Eesti noorus ei ole hukas

2021. aasta kaheksa „Eesti lugu“ ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.

JOHANNES LÕHMUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sari „Eesti lood“, 2021. „Käärid“ (rež Margus Talvik), „Lil Eesti“ (rež Taavi Arus), „Paradiis“ (rež Andres Keil), „Matz“ (rež Elīza Bēniņa).

Sel talvel linastunud kaheksa uut „Eesti lugude“ dokumentaalfilmi on valminud pärast lühilugude sarja värskendus­kuuri, millega vähendati filmide arvu nelja võrra, kuid tõsteti iga projekti eelarvet ning kaasati konsultandina taanlasest kogenud dokumentaalfilmide monteerija Jesper Osmund. Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse ja inimeste elu dokumenteerivas filmisarjas on 2003. aastast peale tehtud nüüdseks üle 200 teose. 2021. aasta lennu keskmine tase on kahtlemata aastakäikude seas üks ühtlasemaid.

Tahtmata mingilgi määral taandada neid filme sõimusõnana mõjuva väljendi „tubli keskmine“ alla, püüan siinkohal kirjeldada, miks moodustavad tänavused kaheksa üksteist hästi toetava terviku, kus ükski lugu ei lange kunstiliselt ega sisuliselt ansamblist välja. Tegu ei ole mingite pealesurutult mõjuvate igavate toodetega elust „huvitavas“ Eestis, vaid empaatilise vaatega erinevate eetiliste valikute mikrokosmosesse ehk indiviidide ellu. Neid lugusid on huvitav jälgida ja neile on lihtne kaasa elada.

Esimest nelja tänavust „Eesti lugu“ on Sirbis juba kajastatud,1 seega keskendun järgmisele neljale, milleks on Margus Talviku „Käärid“, Taavi Aruse „Lil Eesti“, Andres Keili „Paradiis“ ja Elīza Bēniņa „Matz“.

Sellepärast mul ongi enda oma, et keegi ei pane kinni midagi“

Iseenda standardite järgi loodud maailmas tegutseb „Kääride“ peategelane Teresa Liivak, kes on ehitanud valgesse mikrobussi ratastel juuksurisalongi ja kodu, et saaks töötada ja uinuda seal, kus teda vajatakse ja kus parasjagu tuju on – suvel siin, talvel seal. Muretu hakkaja naise etalonina mõjuv Teresa pügab meeste päid ja piirab habet, esitades aeg-ajalt oma hoolealustele trendiväljakutseid. Peamiselt kannab ta ikkagi nende hea väljanägemise eest hoolt ja on ühtlasi vestluspartneriks.

Peategelase sundimatu, loomulik ja avatud suhtlusstiil on säärane, mis paneb ilmselt nii mõnegi mehe ta käte all temasse ära armuma. Teresast kiirgab elujaatavat suhtumist, kus ülemõtlemist harrastada pole mahti, kuna metsatuka taga on avanemas järjekordne maaliline peatuspaik või põnev kohtumine järgmise karvase kliendiga. Seda toetab filmitegijate valitud kadreering (operaatorid Margus Talvik ja Frank-Leander Sapego), mis asetab Teresa, Eestimaa ja tavapäraselt tagasihoidlikud eesti mehed sedavõrd intiimsesse valgusse, kust vähemalt arhetüüpne vaikiv eesti mees end filmitegelasena tavaliselt küll kunagi ei avasta.

Palja ülakehaga jalgratturid, Por­schega välismaalased, saksofoniga punapead, kolmekuise karvakasvuga habemikud, õllesärgiga tehnikakorüfeed, aukus sokkidega maamehed jpt – kõik nad on selle loo subjektid, keda professionaali sõrmede all ilusamaks seatakse. „Käärid“ on imeilus lühilugu armastusest seikluste vastu, avatud hingega elu kogemisest ja käsitööoskusest, mis läheb võrdselt käiku nii higise sõnnikuvedaja kui ka Kalaranna kauboi hüvanguks.

Räppar Lil Till filmis „Lil Eesti“.

Kaader filmist

Eesti noorus ei ole hukas

„Lil Eesti“ räägib sellistest nähtustest meie popkultuuris nagu mõminaräpp, Soundcloudi räpparid, peosari „Lil pidu“ ja Siim Nestor ehk Lill Slim, kes on tänapäevase Kalmer Tennosaarena2 korraldanud uuele lüürikute põlvkonnale nende esimesed esinemised. Avaneb võimalus saada põgusalt tuttavaks selliste räpparitega nagu Lil Till, marp$, Manna ning Clicherik & Mäx ja mõelda kaasa või vaielda vastu nende nägemusele eneseväljenduse ja muusika kohta.

Kuigi võiks karta, et lühidokumentaali piiratud formaadi puhul võib ühe skeene hingeelu tutvustamine osutuda pealiskaudselt laialivalguvaks, tõestab Taavi Arus end taas meisterliku alternatiivkultuurikroonikuna, kes suudab panna tegelased kaamera ees räpiliku poosetamise asemel hoopis siiralt mõtteid vahetama. Tegelikult näeb „Lil Eestis“ nii poose kui ka refleksiooni, mis annab filmile peale ülimalt sujuvaks (ja muusikafilmile sobivaks) lihvitud visuaalse rütmika ka suure sisulise väärtuse.

Me näeme peategelasi enesekindlate hoiakute tagant arvamusi ja riime pilduvate artistidena, aga ka ööelus karastunud, ühismeedias tuhandete tähelepanu pälvivate õrnas eas loominguliste noortena, kes peavad plahvatuslikult tõusva populaarsuse tõttu hakkama suhteliselt käigu pealt mõtlema sotsiaalse vastutuse, vastassugupoolde suhtumise, äratõusmisest hoidumise ja unistuste kättesaadavuse peale. Igal sõna saaval muusikul on ka midagi öelda. Kõik nad teevad lühikese ekraaniaja jooksul läbi arengu, mis päädib tänutundega võimaluse eest publiku ees esineda, oma hääl kuuldavaks teha ja veidi mõista ka vastutust, mis staatusega kaasneb. Loodame, et kiirelt muutuv ja kohanemist nõudev digiajastu toob endaga kaasa ka kiirelt arenevad noored, kes teavad, mida nende ideed väärt on, ja kellel on julgust nõuda, et nende häält kuulda võetaks.

Eraldi väärib esiletõstmist ka „Lil Eesti“ visuaalne esteetika (operaatorid Taavi Arus ja Frank-Leander Sapego), mis meenutab Põhja-Ameerika lääneranniku rula- ja surfifilme, kus aega näib olevat lõpmatult ja alati paistab päike.

Kohanemine ja paradiis

Meeste juukselõikust ja Eesti räpi uue põlvkonna energilist testosterooni tasakaalustab Andres Keili lihtne ja südamlik portreedokumentaal „Paradiis“, mille peategelaseks on Tartus elav tütarlaps Shahad. Tartu Descartes’i lütseumi V klassi tüdruk kiigub, mängib kulli, peab päevikut, joonistab, õmbleb, salvestab sõbrannadega tantsuvideoid ja harjutab meikimist nagu tavaline tubli tütarlaps ikka. Ainult selle vahega, et Shahad elab Eestis seetõttu, et tema perekond põgenes Süüria kodusõja eest. Lisaks sellele, et mängides ja õppides kasvada nagu teised temaealised lapsed, tuleb Shahadil olla ka tõlgiks oma vanematele, õppida koraani ja püüda vastata režissööri provotseerivatele küsimustele sõjakoleduste kohta. Hea eesti keele oskus toob talle teenitud tähelepanu nii Tartu turul maasikaid ostes, vanematele olmeküsimustes abiks olles kui ka sõbrannadega nalja visates. „Paradiis“ näitab ilmekalt, et kaugest kultuurist pärit inimestel on Eestis võimalik kohaneda.

Shahadi ja ta pere täiesti normaalne Tartu pereelu on filmi suurim tugevus. Kas pärast kodumaalt sõja eest põgenemist saab olla midagi olulisemat kui erapooletuna mõjuv põhjamaa suve normaalsus enne uue kooliaasta algust? Paradiis asub seal, kus valitseb rahu, ja kuna Eestis on valdavalt rahulik, siis võib-olla on siin …

Inimese ihu on osav

Alles 2020. aastal BFMi lõpetanud lätlanna Elīza Bēniņa sai üsna ebahariliku võimaluse rääkida ühe erilise eesti noormehe lugu. Kooliprojektist välja kasvanud „Matz“ räägib paraujujast Matz Topkinist, praegu 22aastasest poisist, kes sündis käteta ja vaid ühe terve jalaga, kuid seevastu raudse teotahte ja suure loomupärase positiivse energiavaruga. Matzi ema räägib, et poeg pole kunagi end abituna tundnud, vaid on alati tahtnud ise hakkama saada ning et kõige hinnalisem nõuanne tuli ühelt kogenud massöörilt: Matzil tuleb lasta olla tema ise. Väärt soovitus, mida võiks ilmselt iga lapsevanem oma võsukese arengut jälgides silmas pidada.

„Matz“ pole niivõrd film ühest erilisest inimesest, vaid pigem aktiivsetest inimestest, kes käivad ujumas ja teevad trenni kaasasündinud puuduste kiuste. Nad kõik seisavad silmitsi sarnaste väljakutsete ja eesmärkidega. „Matz“ on film nimitegelasest ja tema perekonnast, kaasujujatest ja treeneritest, kes neid juhendavad. Just grupiviisiline pingutus on füüsiliselt ja vaimselt aidanud Matz Topkinil tõusta paraujumises maailma tippu.

Ühtlasi on see film tippspordist, kus sooritus ja vormi ajastamine on a ja o. Sellepärast on keskmes ka ära jäänud Tōkyō olümpiamängud ja COVID-19 tõttu sassi paisatud võistlusgraafik, mis ei lase Matzil filmis inimesena täiesti avaneda. Filmi-Matzi kui sportlase identiteet on nii tugevalt seotud tema olümpia­unistusega, et päris suur osa lühifilmi hinnalisest ajast on kulunud karakteri arendamise asemel hoopis aegluubis basseinivaadete näitamisele. Eks ole see ehk sümbol näitlikustamaks pikka pingutust ja trennis veedetud tunde, mida Matzilt on nõudnud enese teostamine sportlasena.

Eesti lood aastal 2021

Oletame, et Eestis juurdub traditsioon panna pärast iga uue aasta „Eesti lugude“ esilinastust kõik filmid kinosaaliga kosmoselaeva nimega Eesti ja saata galaktikasse levitama sõnumit, kuidas elu meie riigikeses läinud aastal siis välja nägi. Milliseid järeldusi 2020. aasta kohta saab nende põhjal teha? Meie lühidokitegijate lugude põhjal võib öelda, et Eesti tulevikku nähakse pigem helgetes toonides.

Siin on palju kogukondi, kes on võtnud nõrgemate eest hoolitsemise oma südameasjaks ja seda väga erinevates vormides. Olgu selleks kapitalistlikust turumajandusest välja praagitud toidule uue elu andmine ja maailma asju väga teravalt mõikavad lapsed („Homme saabub paradiis“3) või piiratud tingimustes toodud ohvrid väikeste loomakeste nimel („Kasuemad“4), Eesti mehe hingehoidja ja tukapiiraja roll („Käärid“) või ühiselt paraujumise Olümposele püüdlemine („Matz“).

Eestis on aega tegeleda süvitsi väikeste detailidega nii haljastuse („Murust“5) kui ka melomaania vallas („Muusika, mida ma veel ei tea“6). Siin võivad noored avalikult jõustruktuure sõimata ja tagantjärele selle pärast piinlikkust tunda („Lil Eesti“) ning ka koraani praktiseerida („Paradiis“).

Loodetavasti näitab see meie kultuuri omapära ja elujõudu, et vaatamata ühiskonnas suuresti pidurit tõmmanud pandeemiale suudavad meie filmitegijad endiselt plaane ellu viia ja filmide peategelased iseendaks jääda. Need kaheksa lugu ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.

1 Aleksander Metsamärt, Hoolest ja armust. – Sirp 15. I 2021.

2 Filmis mainitud Juure ja Kiviräha paralleel saatest „Rahva oma kaitse“.

3 „Homme saabub paradiis“, Anna Hints, 2021.

4 „Kasuemad“, Meelis Muhu, 2021.

5 „Murust“, Kaupo Kruusiauk, 2021.

6 „Muusika, mida ma veel ei tea“, Aleksander Heifets, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht