Ekraaniühiskond põgeneb üheksakümnendatesse

AURELIA AASA

Üheksakümnendad teevad comeback’i. Seda lubab järeldada esimene Eesti filmi- ja teleauhindade määramine, sest koore riisus „Päevad, mis ajasid segadusse“.¹ Suure ülekaalu põhjuseks polnud pelgalt näitlejameisterlikkus või efektne kaameratöö, pigem määras selle sisu. 1990ndate banaanivabariik on jäänud piisavalt kaugele, et seda romantiseerida, õhata toonase ühiskonna järele, mis toimis pigem kirjutamata reeglite kui seaduse najal. Kes norme ei tundnud, sai peksa, ja aidata sai peksupoiss end vaid ise: õigeid kaaslasi valides, reegleid tundma õppides. Senised raamid olid lagunenud koos NSV Liiduga ja uued alles tellingute faasis. Ruumeti filmis väljendub see rajudes ja ennastunustavates pidudes: elati julgelt homsele, mõtlemata või eilses tuhnimata. Unistused olid suured ja keegi ei kahelnud nende täitumises.

Palju või millest me tänapäeval unistame? Uutest Instagrami jälgijatest, isiklikust õnnest? Tundub, et viimaste kümnenditega on inimene õppinud üha enam üksi olema. Õnngi seondub individualistliku heaoluga. Tulevik näib meenutavat veidrat, mandunud ajuga robotuniversumit. Isesõitvatesse autodesse pressitud tuim mass, nina vastu helendavat ekraani, peas tühjus, mida suudab täita vaid Google. Kas seda tasuski oodata?

Pole ime, et nii vaatajad kui ka žürii pöörduvad üheksakümnendate filmi poole, mille vaatamise järel täidab hinge helge, elujanust pulbitsev kihk nautida maailma magusamaid palu. Ja muidugi soov kuulata filmi heliriba uuesti ja uuesti. 1990ndate hittide taaselustamise eest pälvis Matis Rei ka parima helirežissööri tiitli.

Mitte et konkurendid oleksid kuidagi kehvemad. Tänavune triumfeeriv filmitrio on niikuinii igakülgselt meisterlik. Lihtsalt, kes saakski vanade hittide vastu, mis pendeldavad ajus ja ootavad äratamist? Isegi EFTA galal piisas kergelt suiku vajunud massile ärkamiseks sellest, kui Merka saabus autoga lavale ja lükkas 1990ndate võtmes käima „Raju reede“. Õige algus järelpeole, ja loomulikult suurepärane lavastuslik lüke.

Lähimineviku erilisuse mõistmisel aitab edasi ka teleauhindade poolel võidutsenud seriaal „ENSV“ (tavainimeste eluolu kaudu on vormitud ülepaisutatud õppefilm eestlaste kohanemisvõimest absurdiühiskonnas), mis võitis parima teleseriaali ning mees- ja naisnäitleja preemia (Argo Aadli ja Helene Vannari). Sooja irooniaga palistatud seriaal mõjub toreda reliikviana, pakkudes ühele võrdlusmomendi, teisele nostalgiavõimaluse. Jah, seda aega me tagasi ei taha. Nüüd on palju parem, aga kahjuks mitte kõigil. Viimaste seisukorda tutvustab parimaks uueks saateks valitud „Roaldi nädal“ (Kanal 2). Roald Johannsoni keskendumine inimestele, kes ei oska või ei suuda ise oma häält kuuldavaks teha, väärib tunnustust, lisaks anne avada kaamera ees hambutu mehe või tõrjutud mustlasnaise lugu. Seegi mõjub 1990ndate lootusrikkusega võrreldes kainestavalt.

Esimene EFTA mööduski poliitiliste saadete nomineerimise tuules. Auhinna võitnud „Pealtnägijas“, „Roaldi nädalas“ ja „Plekktrummis“ kõneldakse keerukatel sotsiaalsetel teemadel. „Plekktrummis“ küll kultuuriga segunenult, filosoofilise kaemuse vormis. Joonas Hellermaa pälviski ehk parima saatejuhi au just võime eest kuulata, tasakaalukalt arutleda. Mitte et konkurentidel poleks seda piisavalt. Neil lihtsalt pole käes saadet, kus seda sel viisil teha.

Rahvusringhääling tegi telepoolel igatahes puhta töö. Juba enne sahistati kuluaarides, et saabumas on ERRi gala. Ennustustega ei pandud mööda: Kanal 2 sai ühe auhinna, TV3 kaks. Lõppseis 9 : 3 ERRi kasuks on korralik skoor. Jalgpalliväljakul valitseks säärase seisu peale juba masendus ja kuumavereliste fännide vahel käiks madin, telemaastikul reageeritakse naeratades. Auhindade jagunemine on ka mõistetav: erakanalid peavad võitlema reklaamiraha eest ja tootma meelelahutuslikumat sisu, samal ajal saab ERR panustada teabesaadetele ning sügavamale lähenemisele, mille tõttu auhinnad ka võideti.

EFTA õhtult jäi kõlama mitmeid repliike tõejärgse ajastu ja infosõja teemadel. Tendents on murettekitav ja kahjuks puuduvad hoovad selle pidurdamiseks. Usutakse seda, kes esitab oma tõe valjult ja oskuslikult. Tõe poole püüdlev, ühiskonda valgustav ajakirjandus on kitsikuses, sest ajakirjanduse usaldusväärsus on kahanenud, rääkimata Facebooki algoritmist, mis söödab ette vaid valitud uudised. Eriti teeb muret ekraanipõlvkonna suutmatus üldse teksti süüvida. Hääbuv lugejaskond sunnib meenutama, et pilt või üksik lausekild ei saa ega peakski asendama kirjateksti. Kuigi Eesti filmiajakirjanike ühing valib aasta filmiajakirjaniku, võiks EFTA tunnustada kirjutajaid ka omalt poolt. Argumenteeritud, blogivormist väljaspool asetsev kirjasõna ei tohiks uppuda ajaloo hämarusse.

Ehk ei upugi, kui näha asju üheksakümnendate lootusrikkas võtmes. Lootust süstib ka EFTA – mitte küll ajakirjanduse, ent filmimaailma tegijatesse. Üritusel on potentsiaali kasvada Eesti filmimaailma üheks suursündmuseks. Muidugi on õhus mitmeid küsimusi. Skeptikud küsivad, kas järjekordset auhinnatseremooniat on tõesti vaja. Lisaks EFTAdele annavad kriitikud välja oma Neitsi Maali ning auhinnatseremoonia on ka kultuurkapitalil. Pigem siiski tunnustuse küllus kui koonerdamine, arvan ma.

EFTA suurim tüütus oli aga just nimede kordumine: nii suurvõitja „Päevad, mis ajasid segadusse“ kui ka põhikonkurendid „Teesklejad“ ja „Polaarpoiss“² on käinud läbi kõigist kodumaiste nominentide nimistutest. Esimene võitis seejuures Neitsi Maali ja ka kultuurkapitali peapreemia. Juba nominentide avalikustamise hetkest peale ei olnud EFTA-l seega pakkuda midagi üllatavat. Väike varieerumine küll on. Näiteks pälvis kultuurkapitali animatsioonipreemia „Fatcula“,³ mida polnud isegi EFTA nominentide seas. Valikus polnud ühtki musta hobust, kes võinuks suurfavoriidi eest auhinna ära napsata. Selles ei saa süüdistada EFTA-t: kui nii väike riik nagu Eesti annab auhindu välja kolmel korral, ongi mõistetav, et nominendid ja võitjad hakkavad kattuma. Seda enam peaks küsima, kuidas teha asi põnevamaks?

Meelelahutusse ja glamuuri oli galal investeeritud kõvasti. Oletatavasti hakkabki hinnangute puhul mängima see, kuivõrd uhke pakend kellelegi korda läheb. Ehk aidanuks valikut elavdada see, kui filmikategooriates olnuks nagu teleauhindade puhul viis nominenti. Osa uutest filmidest oli üksikus vaheklipis huumori katteks küll esindatud, ent see oli ka kõik. Nii „Luuraja ja luuletaja“ kui ka „Õnn tuleb magades“⁴ oleksid võinud mõnes kategoorias ka nähtaval olla. Kindlasti oleks saanud lisa parima näitleja kategooria. Ma ei väida, et auhinnad ei läinud õigetele inimestele, vaid nii oleks olnud särtsu rohkem. Ka ära märgitud saada on suur tunnustus.

Ei saa öelda, et „Päevad, mis ajasid segadusse“ on oma kahest põhikonkurendist peajagu üle. Igaühel on oma trumbid. Sel aastal võlus Ruumeti film lihtsalt rohkem. Ehk ongi 1990ndate hiti võit ajastu märk. Elame ajal, mil tolle kümnendi vaim tundub idülliline ja ilus. Teatud mõttes on võistlused ju ühiskonna peegeldus, bukett tänaste inimeste ootusi, muresid ja vajadusi. Positiivse stsenaariumi korral kujuneb EFTA traditsiooniks. Hoopis raskem on ennustada meedia edasisi keerdkäike või maailma kulgu. Tuleb loota, et kahekümne aasta pärast ei tule meil sipelda veelgi suurema igatsuse käes üheksakümnendate vabaduse ja elujanu järele.

1 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

2 „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016; „Polaarpoiss“, Anu Aun, 2016.

3 „Fatcula“, Martinus Daane Klemet, 2016.

4 „Luuraja ja luuletaja“, Toomas Hussar, 2016; „Õnn tuleb magades“, Mart Kivastik, 2016.