Elizabeth II üle Diana ja Tony

Kristiina Davidjants

 “Kuninganna” meenutab head klassikalist teatritükki, kus on paigas nii misanstseen kui karakterid.  

 

 

Kuninganna Elizabeth II (Helen Mirren) ei lase “Kuningannas” prints Charles’i (Alex Jennings) džiibirooli.KAADER FILMIST

 

 

“Kuninganna” (“The Queen”, 97 min, Suurbritannia 2006). Režissöör Stephen Frears, stsenarist Peter Morgan.

Osades Helen Mirren, Michael Sheen, James Cromwell, Helen McCrory, Alex Jennings jt.  Linastub tänasest kinos Sõprus.

 

 

Helen Mirren näikse olevat viimasel ajal spetsialiseerunud Elizabethi-nimeliste kuningannade kujutamisele: 2005. aastal kehastas ta Elizabeth I samanimelises teleseriaalis, aasta hiljem näeme teda Stephen Frearsi filmis “Kuninganna” Elizabeth II-na. Selles filmis näeb vaataja pingelist nädalat Elizabeth II elus. Aasta on 1997 ja kajastatud kuudeks august-september. Kes vähegi kümne aasta taguseid sündmusi mäletab, aimab, et filmis tuleb juttu Diana Spenceri surmajärgsetest päevadest ning ennekõike kuninganna Elizabethi reaktsioonist sellele traagilisele loole.

On filme, mille puhul on oluline tunda konteksti ja on filme, mille puhul on veel olulisem teatava situatsiooni mäletamine / ise läbielamine. Nii nagu võib välismaalasele jääda täielikult arusaamatuks meie “Kevade” fenomen, võib meile jääda mõistmatuks mõni “nende” film. Ilmselt ei saa näiteks šveitslane kunagi täielikult aru Eldar Rjazanovi “Garaažist” ega koge eestlane Elia Suleimani “Jumalikku sekkumist” vaadates seda, mida tunneb Lähis-Ida publik. Nii annab ka “Kuninganna” brittidele ilmselt määratult rohkem kui meile. Me vaatame seda filmi huviga, sest see on hästi lavastatud, heade näitlejatööde ning huvitava ekskursiga Briti ajalukku ja sotsiaalsesse psüühesse, kuid mitte kunagi ei samastu meie, eestlaste arusaamine Tema Majesteedi alamate retseptsiooniga.

“Kuninganna” peaks põhimõtteliselt “inimlikustama” Elizabethi kuju ning seletama ära tema käitumise motiivid. Ette rutates ütlen, et käitumismotiivid said küll kristallselgeks, aga hoolimata kogu imetlusest Helen Mirreni vastu jäi vähemalt mulle Elizabeth täpselt sama kaugeks persooniks kui enne filmi vaatamist. Mingis mõttes meenutab kogu kuningliku perekonna eksponeerimine USA situatsioonikomöödiat, kus on esindatud pahur pereisa ehk prints Philip (James Cromwell), seelikus memmekas perepoeg ehk prints Charles (Alex Jennings), koomiline naaber, kes seriaalides enamasti peategelaste külmiku või baarikapi sisu hävitab, ehk kuninganna ema (Sylvia Syms) ja siis kõige krooniks peategelane Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II ise. No kuidas sa jätad muhelemata, kui kuninganna ema poriseb, et talle ei räägita kunagi mitte midagi, või prints Philip mühatab oma eksminia matusekülaliste nimekirja vaadates, et kõik puha homoseksualistid ja seebistaarid. Ilmselt teebki säärane “soe” lähenemine arusaamise kuninglikust perekonnast kui säärasest kergemaks, eriti kui paralleelselt näeme monarhia eksponeerimist või, kui tahate, siis ekspluateerimist kollases ajakirjanduses kõnealuse pressi reeglite kohaselt.

Põhimõtteliselt meenutab “Kuninganna” head klassikalist teatritükki, kus on paigas nii misanstseen kui karakterid. Filmi paatos seisneb oodis traditsioonidele. Mida ikka saab teha inimene, kes ilmselt päris Rooma keisrite kombel ei pea ennast jumalate otseseks järglaseks, küll aga on kasvatatud järgima teatud norme ja reegleid. Temale ja tema lähedastele kehtivad ühed arusaamad, rahvahulkadele teistsugused. Filmi jooksul tehakse publikule puust ja punaseks ette, miks polnud Buckinghami palee lipp Diana surma järel pooles mastis ning, jah, Philipi vaatenurgast oleks täiesti loogiline oletada, et varsti see massihüsteeria rahuneb. Sest tõesti, miks peaksid inimesed, kes tema miniat isiklikult ei tundnud, igasuguse terve mõistuse kaotama. Filmi lõpus näeme, et monarhia elab kõik üle. Tollane värske leiboristist peaminister Tony Blair (Michael Sheen), kellele Elizabeth kohe filmi alguses meenutab, et on üle elanud terve seltskonna peaministreid Winston Churchilliga alustades, on tänaseks reaalses elus kui närtsinud õis. Justnagu polekski tegemist mehega, kes tegeles omal ajal luuleliselt enda meelest monarhia päästmisega ning on tänaseks minetanud oma kunagise sära erinevate painete tõttu, millest kõige enam kõnetab meid Iraagi sõda.

Filmi režissööri Stepehen Frearsi filmograafia tase on üsnagi hüplik. Päris jama pole ta kunagi teinud, aga kindlasti on tal olnud helgemaid loominguperioode ja linateoseid. Esimesena tulevad kohe pähe “Minu imeilus pesumaja” (1985) ja “Ohtlikud suhted” (1988). “Kuningannas” on ta osanud hiilgavalt ära kasutada need lademed dokkaadreid, mis Dianast järele on jäänud. Dokkaadrid annavad kogu fantaasiale justkui vajaliku autentsuse ning ühtlasi aitavad režissööri. Diana kujutamine üksnes meedia vahendusel teeb temast selles filmis olemuslikult meediapersooni. Siinkohal tõstaks kaabut enamasti nimetuks jäänud monteerijatele! Ning nii me näemegi säravat noort naist fotoobjektiivide ees ning vanemat halli naist, kellel on teha tõsine töö. Kuhu sinna ikka mahuks traditsiooniline ämma ja minia suhe? Ja nagu eespool öeldud, jääb midagi puudu ka Elizabethi kujutamise viisis: “Kuninganna” kuninganna puhul pole praeguse seisuga era- ja avaliku imago vahel tegelikult siiski suurt vahet.