Emahundiulg

„Unelaul“ on mustreid paljastav, muhe, aga samas roosamannavaba pilt naise kolmest traditsioonilisest rollist: laps, ema ja vanaema.

MANONA PARIS

Mängufilm „Unelaul“ („Cinco lobitos“, Hispaania 2022, 104 min), režissöör-stsenarist Alauda Ruiz de Azua, operaator Jon D. Domínguez, helilooja Aránzazu Calleja. Osades Laia Costa, Susi Sánchez, Ramón Barea, Mikel Bustamante, Amber Shana Williams, Lorena López jt.

Püüa palju tahad, lõpuks vaatab peeglist ikka vastu su enda ema nägu. Hispaania üle aastate parimaks debüütfilmiks peetud „Unelaul“ on mustreid paljastav, muhe, aga samas roosamannavaba pilt naise kolmest traditsioonilisest rollist: laps, ema ja vanaema.

Alguses võib ju tunduda, et film ratsutabki klišeedel. Noorel naisel sünnib laps ja külla tulnud vanemad valavad ta meil tuttavate käibevormidega üle: ära virise sünnitushaavade üle, anna aga läbi valu tissi ja miks see mees sul nii nigelas kohas töötab, enestel nüüd pere. Ja üldse, meie oleme selle triangli jaoks liiga vanad. Sellega lükatakse käima ka meil tuttav laviin: mees võtabki vastu tasuva töö kuskil kaugel ja naine jääb titega üksi.

Aga ta ei ole kangelasema ja see pole film seesuguste ülistamiseks. Siin on nagu päriselt: naine kõigub kurnatuse ja meeleheite vahepeal. Laste kasvatamine ei pea olema ühe inimese kanda, eriti pisikeste laste puhul. Üsna jõhkralt näidatakse, mida tähendab sünnitusjärgne depressioon, kuidas saavad alguse peretülid ning mida tähendab krooniline magamatus.

Filmi peategelane läheb varju otsima oma lapsepõlvekoju, kus alguses teda sugugi avasüli vastu ei võeta – tited on ju parajad tüütused. Seegi teema on ka Eestis üsnagi aktuaalne, aga siiski sordiini all. Tõrksad vanavanemad, kes üritavad siiski head nägu teha, on kindlasti paljudele tuttav pilt. Filmis ei jääda aga vanavanemate tõrksusele kauaks pidama, sest tuleb süžeepööre: vanaema tabab ränk haigus.

Ja siis algab filmi teine pool, kus tütrest saab kogu oma päritolupere ema, mitte ainult oma lapsele, vaid ka oma emale. Omaste hooldamine ja selle kitsas­kohad on ühtmoodi valus küsimus nii Hispaanias kui ka Eestis ja neid näidatakse ausalt. Seda tehakse ilma liigse traagikata, voolavalt, rohkete imeilusate kaadritega. See võib vaat et hõllanduslik tunduda, kuid õnneks jääb suhkrutoosile filmi lõpuni kaas peale. Ja jumal tänatud.

Tabasin end mitmel korral filmi vaadates mõtlemast, et see võiks olla imehea emadepäeva film. Seda peaks vaatama mõne oma pere või hingehõimlaskonna matriarhiga ja rääkima, kuidas teie juurestikus emarollid end lahti kammivad. Jah, just seda ei pea vaatama veresugulasega, sest filmist leiavad küllaldaselt mõtteainet ka need, kelle ema-tütre-suhteid ei kinnista veresidemed.

Ja õnneks pole „Unelaul“ ka propagandafilm – minge ja tehke palju lapsi. Üsna selge peremustrite kuvamise tõttu on seda mõtet vaadata just neil, kes alles planeerivad pisiperet. See kõik vaevab pärast laste sündi iga noort peret. Stamplohutus – küll kuidagi asjad korda saavad – võib üsna palju maksma minna. Tark on enne hinnalipikuga tutvuda. See, et meil on tükiks ajaks emapalk ja majanduslik kindlustatus, ei taga sujuvat ja rahulikku aega beebiga kodus.

Peategelane vaevleb selle küüsis, kas proovida lapse kõrvalt tööd teha, ja vannub lõpuks alla, sest nähtamatu perekonnatöö röövib kogu aja. Ja ta ei ole teps mitte selle üle õnnelik.

See pole siiski lahtisest uksest sisse karjuv „mehed on mölakad“-film. Peegel näitab üsna jõhkralt ära ka naiste puudused. Kinolinal toimuv on kenakene tänapäeva supertüdrukute peegeldus. Muster, et naised teevad demonstratiivselt kõik ära ja mehed vaatavad, kuidas mitte jalgu jääda, on ka Eestis väga levinud. Nii saabki tulemuseks olla vildakas perekond, kus üks pool avastab end üle mõistuse määra kuhjunud nähtamatu töökoorma all ning meespool ei leia isegi oma prille üles. Kui üks pool lapse­seisusse surutakse, pole tegelikult põhjust halada, et asi nii viltu on jooksnud.

Kõik me oleme ebatäiuslikud, mistõttu saame elus õppetunde omandada ja kasvada. Kuigi, ega keegi tea, kas see suund, kuhu parasjagu liigutakse, on see kõige õigem. Küsimus, nagu ikka, on protsessis. „Elu, mida sa parasjagu ei ela – see on täiuslik, ideaalne. Ühel hetkel tuleb aga hakata elama elu, mis on sulle kätte antud,“ leiab filmis peategelase ema (Suzi Sánchez).

Üsna nauditav on ka jälgida, kuidas areneb loo käigus peaosatäitja Amaia (Lana Costa). Alguse habisevast tütarlapsest, kes mõjub esimeses kaadris nagu titega tulnukas, on lõpuks saanud eneseteadlik naine, kes langetab ise otsuseid, kuidas edasi minna. Sellist karakteri liikumist on nauditav vaadata, sest, nagu öeldud, on tegemist tüüpolukordi üsna julgelt esitava filmiga. Amaia pööretes ja raevuhoogudes võib end ära tunda iga ema: ikka tuleb veidi juukseid katkuda ja siis rahunedes mõelda, kuidas saaks paremini – või kas üldse saab.

Peresuhted on kummalised asjad, eriti see, kuidas antakse edasi emarolli. Taas – siin ei pruugigi olla tegu lastega, vaid emafiguuriga. Ka meie naiste perelugudes korduvad üle põlvkondade sageli samad motiivid ning tavaliselt alustatakse juttu lausega „Juba minu ema või vanaema …“.

Mitte alati pole tegu õnneliku lõpuga õpetlike vestekestega, pigem on need hoiatusjutud või paratamatule saatusele allavandumise lood. Nii aga ei pea olema. Ka seda näeb „Unelaulus“: saab teadlikult kas või hästi väheke oma peremustrit muuta ja säästa end suurest hulgast südamevalust.

Esmalt aga on vaja need lõimed üles leida. Me oleme oma vanemate nägu, isegi siis, kui terve elu on neid geenide kaudu saadud sabu ja sarvi peidetud. Need kuradilised näitavad end ikka kõige ebavajalikumatel ja vastikumatel hetkedel. Me kaotame närvid ja enese­väärikuse (lisatagu siinkohal endale oluline asi) just kõige valemal hetkel. Teadlikkus oma päästikutest (mustritest) aitab jama vältida.

Filmiski on mitmeid kohti, kus peategelane oma ema vigu kordab ja siis väldib, ja siis kordab sellise aplombiga, mis mõjub nagu tuumakohvri nupule vajutamine. Vahel ei ole mustrist muudmoodi pääsu, kui tuleb see korralikult paksu lõngaga sügavale sisse kududa, et lõim peaks ega rebeneks. Ka see päästab mõnikord.

Mõnus on see, et pärast filmi vaatamist tabasin end paar minutit enesesse vaatamas. Tõepoolest, elus mängitakse kätte antud kaartidega, aga see ei tähenda, et ei võiks õppida oma eellastest paremini mängima.

Ja et – me oleme tegelikult kõik omavahel nii kuradima palju seotud. See, kes on hoolitsenud teiste eest, võib kunagi vajada samuti hoolt. Kõik siin elus ringleb, isegi kui kohe nendel tiirudel vahet ei tee. Kui üldse saab sellele filmile külge panna mingi sildi, siis on see üleskutse oma lähedasi, eriti ema paremini mõista, näha endas teda ja hoomata, mis lastele edasi kandub.

Ja see ju polegi nii paha mõte, või mis?