Enn Säde silmast ja meelest

Enn S?

1970. aastate kultuuriministeerium tellis aeg-ajalt portreefilme kunstnikest. Nüüd oli päevakorral kunstnikuhärra Peeter Linzbach. Sestap olemegi Olav Neulandiga roninud Ott Kangilaski hüperboheemlikku ateljeesse Tallinna Kunstihoones, et siin Peeter Linzbachiga kokku leppida, millal ja kus saaksime teda filmida. Budafok, Ungari konjakilaadne vedelik, kulub kiiresti, Peeter on kõnehoos ja tõukab vahetevahel minu mikrofoni eemale. Tema ainulaadne eesti-saksa-vene aktsendiga jutt on kui elus folkloor – tulek Pariisi, seiklused tööotsinguil, tutvumine René Clairiga... Mingis seletamatus meeltesegaduses olen selle lindi kuhugi ära andnud ega usu seda enam leidvat. Üksnes selle õhtupooliku fotod hoiavad mäluhetki koos.

Ott Kangilaskilt on aasta-kahe eest ilmunud „Jutulõng”. Tänasest arhiivist näen, kuidas kommunistide keskkomitee büroo on hekseldanud selle käsikirja ribadeks, jättes ilmuma üksnes riismed. Huvitav, kas originaalkäsikiri on alles?

„Kunstnik oli konstrueerinud kujundi ja parasjagu mõtestas seda…”

Otsekui modernistide lipukiri. Ja Olav teeb dokfilmi hoopis Ott Kangilaskist.