Esimesed julged pärast plahvatust

Andris Feldmanis

Tanel Toomi „Teises tulemises” kannab vend lahingus hukkunud venda. KAADER FILMIST  Pärast mullust eesti filmi plahvatust on lõpuks aasta esimeses kolmandikus näha julgeid, kes rusude alt välja roomavad: Priit Pääsuke ja Tanel Toom on valmis saanud lühifilmid, millest kumab kinematograafilist tundlikkust ja autorinägemust.

 

1

Pääsukese filmi aluseks on Vikerkaares ilmunud Peeter Sauteri jutustus „Must notsu”. See on lugu 30. eluaasta ringis mehest (Gert Raudsepp, NO-teater) ja naisest (Tiina Tauraite, Von Krahl), abielupaarist, kes pole juba kaks nädalat tülitsenud. See on rekord. Kogunenud pinge otsib aga väljapääsu ja leiab selle mängus…

Võrreldes Sauteri tekstiga on filmilindile jõudnud tegevus estetiseeritum, pilt on mõnusalt teraline ja mustvalge (operaator Meelis Veeremets), tegelased ja interjöörid teadlikult cool’id (kunstnik Jaagup Roomet, kes tegi sama tööd ka Toomi filmi juures) ning taustaks kõlab Rainer Jancise mänglevalt hüpnootiline heliriba.

Pääsukese filmi võiks nimetada poeetiliseks realismiks, mille psühholoogilised võnked antakse edasi tugevalt esteetilise kinokeelega. Hästi iseloomustavad filmi stilistikat dramaatilised kaadrid suitsu kimuvast ja vihmamantlisse riietatud Raudsepast. Need meenutavad Prantsuse uue laine või Ameerika indie’ vaarisa John Cassavettesi (näiteks tema 1968. aasta film „Faces”) töid. Teatud mõttes mõjubki filmi visuaalne keel retrolikult, kuna selgelt kumavad läbi eespool nimetatud eeskujud filmiajaloost (abielupaaride masohhistlikke mänge leiab muidugi igast filmiajaloo etapist). Ent nagu Veiko Õunpuul „Sügisballis”, mille puhul on samuti reastatud võimalikke inspiratsiooniallikaid, on Pääsukesel õnnestunud säilitada see iga hea kunstiteose poolenisti käsitamatu, ent samavõrra eluliselt oluline väärtus, mida võib nimetada autentsuseks või usutavuseks (mis ei tee nendest eeskujudest pelgalt tsitaate, vaid on aluseks millelegi uuele). Alustada võib seejuures väga heast näitlejate valikust või režissööri tabavast kohatunnetusest. Võime esitada keskkonda filmilinal on eluline osa filmikunstis.

Jaheda pealispinna all on filmi keskseks mõisteks mäng, millest omakorda kasvab välja tühjalt kajama jääv küsimus – miks? Raudsepa ja Tauraite tegelaskujude vahel käib pidev võitlus, teineteise proovilepanek, ärritamine. Peamiseks valuutaks nendes konfliktides on rõhuv seksuaalsus, mida sümboliseerib ka mustanahalise Johnny (Morgan Devereaux) kaasamine mängu. Tema hiiglaslik riist on ausambaks väikese valge mehe hirmule kontrollimatu füüsilisuse ja jõulisuse ees, mis ei mahu tema tsiviliseeritud ideaalmaastikule.

Ometi jääb see kõik mänguks (ka Johnny ei osutu filmis just müütilise animaalse musta mehe kehastuseks, mis lisab mängulisust). Tegelikult midagi ei juhtugi, ainult öö saab otsa ja algab päev. Johnny loeb küll vahepeal epistlit koloniaalpärandist ja kõikematvast süütundest, aga seegi sulandub mängu peategelaste sõnavõitlusesse – lõpuks on ka need lihtsalt sõnad ja osa mängust. Mäng jätab selles osalejaile omamoodi süütuse, sest sellest on alati võimalik välja astuda. Vastuolulisel moel on kogu selle triangli eesmärgiks varjata küsimust, mille ta ise on tekitanud: miks üldse mängitakse? Ja kui seda mängu ei oleks, mis oleks siis? Kas üldse midagi? On see ainus asi, mis osalisi seob ja teistest eraldab? Ja keda selles kõiges süüdistada: kas ennast, ühiskonda või kedagi kolmandat?

„Must Peeter” on Pääsukese jaoks kindel ja suur samm edasi diplomitööst „Sagedused” (2005), seda nii tehniliselt, vormiliselt kui psühholoogiliselt. Siit edasi on režissööri suurimaks oskuseks valida teemasid ja käsitlusnurki, mis kõnetaksid neid, kes teisel pool ekraani.

 

 

2

Londoni National Film School’i magistrantuuris tudeeriva Tanel Toomi filmi „Teine tulemine” võiks nimetada sümboliterohkeks metafüüsiliseks mõistu- või muinasjutuks. Selle võrdlemine Pääsukese filmiga oleks järjekordne luhtunud katse kaardistada eesti filmi laineid.

„Teine tulemine” kujutab kahte venda, Thomast (Rasmus Kaljujärv) ja Marcust (Hendrik Kaljujärv), kes on sõjarindel. Vaenlase äkkrünnaku järel on Thomas ainus ellujäänu oma väesalgast. Ta ei suuda leppida oma venna surmaga ning, matnud võitluskaaslaste surnukehad, vinnab ta selga oma elutu venna ja alustab müstilisusesse looritatud sihitut rännakut ei kuhugi.

Juba filmi avakaadrid, kus piiratud eelarve tingimustes on loodud haaravalt mastaapne lahingustseen, annavad tunnistust režissööri suurepärasest käsitööoskusest. Ka ülejäänud filmi vältel on Toomil õnnestunud koos operaator Rein Kotoviga luua visuaale, mida nende efektsuses võiks nimetada heas mõttes hollywoodlikeks. Tõelised miljonikaadrid!

Teine asi, mis Toomi filmis Hollywoodi meenutab, on märksa negatiivsema varjundiga. Nimelt koosneb „Teise tulemise” dialoog peamiselt nn one-liner’itest ehk ühelauselistest vaimutsevatest repliikidest, näiteks Thomase mõtteavaldus pärast oma rindevendadele haudade kaevamist: „Mulle pole kunagi aiatööd meeldinud”. Kuigi selline stiil võiks sobida kitši või paroodia kontekstis, siis selle filmi sentimentaalselt (seda heas mõttes) pingestatud õhustiku puhul mõjuvad need tempot lõhkuva võõrkehana. Siiski kumab Rasmus Kaljujärve tegelaskujust talle omast varjundirikkust. Näha on teatav poisilik süüdimatus või rikkumatus, mis sunnib vastu seisma rängale reaalsusele.

Toomi filmi peamiseks komistuskiviks tundub olevat just konkreetse lähenemisnurga puudumine. Lugu kahest vennast on ühest küljest metafüüsiliselt poeetiline (vennaarmastusest täitunud tahtejõud vastamisi maailmaga), samas kipub nii visuaalne kui heliline montaaž mängima manipuleerivate õuduselementidega, lisaks juba eespool mainitud kohmakas huumor. Selline „mitmekülgsus” teeb filmi külluslikumaks – hoiab vaatajat igavuse eest –, ent samal ajal lõhustub sügavam efekt ning filmist jääb peamiselt meelde haaravate misanstseenide rida, mitte terviklik emotsioon või mõte.

Kokkuvõttes on tegu siiski tugeva teosega eesti lühifilmide seas ning siinne kriitika viitab pigem filmist läbi kumavale potentsiaalile, mis paneb ootama Toomi järgmisi filme.