Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

1988. aasta kevadel määrati kinoliidu sekretär Jaan Ruus Eesti filmiajaloo töörühma lepinguliste uurimistööde töökomisjoni juhiks. SIRBI ARHIIV Laenasin pealkirja kaks algussõna Aarne Ahi nukufilmikatsetuselt, mis valmis 1977. aastal, ja täiendasin kahe oma sõnaga. Tänan Aarnet ja – ka vabandust! Liikumine (liikumatuse foonil) on filminduse elujõud – too ammune film on lugu mootori leiutamisest. Mootoritel on ju ka oma elulugu.

Ja ajalugudel ajalugu. Kuidas asjalood siinse riigi filmilookirjutusega, on tänavu hilissuvel Sirbis mitut puhku kõneks olnud. Seoses väikestuudiote sünnilugude uurimisega Eesti Kinoliidu (EK) 1988.-1989. aasta juhatuse koosolekute protokolle lugedes leidsin paljude muude huvitavate asjade kõrval ka tükikese Eesti filmiajaloo kokkukirjutuse sünnitamise eelmängust.

EK oli 20 aastat tagasi üsna mõjukas (ühiskondlik) organisatsioon. Mida küll 1986. aastal valitud 23 liikmega juhatus (statistiliselt oli igal juhatuse liikmel 5-6 kinoliitlase mandaat) perestroika tuultes ei arutanud või otsustanud: korteriorderite ja autoostulubade eraldamine, kinostaari alkoholiprobleemid ja selle ravi vajalikkus, Hellemanni klubi liikmeskond jm olmeline, kuid toona paratamatu kohustusena loomingulist liitu koormav tühi-tähi. Töö sisulisel poolel võeti aga vastu kaalukaid otsuseid, mille mõju ulatub tänaseni. Väikestuudiote loomine, rahvusvaheliste suhete laialdane arendamine (näiteks just EK sõlmis 1988. aastal esimese Eesti kineastide koostöölepingu Soome Filmi Sihtasutusega – muud pädevat esindusorganisatsiooni polnudki, kinokomitee oli samal aastal likvideeritud, suurstuudiotel aga olid siiski omad kitsamad huvid), filmihariduse edendamine ja filmikooli aluste rajamine, Eesti Filmi Sihtasutuse mõttelise baasi kujundamine.

Ühe olulise katsetusena püüti kahe aastakümne eest panna õlga alla tööle, mis võinuks päädida oma filmiterminite sõnastiku, rahvusliku filmiajaloo käsitluse ning biofilmograafilise leksikoni ilmumisega. Nagu teada, ei ole need raamatud valminud tänini. Siiski on huvitav lugeda, kuidas tookord asja arutati. Peale selle, EK varsti 50aastane elulugu võiks samuti olla eraldi kaantevahena välja selgitatud ja saadaval. (Kas või tolleaegsest liidu juhtimisskeemist – juhatus ja sekretariaat eesotsas esimese sekretäriga – on tänapäeval ilma pikema seletuseta sama hästi kui võimatu aru saada.)

 

Kevadel 1988

1988. aasta 31. mail otsustas EK juhatus: „Moodustada Eesti Kinoliidu juurde Eesti filmiajaloo töörühm, kuhu kuuluksid esindajad filmiuuringutega tegelevatest asutustest. Paluda leida Kinokomiteel võimalus selle töörühma finantseerimiseks. Lepinguliste uurimistööde töökomisjoni juhiks määrata Jaan Ruus.” 14. juulil 1988, seoses Eesti NSV Kultuurikomitee moodustamisega, likvideeriti Eesti NSV Riiklik Kinokomitee, mille kaudu käisid Eesti filmindust toitvad peamised rahavood. Kinokomitee dokumentatsioonist ei ole riigiarhiivis alles kuigi palju, samuti ei leia kultuurikomitee paberitest midagi ülal nimetatud komisjoni rahastamise kohta. EK juhatuse koosolekute hilisematest protokollidest aga selgub, et komitee eraldas enne tegevuse lõpetamist töörühmale, mis moodustati Tallinna Pedagoogilise Instituudi bibliograafiaosakonna juures, 35 000 rubla. (Väga suur summa – Eestis ainsa palgalise filmiuurijana aastatel 1981–1989 Eesti NSV TA Ajaloo Instituudis teadurina töötanud Tatjana Elmanovitši aastapalk oli sellal 1620 rubla.) Filmiajaloo töörühma tegevuse kohta leidub arhiivimaterjalide hulgas ainult üsna uduseid ja kaudseid andmeid, peamiselt EK juhatuse koosoleku protokollides. Tallinna ülikooli eellase tegevusest annab arhiividokumentide otsingusüsteem AIS peamiselt komsomoliorganisatsiooni nimekirju (delikaatsed isikuandmed?!). Töörühma liige Jaan Ruus, kes oli 1988. aasta märtsist EK sekretär, ja kes nimetati samal aastal täpsustavalt loominguliseks sekretäriks, praegu kahe aastakümne taguseid detaile meenutada ei suutnud. Kes veel kuulusid töörühma, missugused olid tööülesanded ja tegevusplaan, mida ära tehti, sellest ajalugu esialgu vaikib – loodetavasti siiski mitte igavesti.

 

Tehtu kokkuvõte, 1989

Jaanuari alguses 1989 saatis EK kriitikasektsioon juhatusele märgukirja, kus seisis info, et kinokomitee eraldatud rahast on TPedI „fil-mograafilisbibliograafilise infosüsteemi koostamiseks” ära kasutanud 5000 rubla. Kirjast selgub ka, et osa rahast oli planeeritud lihtsalt ülikooli tuludesse. Protesteeriti, et kriitikasektsioonis, mille liige TPedI töörühma kuulunud Jaan Ruus samuti oli, polnud teemat ei sisulisest ega finantsilisest küljest rohkem kui poole aasta jooksul üldse arutatud. Oli niisugune kirjade kirjutamise aeg.

Juhatus otsustas, et märtsis annab loominguline sekretär asjast ülevaate. 1989. aasta 7. märtsi koosoleku päevakorras seisabki: 1. eesti filmiajaloo koostamisest, uurimisest ja süstematiseerimisest (Jaan Ruus).

Ettekande alustuseks tõi esineja arvandmed aastatest 1971–1987. 17 aastaga oli välja antud 34 filmiraamatut, seega keskmiselt kaks raamatut aastas, ehkki leidus ka nullaastaid. Sedastati mahajäämust teiste kunstivaldkondadega võrreldes: selleks ajaks olid juba ilmunud eesti kirjanduse, arhitektuuri, muusika, kujutava kunsti ja teatri ajalugu. Ruus möönis: „Vaeslapse osas on ajakirjandus ja kino” ja jätkas: „Aasta tagasi oli kriitikasektsiooni koosolek, kus arutasime eesti filmikunsti ajaloo artiklite kogu võimalikku koostamist. See lõppes koostajate puudumisel fiaskoga. Olukord teiste kunstidega  võrreldes narr – Ajalooinstituudis töötab ainult üks filmiuurija (Tatjana Elmanovitš) ja üksinda seda ajalugu ei tee. Peaks olema miinimum, et üks uurija tegeleb ainult mängufilmiga, üks dokumentaalfilmiga, üks multifilmidega ja üks üldteooriaga (näiteks Lauri Kärk sobiks teoreetiku tööle). Rahvusteaduste arenguprogrammis on ebaselge eesti kino uurimise koht. Meil pole oma institutsiooni, nagu on kunstiinstituut ja konservatoorium. Praegu on aeg kogu ajalugu uuesti mõtestada. Kino ja hinnangud kinole on olnud väga seotud poliitikaga.”

Edasi puudutati loodava info-otsisüsteemi loomist, mis pidanuks tagama kõigi filminduses tegutsenud inimeste isikukaartide valmimise. Esineja jätkas: „Missugune võiks olla selle info-otsisüsteemi rakenduslik väljund? Eesti filmograafiast (Rootsi ja Soome mitmeköiteliste eeskujul) juba kõnelesime. Isikukaartide alusel saaksime koostada Eesti filmi biograafilise leksikoni. Kuna filme annoteerivad ilmselt erinevad isikud, saaks sellest kollektiivne töö: oleks olemas tervik ja samal ajal tema koostajate personaalsus ning osakaal. Alati on võimalik kirjutada n-ö ühe-mehe-filmiajalugu. See pole muidugi nii lihtne.” Ja ettekande lõpetuseks ütles kõneleja: „…igatahes näib nii, et praegustes tingimustes ei tule filmiajaloo kirjutamisest kohe midagi välja, siis tuleks just orienteeruda paar aastat ette, organiseerida süsteemne andmepank, mida saab kasutada ka kompuutri abil. Sellepärast peaksin ma põhimõtteliselt õigeks ametkondadevälise üldkasutatava info-otsisüsteemi loomist.”

Järgnenud arutelul võtsid aktiivselt sõna Rein Maran, Arvo Valton ja iseäranis Tatjana Elmanovitš: „Kui paneme 35 tuhat rubla info koondamisele, me nullime ära ajutegevuse selles töös. Teatriliit maksis omal ajal nii Tormisele kui Kasele käsikirjade trükkimise raha, mälestuste dešifreerimise raha. Eesti filmikriitikutele pole mingit raha tulnud. Seltsimees Kiisk ei võtnud seda küsimust isegi päevakorda. Ikka on eelistatud autoreid väljast, sest nad on juhitavad. Võib-olla elutark ja lükata Eesti filmi mõtestamise edasi veel 20 aastaks”.

Viimane katke arutelust. „(Rein) Raamat: „Kui kaua võtab aega filmiajaloo kirjutamine?” – (Tatjana) Elmanovitš: „Aasta, kui olla vabastatud rahamuredest.” – Raamat: „Kui inimene teeb tööd aasta ja saab 10 tuhat. Meil lükkub Eesti filmiajaloo kirjutamine kaugele. Kui infopangale läheb 35 tuhat, ajaloo kirjutamisele 10 tuhat, siis on kahju, et ajalugu  jääb kirjutamata.” – (Jaan) Ruus: „Ilma materjali omamata ei saa ajalugu kirjutada.” [—] (Arvo) Iho: „Kas pole võimalik anda ühele inimesele stipendium ja – tehku ära!” [—] (Rein) Maran: „Probleemi keerukus tõusis meie ette kogu suuruses. Peame kohustama laiendatud sekretariaadil tulema selle küsimuse juurde tagasi ja võtma suuna mõlema arendamiseks. I – panga; II – isikajaloo kirjutamise soodustamist. Konkreetne sihtstipendiumide leidmine. Peaks leidma riikliku institutsiooni, kes tõestaks, et toetab kultuuri arengut. Peaks olema kultuuri sihtkapital”.”

 

 

 

Hüüdja hääl kõrbes

Pärast Mark Soosaare tagasiastumist EKLi esimeseks sekretäriks valitud Rein Marani sõnad sel koosolekul jäid ometigi hüüdjaks hääleks.

Arutelu oli toona siiski jumala arukas, aga asja ei saanud ikka. Üsna kindlasti osutusid kõneks olnud teemadel ühise töö jätkamisel takistuseks mingid meile teadmata subjektiivsed kokkupõrked, aga küllap palju rohkem mängisid rolli n-ö objektiivsed, muutuvate aegade ootamatud mõjurid. Need isikud, kel oli ajalootööks potentsiaali, kas sukeldusid tollal plahvatuslikult arenevasse filmitootmisse (näiteks Tallinnfilmi toimetajad Lauri Kärk ja Tiina Lokk), kandusid tänu piiride avanemisele maailma avarustesse (Tatjana Elmanovitš) või pühendusid aegu oodatud järelnoppimisele suurtel ja väikestel rahvusvahelistel filmifestivalidel (nagu mitmed filmiajakirjanikud), mõnel hakkas tervis jukerdama, mõni leidis uue väljakutse finantssektoris. Ja siis juba tuli riigi iseseisvuse taastamine, Eesti kroon, filminduse riikliku finantseerimise kokkuvarisemine ja mis kõik veel.

Nüüd oleme ringiga sealsamas vanas punktis tagasi. Hea on siiski teada, et nüüd on loodud MTÜ Eesti Filmi Andmebaas, kus tahetakse rakenduda Eesti rahvusfilmograafia, terminisõnastiku jm tarviliste infokorpuste koostamisele, ja Eesti Filmiajakirjanike Ühing on algatanud Eesti mängufilmilavastajate biofilmograafilise leksikoni valmistamise.

Midagi justnagu liiguks jälle? 1989. aastal arutelust on midagi tänaseks kõrva taha panna. Nagu siis on ka täna filmiajalooliste baastekstide valmimiseks eeldatavasti vajalik: 1) riiklik rahastamine, 2) konkreetne tegevusplaan, 3) vastutav institutsioon, 4) pädev meeskond, 5) pühendunud ja hästi motiveeritud programmijuht. Midagi kindlasti veel.