12.11.2021

Evolutsioon, aga mitte post mortem

Tänavune PÖFF pakub vaatamiseks ungari filmide retrospektiivi ja ka sealseid uusi linateoseid.

KATA ANNA VÁRÓ

Ungari, nagu ka paljude teiste väikeriikide filmikunst üle maailma, on pidanud vaataja südame ja tähelepanu nimel rinda pistma Hollywoodiga. Ameerika hiiglasliku filmitööstusega võrreldes on ungari filmid saadud tehtud eelarvega, mis moodustab USA suurfilmide omast vaid murdosakese, ja need on keeles, mida mujal maailmas väljaspool Ungarit ei räägita. Kui filmid nagu „Henry VIII eraelu“, „Araabia Lawrence“ või „Tulekaarikud“,¹ kui nimetada vaid mõnda, tõid brittidele vahetevahel rahvusvahelist edu ja võitsid ka Ameerika publiku südame, võttis Ungari filmikunstil rahvusvahelise edu saavutamine märksa kauem aega ja pingutust. Muide, „Henry VIII eraelu“ režissöör Alexander Korda (Sándor Korda) on ungari päritolu ja tegi filmilavastajakarjääriga algust Ungaris. See oli tema rahvusvaheliselt kõige edukam film, ja kuigi meeskonnas oli ka teisi ungarlasi (stsenarist Lajos Bíró, filmikunstnik Vince Korda), ei saa seda küll eriti pidada ungari filmikunsti näiteks.

XX sajandi esimesel poolel Ungari film riigipiiridest välja ei murdnud, elades üle rohkelt tõuse ja langusi, mille põhjused olid rahalised, poliitilised jm. Kuigi 1930ndad aastad tõid koos helifilmi tulekuga kaasa kodumaiste filmide enneolematu populaarsuse, kuna osati väga hästi ära kasutada tolle aja kirjanikke ja humoriste, ei köitnud need välismaist vaatajaskonda, sest neile iseloomulik verbaalne huumor ei jõudnud sealsele vaatajale pärale. Nii jäid filmid nagu „Hyppolit, ülemteener“ või „Unelmate auto“,² hoolimata arvestatavast kohalikust kassaedust, väljaspool Ungarit suuresti tähelepanuta.

Tänavune Pimedate Ööde filmifestival pakub vaatamiseks valikut ungari filme, mis on Ungari väärtfilmilavastajatele toonud rahvusvaheliset tunnustust ja tähelepanu. Valikus olevad filmid väärivad detailsemat vaatlust, miks neid võib pidada Ungari filmikunsti verstapostideks.

Ungari ülestõusu aastal 1956 võistles ungari film „Karussell“³ Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale. Filmi keskmes olev maaelukeskkonnas arenev armastuslugu tegi Mari Törőcsikist kõige tunnustatuma noore näitlejanna. Tema partner, erakordne lihvimata näitlejatalent Imre Soós mõjus oma rollis ja maaolustikus eriti loomulikuna ennekõike oma kõnepruugi tõttu. Traagilise pöördena võttis aga Soós endalt elu varsti pärast filmi väljatulekut. Filmis näeme seda, kuidas armastusele ja õnnele püütakse kokkuleppeabielude traditsioonist hoolimata koht kätte võidelda. Kuigi „Karussell“ järgis rangelt valitseva kommunistliku partei juhiseid ja tehti valmis parteijuhtide tähelepaneliku pilgu all, suutis autor Zoltán Fábri lisada armastusloole kaalukust. Film on üles võetud kaunis poeetilises pildikeeles, millest on näha Fábri head kunstitaju, kuna ta jõudis filminduse juurde maalikunsti kaudu ja ta sai tuntuks selle järgi, et maalis kõik stseenid läbi, enne kui hakkas neid kaamera ees lavastama.

Esimene ungarlaste võõrkeelse filmi Oscar tuli 1982. aastal István Szabó „Mefistole“, kus nimiosa mängis karismaatiline Klaus Maria Brandauer.

Kaader filmist

1950. aastatel kerkis ungari filmikunstis esile veel üks uus originaalne tegija. Miklós Jancsó oli oma mitmekesiseks ja viljakaks kujunenud teekonda filmilavastajana alustanud küll viiekümnendatel, aga jõudis rahvusvahelise tunnustuseni järgmisel kümnendil. Nii Jancsó karjääri kui ka ungari filmikunsti tõeliseks tipuks on „Lootuseta“,⁴ kus autor demonstreerib talle omast unikaalset visuaalset stiili – pikkade kaadrite kasutamist ja paljude näitlejate, statistide ja vahel ka tantsijate koreograafiliselt keerukat liikumist nende pikkade kaadrite sees, mida peetakse märkimisväärseks kinematograafiliseks julgustükiks. Need elemendid tegid Jancsóst rahvusvaheliselt kõige tuntuma ungari auteur’i ja „Lootuseta“ sai maailma filmikoolide õppematerjaliks. Alates esilinastusest Cannes’i põhivõistlusprogrammis on paljud maailma filmitegijad kasutanud seda filmi näitena kirjeldamaks Jancsóle iseloomulikku visuaalset stiili. Ja kuigi see stiil tegi Jancsó tuntuks nii kodus kui välismaal, on tema filmidel pakkuda märksa enamat kui puhas stiil ja formalism. Jancsól õnnestus filmis kõnelda rõhumisest ja sellest, kuidas rõhujad sekkuvad inimeste ellu ja manipuleerivad nendega umbes samasuguses repressiivses süsteemis, milles ta ka ise elas ja töötas. Ta väljendas oma suhtumist julmusse ja ebainimlikkusse allegooriate ja vihjete kaudu.

Imekspandavalt õnnestus tal vältida tsensuuri, ja seda põhiliselt seetõttu, et ta seadis oma lood toimuma kaugemasse aega ja teise ajaloolisse konteksti, aga enamasti loomulikult mõisteti või vähemalt tajuti tema filmides tehtavaid vihjeid oma kaasajale.

Naishääled olid XX sajandi keskpaiku haruldased nii maailma kui ka ungari filmis. Márta Mészárosist sai teerajaja ja üks silmapaistvamaid naislavastajaid, kes käsitles selliseid teemasid nagu rasedus, lapse sünd, lapsendamine, lastekasvatus ja ema-tütre suhte intrigeeriv keerukus. Ta oli esimene, kes kirjeldas naise seisukohast, kui keeruline on olla naine ajal, mil filmimaailmas domineerivad vaid mehed ja naisi fetišeeritakse kui ihaobjekte või lükatakse lihtsalt kõrvale. Mészárosi film „Üheksa kuud“⁵ räägib ühest süütust, natuke naiivsest tüdrukust, kes tuleb külast suurde linna, et asuda tööle tehasesse, kus töödejuhataja hakkab talle kohe silma viskama. Filmis näidatakse tüdruku rasedust kuni lapse sünnini täieliku avameelsusega. Filmis väljenduvad emotsioonid on toored ja ehedad, nagu ka filmi lõpustseen.

Naised on kesksed tegelased ka Károly Makki filmis „Armastus“,⁶ mis on üks õrn film kiindumusest, igatsusest, lootusest ja eskapismist karmidel diktatuuriaastatel pärast 1956. aasta ülestõusu. Noor abielunaine (Mari Törőcsik) ja tema ämm (Lili Darvas) elavad koos ühes korteris lootuses, et poeg ja abikaasa (Iván Darvas) ükskord tagasi tuleb. Vanem daam ei tea, et poeg on poliitvangina vahistatud, ja minia püüab seda tema eest varjates teda väikeste süütute valedega seni elus hoida, kuni poeg vanglast vabaneb ja koju naaseb. Tegelikkus ja mälestusvool segunevad kaunilt väikeses korteris, mis ümbritsevast terrorist hoolimata näib eksisteerivat väljaspool aega ja ruumi.

István Gaáli „Voolus“⁷ on mõneti sarnane Michelangelo Antonioni filmiga „L’avventura“ (1960), kuna ka see on kõhedusttekitav lugu kaduma läinud naisest. Rühm keskkoolilõpetajaid naudib jõekaldal oma viimast ühist suvepuhkust enne seda, kui kõik igasse suunda laiali lähevad, et alustada ülikooli- ja täiskasvanueluga. Gaál oli teerajaja selles osas, et võttis filmide ainest oma elust ja kavandas sündmused ja tegelased oma nooruspõlve kogemustele toetudes. Nii suutsid Gaál ja tema kaasaegsed vältida valitsevat ideoloogiat ega ühinetud propagandafilmide tegemisega. Omaenda suurekssaamislugude asetamine narratiivi keskmesse sai hilisemate põlvkondade loomingus tüüpiliseks võtteks ja iseloomustab ka ungari uue laine filme. „Voolus“ pole mitte üksnes lavastajadebüüt, vaid ka ungari uue laine esimene film. Gaál uskus kindlalt, et ühiskonna olemuse määravad üksikisikud ja nende käitumine, ja seda kreedot väljendab ka „Voolus“. Film algab kerges ja rõõmsas toonis, kuid pingeline allhoovus on kohal algusest peale ning pääseb valla, kui üks tüdruk kadunuks jääb. See suurekssaamislugu oli oma ajast ees, kuna seal kujutatakse seksuaalsust, ajastu slängi, noorte esimest kokkupuudet surmaga ja vastutuse küsimust. Operaator Sándor Sára on jäädvustanud filmi võrratud, kõhedalt kaunid mustvalged stseenid.

Sándor Sára oli kaamera taga ka siis, kui Zoltán Huszárik tegi poeetilist filmieksperimenti „Sindbad“.⁸ Hedonistlik rändaja Sindbad (Zoltán Latinovits), kelle elu oli keerelnud naiste ja maiste rõõmude nautimise ümber, valmistub teekonnaks, mis saab olema tema viimane. Oma elu meenub talle katkendlike, melanhoolsete episoodidena, mille keskmes on naised, kes püüavad anda endast kõik, et võita tema südant ja keelitada teda paigale jääma. Sindbadi rollis on üks kõigi aegade hinnatum näitleja Zoltán Latinovits ning see osatäitmine on tema mitmekesise teatri- ja filmikarjääri erakordsemaid ja meeldejäävamaid rolle. Oma traagiliselt lühikeseks jäänud elu jooksul näitas „Sindbadi“ režissöör Zoltán Huszárik end tõelise visonäärina, eksperimentaalse filmikunsti pioneerina, kes tõi alateadvusvoolul põhineva jutustamisstiili suurele linale ja oli selgelt oma ajast ees.

Marcell Jankovitsi „Valge mära poeg“⁹ on täispikk animatsioon, mis põhineb László Aranyi kirjutistel, kes ammutas inspiratsiooni rahvalugudest, mütoloogiast ja päritolumüütidest. Filmi psühhedeelne pildikeel saavutati toona väga uudses tehnikas, saateks tontlik ambient-muusika, mille tõttu mõjub film veelgi tänapäevasemana. Tegelased on arhetüüpsed karakterid – kolm koletist, kolm draakonit sümboliseerivad hirmsaid ja koledaid ajalooperioode. „Valge mära poeg“ on erakordne traditsiooniline rahvalugu pilguga oma kaasaega.

2015. aastal esilinastus László Nemesi film „Sauli poeg“¹⁰ Cannes’i filmifestivalil, saades lõpuks žüriipreemia ning seejärel veel rea rahvusvahelisi auhindu, sealhulgas Kuldgloobuse ja parima võõrkeelse filmi Oscari. Nemesi film oli teine Ungari film, millel õnnestus Oscarite väljajagamisel triumfeerida. Esimene ungarlaste võit selles kategoorias tuli 1982. aastal István Szabó „Mefistole“,¹¹ kus nimiosa mängis karismaatiline Klaus Maria Brandauer. Brandauer mängib ambitsioonikat näitlejat Hendrik Höfgeni Klaus Manni samanimelise romaani ekraniseeringus. Mann oli Höfgeni tegelaskuju kujundanud oma naisevenna Gustaf Gründgensi järgi, kes jäi soositud ja populaarseks näitlejaks ka pärast Weimari vabariigi langemist. Suurel linal teeb Brandauer nüansseeritud osatäitmise, peegeldades dilemmasid, mis seisavad auahne näitleja ees, kes soovib natsipartei juhtide soosingu jätkumist, samal ajal kui need Höfgeni oma võimu legitimeerimisel häbitult ära kasutavad.

Kui Höfgen mõistab, et on tõesti oma hinge saatanale müünud, ilma et tal oleks midagi vastu loota, teeb ta viimase etteaste – sooloetenduse näitlejana, kes on raskel viisil selgeks saanud, et kõige eest siin elus tuleb maksta. Ajal, mil „Mefisto“ välja tuli, ei teadnud keegi, et filmis hinge kuradile müünud kunstnik on tegelikult režissöör István Szabó ise, kes, nagu alles aastakümneid hiljem ilmsiks tuli, oli kommunistliku partei heaks töötav salaagent. Filmis esitletud võimatud valikud ja moraaliteemad, mida sellise tundlikkusega kujutatakse, olid hoopis Szabó enda omad.

Monori (Károly Eperjes) Géza Bereményi filmis „Eldoraado“¹² on mõneti Höfgeni-sarnane tegelane, aga Monorile on kõigest kõige olulisem raha. Ta on vanakraamituru kuningas, kes ostab ja müüb kõiki ja kõike, ostes isegi oma lapselapse elu. „Eldoraado“ on autobiograafiline film Bereményi lapsepõlvest ja räägib tema vanaisa loo Teise maailmasõja ja Ungari ülestõusu vahelisest ajast. Bereményi film näitab poliitilise muutuse aega, mil asjad kaotasid oma väärtust iga minutiga. „Eldoraado“ esilinastus 1988. aastal, kui õhus oli üks teine poliitiline üleminekuaeg ja filmi sõnum olulisem kui iial enne. Tagantjärele on üsna silmiavav see, kuidas Bereményil õnnestus minevikust rääkides alla joonida poliitilistest muudatustest tulenevaid raskusi.

1990. aastate alguses kerkis ungari filmis esile uus naine – Ildikó Enyedi, kellel õnnestus naisekogemust näidata hoopis uue nurga alt. Tema esimene rahvusvaheliselt tunnustatud film „Minu XX sajand“¹³ kujutab üht teist tüüpi üleminekut XIX sajandist tehnoloogiliselt järsult muutuvasse, tormilisse XX sajandisse. „Minu XX sajand“ jälgib sajandivahetusel kaksikutepaari (mõlemat mängib Dorota Segda). Nende paralleelselt kulgevad lood põimuvad maagilise realismi elementidega, mis on Enyedi filmides tavalised. Film peegeldab algava aastasajaga seotud lootusi, elektri sündi, industrialiseerimist ja tehnoloogia kiiret arengut, mis päädis üsna varsti nende kasutamisega massiliseks veretööks kahes inimkonna kõige jõhkramas sõjas. „Minu XX sajand“ näitab ka seda, kuidas naistest mõeldi kui alamatest õppimisvõimetutest olenditest – tagantjärele on see isegi naljakas. Vähem naljakas on ehk näha, kui suuri lootusi pandi uutele tehnoloogiatele ja sellele, mida hämmastavat hakkab pakkuma uus sajand, ning kuidas suurem osa lootustest põrmustus Esimese ja Teise maailmasõja õuduste ja neile järgnenud aastakümnetega.

Kornél Mundruczó kuulub sellesse filmitegijate põlvkonda, kes kasvas üles sotsialismiajal, aga sai filmihariduse uue poliitilise ajastu koidikul. Pärast paljusid autasusid ja äramärkimisi teatri ja ooperi vallas, tegi ta oma esimese mängufilmi 2000. aastal ja selle nimeks sai „Seda ma soovin, ja ei midagi muud“.¹⁴ Kaks aastakümmet hiljem pärast debüüti filmitegijana on temast saanud üks tuntumaid ungari režissööre rahvusvaheliste filmifestivalide maailmas, kelle filmid esilinastuvad enamasti Cannes’i või Veneetsia võistlusprogrammis. „Evolutsioon“¹⁵ on lugu kolmest põlvkonnast ühes juudi perekonnas. See emotsionaalselt laetud lugu saab alguse Teise maailmasõja lõpus, kui natside koonduslaagri vabastamise käigus leitakse väike tüdruk, kelle elu määravad ette kujuteldamatud õudused, mille keskele ta pidi sündima. Me näeme seda tüdrukut Évat aastakümneid hiljem vanaemana (Lili Monori), kellel on tervisega tõsiseid probleeme. Éva ja tema keskealise tütre Léna (Annamária Láng) tulisest vaidlusest näeme, kuidas Teise maailmasõja pikaajalised traumad on imbunud mitte ainult nende ellu, kes natsivõimu olid üle elanud, vaid ka tulevaste põlvkondade omasse. Kolmanda generatsiooniga on aga täiesti teine lugu. Berliinist on saanud üks Euroopa paljukultuurilisemaid ja kirju rassilise koosseisuga linnu. Need, kes seal XXI sajandi esimestel kümnenditel üles on kasvanud, suhtuvad rassi ja religiooni teisiti, nagu me näeme ka Léna poja (Goya Rego) loost filmi kolmandas osas.

Mundruczo film on ungari uuemate filmide saagist, nagu ka „Franki kustutades“,¹⁶ mis esilinastus tänavu Veneetsias. Lugu viib meid tagasi 1980. algusse, Kádári režiimi aega ja räägib põrandaalusest lauljast Róbert Frankist, kelle kujutamise eest võitis Benjámin Fuchs maineka International Starlight Cinema auhinna. Frankil tuleb maksta kõrget hinda selle eest, et ta ei suutnud suud pidada ja aktsepteerida režiimi, millesse ta on sündinud. Ta viiakse vaimuhaiglasse, kus „ravitakse“ samasuguseid rahvavaenlasi nagu tema. Järgneb sünge ja otsekohene sissevaade sellesse, kui osavalt repressiivne süsteem kustutab ära need, keda arvatakse süsteemi ohustavat. Seda, kas neil õnnestub Frank ära kustutada või mitte, peab igaüks ise nägema, aga üks on igatahes kindel – see kustutab igasuguse petliku ja praegusel ajal millegipärast trendika nostalgia Kádári režiimi järele igaveseks neis, kes filmi ära vaatavad.

Nóra Lakosi toonilt märksa kergemas debüütfilmis „Väike koogipood“¹⁷ püüab üksikema (Vica Kerekes) tänapäeva Ungaris kasvatada poega ja avada koogipoodi, kus tahab müüa oma kätetööd, aga tal on puudu vajalik finantstugi. Pakkumistingimustele vastamiseks on tal tarvis abikaasat. „Väikesel koogipoel“ on olemas kõik nauditava romantilise komöödia tunnusjooned ja film on hea näide sellest, kui mitmekülgseks on ungari filmikunst paaril viimasel aastakümnel areneud ja kuidas žanrifilm on saanud tugevamaks kui kunagi enne.

Veel üheks žanrifilmi näiteks on „Post mortem“,¹⁸ esimene tõeline õudusfilm koos ehmatuste ja muu sellisega. Péter Bergendyi filmi tegevus toimub ühes kõhedas Ungari külas pärast Esimest maailmasõda. Tomás (Viktor Klem) on noor fotograaf, kes osutab üht erilist teenust – ta teeb leinajatest pilte koos nende surnud sugulasega enne matmist. Ühel päeval kutsub väike tüdruk ta oma kodukülla, aga selgub, et küla kummitavad surnud, kes otsivad meeleheitlikult kontakti elavatega. „Post mortem“ on hoolikalt tehtud ajastulugu, mis ei ole mitte üksnes ungari esimene õudusfilm, vaid ka tänavune Ungari nominent võõrkeelse filmi Oscarile.

Lili Horváthi teist mängufilmi „Ettevalmistused koosolemiseks teadmata ajaks“¹⁹ on aga palju keerulisem mõnda žanrikategooriasse paigutada. Natasa Stork mängib Mártat – neljakümnendates ajukirurgi, kes ütleb ära paljulubavast tööpakkumisest Ameerikas, et kolida tagasi Budapesti ja veeta aega koos unelmate mehega. Ainsaks takistuseks õnne teel on see, et mees ei taha teda ära tunda. Siit algab Márta teekond. Lugu võib meelde tuua Alain Resnais’ klassikalise teose „Möödunud aastal Marienbadis“,²⁰ aga kaks filmi lähenevad tegelikkusele ja tõeotsingule erinevalt. Peale müstilise, romantilise süžee teeb Horváthi filmi eriliseks ka visuaalne keel – kaadreid ja stseene oleks justkui võimalik kombata ja tunda tänu Róbert Maly erakordsele operaatoritööle.

Ja lisaks leidub programmis ka mõrumagus komöödia „Asjad, mis väärivad enesehaletsust“²¹ mis räägib kolmekümnendates noortest. Ise samuti 30ndates eluaastates režissöör Cristina Grosan toob oma põlvkonna teemad ja mured ekraanile sügavuti ja kuiva huumoriga. Loo keskmes on Maja (Nóra Rainer-Micsinyei), ühiskonna silmis tüüpiline luuser, kes on äsja oma poiss-sõbraga kokku kolinud. Kõik peaks libedalt minema ja neid võib ees oodata õnnelik elu, aga äkiline ja ootamatu surm lükkab sündmused liikuma teises suunas.

PÖFFil näidatav valik peaks andma väikese sissevaate sellesse, mida on ungari filmikunstis tehtud alates XX sajandi teisest poolest. Vaadata saab ungari filmiajaloo kõige märkimisväärsemaid saavutusi kõrvuti mõne uue filmiga, mis peegeldavad tänapäeva ungari filmi mitmekesisust ja pakuvad võimaluse tutvuda kõige värskemate uute lavastajatega.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Private Life of Henry VIII“, Alexander Korda, 1933; „Lawrence of Arabia“, David Lean, 1962; „Chariots of Fire“, Hugh Hudson, 1981.

2 „Hyppolit, a lakaj“, István Székely, 1931; „Meseautó“, Béla Gaál, 1943.

3 „Körhinta“, Zoltán Fábri, 1956.

4 „Szegénylegények“, Miklós Jancsó, 1966.

5 „Kilenc hónap“, Márta Mészáros, 1976.

6 „Szerelem“, Károly Makk, 1971.

7 „Sodrásban“, István Gaál, 1964.

8 „Szindbád“, Zoltán Huszárik, 1971.

9 „Fehérlófia“, Marcell Jankovics, 1981.

10 „Saul fia“, László Nemes, 2015.

11 „Mephisto“, István Szabó, 1981.