Fantastiline härra Anderson

Andris Feldmanis

Roald Dahli lastejutul põhinev Wes Andersoni film „Fantastiline härra Reinuvader” sünteesib kahe geeniuse loomeviljadest oma vaimustava animatsiooni, mis puhub üle pika aja elu sisse ärakulutatud klišeele „sobib vaatamiseks kogu perele”. Kui mõnele teosele kleepida külge silt „kogupere”, siis kipub see enamasti viitama, et tegu on millegagi, kus on korraga alahinnatud lapsi, pidades neid igasuguse banaalsusega  leppivateks kretiinideks, ning mis sunnib vanemad välja kannatama ükskõik mille oma järeltulijate nimel.

Tõenäoliselt on korralik „kogupere” täis labaseid klišeesid ja lääget väänatud moraalitsemist, mis on noorele vaimule sama kasulikud kui hamburger koolilõunaks. Andersoni film viib vaataja tagasi sellise lastekirjanduse juurde, mis toob tulevasele täiskasvanule sõnumeid maailmast, millest ta päris hästi veel aru ei saa. Aga teadmatuses on  midagi põnevat ja kütkestavat. Möödunud aasta oli suurele animatsioonile märkimisväärne. Pixari parima animatsiooni Oscari võitnud „Üles!” (rež Pete Docter) ja samas kategoorias koos Andersoni filmiga võistelnud Neil Gaimani raamatul põhinev „Coraline” (rež Henry Selick, kes pidi algselt kaasa lööma „Fantastilise härra Reinuvaderi” tegemisel) on filmid, kus pole üritatud läbi ajada lastefilmi miinimumprogrammiga. Erinevalt  neist pole „Fantastiline härra Reinuvader” aga 3D-film – seda nõutakse nüüd juba igalt animatsiooniprojektilt, mis tahab olla rahaliselt tõsiseltvõetav –, see ei ole isegi kliinikulaadne läikiv arvutianimatsioon. Anderson on Dahli jutustuse toonud kinolinale klassikalise nukuanimatsioonina (stop-motion), kus tegelaste liikumise kaadrivahetuse kiiruski on arhailiselt aeglane: tavalise 24 asemel 12 kaadrit sekundis.  Dahli jutustus (pealkirjaga „Vapustav härra Rebane”, Eesti Raamat, 2007) räägib härra ja proua Reinuvaderi konfliktist kolme kurja linnufarmeriga, kelle käest nad oma igapäevast leiba (s.t kanu, kalkuneid, hanesid ja parte) varastavad. Kurjusest krimpsus vanameestele see ei meeldi ja nad algatavad meeletu rebasejahi, mis keerab kogu metsa elu pea peale.

Anderson on Dahli jutustusele lisanud kaugemale ulatuva taustsüsteemi, kirjutanud  koos stsenarist Noah Baumbachiga uue alguse ja lõpu, süvendanud karaktereid ning täitnud loo, mis juba algses versioonis pole pelgalt nunnutav ja sisaldab lausa naturalistlikku kanade kaelte kahekorrakäänamist, paraja annuse tabava kuiva huumoriga. Filmi tegevus saab alguse sellest, et härra (George Clooney) ja proua Rebane (Meryl Streep) jäävad kanavargil käies vahele; selles täbaras olukorras teatab proua härrale, et ootab last, ja kui nad peaksid  siit eluga pääsema, siis tuleb härral endale varastamise asemel uus tegevusala otsida. Kaks aastat (ehk 12 rebaseaastat) hiljem on härra Rebasest saanud kohaliku ajalehe kolumnist, kes on veendunud, et tema kirjutisi keegi ei loe, ning ema kõhus olnud perepoeg Ash (Jason Schwarzmann) käib juba koolis. Härra Rebane kannatab ühtlasi keskeakriisi käes, mille lahendamiseks otsustab urust välja kolida ning soetab rebaseperele respektaabli  maja puutüves, seda vaatamata tõsiasjale, et maja laenumaksed käivad neile üle jõu ning see asub väga ohtlikus piirkonnas. Nimelt paistavad nende elutoaaknast kolme rebasevaenuliku farmeri majad. Ühtlasi osutub see aga vastupandamatuks kiusatuseks härra Rebasele, kes tahaks oma elu jooksul veel midagi suurt korda saata – linnufarmide suurejooneline rüüstamine tundub selleks paras plaan. Nii tõmbab ta aga endale kaela farmerite järeleandmatu  viha ning need otsustavad ükskõik mis hinnaga fantastilise härra Rebase kätte saada. Korporatsioonid, keda ahned farmerid tunduvad kujutavat, ei tohi ju keskklassile, lihtsatele metsaelanikele, mässamist või endale jalgujäämist lubada. Loomtegelaste n-ö inimlikustamises on Anderson leidnud võimaluse väljendada ambivalentsust, mis on tema karakteritele alati omane. Ta on andnud neile argised ametid,  õmmelnud selga ontlikud riided, varustanud kõikvõimalike aksessuaaridega ning pannud kahel jalal ringi liikuma, söögilauas jätnud neile aga tõelised elajakombed. Nagu härra Reinuvader oma prouale ütleb: „Me oleme siiski metsloomad”.

Sellise „ebatäiuslikkuse” (mis tõlkub inimlikkuseks) portreteerimine pakubki Andersonile kõige rohkem lõbu. Kogu seltskond – alates nõbu Kristoffersonist kuni teiste uruloomadeni, kelle elu rebasejahi tõttu ohtu satub – sobib ühte ritta Andersoni teistest filmidest tuttavate düsfunktsionaalsete, aga sellele vaatamata lõpuks elujõuliste sotsiaalsete kooslustega (olgu selleks kas või Steve Zissou kaaskond või Tenenbaumide perekond). Sama omased on lühikesed ja tabavad kõrvalrollid nagu näiteks siidrikeldrit valvav sarmikas kaabakas Rott, kellele on hääle andnud Willem Defoe. Kui võrrelda Andersoni „Fantastilist härra  Reinuvaderit” Tim Burtoni ja Terry Gilliami hiljutiste filmidega, kus nende fantaasiamaailma üle ahhetamine on juba mantraks kujunenud (3D „Alice imedemaal” ja „Doktor Parnassuse imaginaarium”), siis viimased näivad olevat iseenda geeniuse kestvast vabalennust liialt vaimustuses ning jätavad vaatajaga suhtlemise tagaplaanile. Selline fantaasiamaailm mõjub pigem kaupluse vaateaknana kui seiklusena, millega kaasa minna.  Ehk ongi nukufilmi tehniline keerukus, vanamoodsus ja lastefilmi žanrimääratlus Andersonile piisavalt ahistavalt mõjunud, nii et ta on suunanud oma loomuomase leidlikkuse just õigesse kanalisse. Andersoni eelmises filmis „Darjeeling Limited” (2008) hakkas tema kaubamärgiks kujunenud veiderdamise üleekspluateerimine liikuma suunas, kus veel tuntav värskus vaheldus juba tüütute manerismidega ning empaatia tegelaste suhtes  hakkas hajuma (seda ohtu võib suuremal või vähemal määral tunda kõigi tema varasemate 2000. aastatel valminud filmide puhul). „Fantastilises härra Reinuvaderis” avaldub aga Andersoni terav vaimukus, helge naiivsus ja südamlik melanhoolsus parimas vormis. Sügiseselt kuldse koloriidiga pilt meenutab Ameerika 1960. ja 1970. aastate fotograafiat; popkultuuri tsitaadid, äärmuseni detailne kunstnikutöö ja ootuspäraselt hea maitsega  kokku pandud soundtrack on kvaliteedid, mis Andersoni varasema loomingu taustal ei üllata. Just õrn ja pisiasjadeni paigas tasakaal, mis on leitud vormi ja loo vahel, ning teatav tagasihoidlikkus kogu selle külluslikkuse juures teevad „Fantastilisest härra Reinuvaderist” tõelise meistriteose.