Fantastiline kellavärk

Neuchâteli fantaasiafilmide festival pakkus mitmekesist nägemust, mis püsis enamasti hea maitse piirides.

TRISTAN PRIIMÄGI

Neuchâteli rahvusvaheline fantaasia­filmide festival Šveitsis. 5. – 13. VII.

Huvitav, mis värk sellega on, et õõvafestivalid leiavad endale kodu rahulikus väikelinnas? Šveitsi väikelinn Neuchâtel on koduks ühele maailma tunnustatuimale fantaasiafilmide festivalile, ja järve ääres asuvas, enesekindlalt rahulolevas linnakeses ringi jalutades on esmamulje ülimalt filmilik. Valige ise mõni selline film, kus kodanliku idülli glasuurikiht alguses veatult vastu särab, aga mõne aja pärast kergelt praguneb ja pragudest hakkab välja pressima hoopis midagi jubedamat. Oma mõnepäevase visiidi jooksul ma seda mõranemist ära ei jõudnud oodata, aga see linn tundus peitvat saladusi. Siin liikus kõik sahinal – trammid, autod, inimesed – ja elu ei ületanud hea maitse detsibellide piire. Kuskil siinsamas aga alustas ehk oma esimesi süžeepöördeid mõni kaasaegne „Pleasantville“ või „Stepfordi naised“.¹

Paralleele Haapsaluga polnud siin keeruline leida. Elukeskmest eemal asuvad uinuvad armsad väikelinnad, mille rütmi loksutab veekogu – siin mere asemel Neuchâteli järv, millel sahinal liikuvad jahid ja kaatrid olid sama enesekindlad kui inimesedki. Kui Haapsalu kuurordi-idülli pahupoolt hoiab aga hinges näiteks Valge Daami legend, siis mis on fantaasia- ja õudustemaatikal pistmist Neuchâteliga?

„Tuleb rõhutada, et Neuchâtelil on fantastikaga seos täiesti olemas,“ selgitab festivali direktor Anaïs Emery. „Esiteks side kirjandusega, sest see on linn, kus on otsustanud elada paljud kirjanikud: Friedrich Dürrenmatt, Jean-Jacques Rousseau.² Samuti Mary Shelley, kes tuli Neuchâteli lihvima oma algset Frankensteini-ideed, sest ta oli näinud Pierre Jaquet-Droz’ roboteid. Meie linn on tuntud robootika ja ka kellatööstuse järgi, ja meil on tugev side tehnoloogiaga, nii et seos polegi nii meelevaldne.“

Kui lähemalt vaadata, siis tõesti. Neuchâtelis elanud šveitsi kella­meister Pierre Jaquet-Droz on see, kellele omistatakse tihti kas maailma esimese roboti ja/või esimese arvuti loomine. Aastatel 1768–1774 konstrueeris ta mitmeid ülikeerukaid inimmehhanisme, nende hulgas ka näiteks 6000 detailist koosnev inimnukk Kirjanik, mehaaniline poiss, kes kirjutab päris tindiga paberile keerulisi kirju, kasutades selleks esimesena maailmas raaltootmist (CAM technology). Kirjanik kirjutab veel 240 aastat pärast oma sündi Neuchâteli kunsti- ja ajaloomuuseumis edasi.

„Meie festivali nägemuses on fantastika alati seotud tehnoloogiaga,“ lisab Emery lõpetuseks. Robootika, kellamehhanismid, tehisintelligents … „Stepfordi naiste“ uitmõte polnudki ehk nii meele­valdne. Kuidagi kõhe hakkas. Vaim on festivaliks valmis.

Kuulus ja kummaline

Neuchâteli filmifestival on iseloomuliku täpsuse ja põhjalikkusega korraldatud fantastikaüritus vaevu 30 000 elanikuga kuurortlinnakeses. Vaikselt programmi kaevudes hakkas selgelt välja joonistuma ka festivali nägu. Kui meie oma kodune HÕFF nimetab end õudus- ja fantaasiafilmide festivaliks, siis Neuchâteli tiitel – fantaasiafilmide festival – on ühtviisi nii valikut kitsendav kui ka laiendav määratlus. Viimasest HÕFFist jäi meelde paar vestlust, kus inimesed olid eriarvamusel, kas Haapsalu pisike festival peaks oma tööpõldu laiendama ja kaasama rohkem eriilmelisemaid filme, või just vastupidi, kitsendama ja sügavamale žanrihorrori keldrisse pugema. Mõlemal poolel oma argumendid, aga ütleks siis nii, et Neuchâtel võiks olla puritaanlike õudushõffarite tõeline hirmuunenägu. Emery sõnul on nende programmi­komisjoni eesmärgiks pakkuda võimalikult laia nägemust sellest, mida üldse saab pidada „fantastiliseks“.

Resultaat oli samas vägagi selge ja klaarilt kureeritud: Neuchâtel on tegelikult arthouse-festival, mille võistlusprogrammis näidatakse neid filme, millel on kasvõi väike temaatiline flirt fantastikaga, ehk mis kaugenevad kas loos või visuaalis mingil moel reaalsusest. Oma tuge otsitakse ilmselt nii tsiteeritavuse tarbeks kui publikuhuvi garanteerimiseks ka tuntumatest nimedest.

Ühest küljest näidati tuntud tugevate autorite teoseid, mida võiks pidada fantaasiafilmideks: Quebeci filmitegija Denis Côté keskmisest eksperimentaalsem vaimulugu „Kadunud linnade antoloogia“³ on tõeline õhustikufilm, mis näitab vaimude abil meie võimetust lahti lasta, aktsepteerida kaotust, muutust. Côté teeb filme, mis on mõeldud väga selgelt kinos vaatamiseks, omamoodi võitluslik seisukohavõtt netflixistumise foonil. Brasiilia filmitegijate Kleber Mendonça Filho ja Juliano Dornellesi „Bacurau“ aga jõudis siia järveäärsesse väikelinna värskelt saavutatud eduga Cannes’is, kus võideti Žürii auhind ehk olulisuselt kolmas preemia.

„Bacurau“ segab naksaka jandi raames erinevaid žanre alates melodraamast ja vesternist ning lõpetades inimjahi-põnevike või splatter’iga, ning võib resultaadina vibava tooni ja kohmaka näitlemise tõttu kohati üsna närvidele käia, aga tulemus on kindlasti midagi unikaalset. Dornelles kinnitab mulle intervjuus: „Meie eesmärk oli mitte üle mõelda ning teha asju lihtsalt südamest ja tunde järgi. Kui meile öeldakse, et tegime midagi seninägematut, siis on see parim võimalik kompliment.“ Kolm aastat tagasi linastus Cannes’i võistluses Filho eelmine film „Aquarius“ (2016, Dornelles oli filmi peakunstnik), millega jõuti skandaalselt kõigi kodumaiste lehtede esikülgedele, sest esilinastuse eel piketeeris tiim plakatitega „Brasiilias toimub riigipööre“. Samal ajal vahetus nende kodumaal tõesti võim ja Jair Bolsonaro tegutsemise valguses on mõistetav, et ka „Bacurau“ on mõeldud tugeva süsteemikriitikana. Filmi tegevus toimub mõni aasta tulevikus, aga olukord, kus rikkad lääne ärimehed käivad omamoodi safaril vaeseid brasiilia külaelanikke küttimas, võiks meie ettekujutuses saada tõelisuseks juba homme.

Kolmanda õnnestunud näitena võiks tuua meeleheitel koduperenaise paranoiatrilleri „Neela alla“,⁴ kus noorukesel abielunaisel Hunteril (Haley Bennett) areneb suurest üksindusest ja hüljatusetundest välja maania hakata alla neelama erinevaid pisiesemeid, mis majapidamises ette jäävad. Kirjeldus tundub lihtsalt jälk, aga film ise on meisterlik nii narratiivi kui ka psühholoogilise analüüsi poolest. Igal kõrval­tegelasel on oma täpne, kohati tugevat vastureaktsiooni põhjustav ülesanne, ning viimases kolmandikus minnakse looga sügavaks ja mitmekihiliseks hoopis nii jalustrabavalt ootamatul moel, et filmile läinud rahvusvaheline kriitikute auhind tundub igati välja teenitud.

Jeesus päästab

Kui „Neela alla“, nagu kaks eeltoodud näidetki, kompab fantaasiafilminduse piire ehk just selles mõttes, kui vähese irreaalsusega on võimalik fantastika valda paigutuda, siis on tore tõdeda, et Eesti mitte lihtsalt ei osalenud tänavuse festivali programmis, vaid lõi kaardipaki ka korralikult segi, pakkudes märksa sürreaalsemat filmielamust.

Paari aasta eest Eestisse kolinud hispaania avangardse filmitegija Miguel Llansóga tuli Sirbis juttu juba poolteist aastat tagasi,⁵ kui oli alles valmimas tema psühhedeelne retrofuturistlik debüütfilm „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“.⁶ Nüüd esilinastus film Neuchâteli võistlusprogrammis ja leidis sooja vastuvõtu oma paranoilise nägemusega uuest globaalsest võimustruktuurist, mida juhib internetivõrgustik Psychobook. Filmis figureerivad muuhulgas CIA, arvutiviirus nimega Stalin, Jeesus Kristus, George Bush, Lauri Lagle, ülekaaluline mustanahaline Batman, võitluskunstide spetsialistid ja loo peategelast agent Gaganot mängiv Etioopia näitleja Daniel Tadesse Gagano, kelle moondunud kehakuju on rabavas konfliktis ta lüürilise esituslaadi ja ilmega. Tulemuseks on film, mis segab vanakooli tehnikat moodsate vandenõuteooriatega ja paneb oma kämbiga itsitama, aga samas on teemad vägagi mõtlemapanevad.

Eesti-Hispaania-Rumeenia-Etioopia koostööfilm võiks aga olla eestlastele heaks eeskujuks sellest, et alati pole vaja Skandinaaviasse trügida, justkui püüaks iga hinna eest sisse murda maailma kõige igavamasse tuppa viivast uksest. „Tahtsin oma unikaalse rahvusvahelise kaastootmisega rõhutada, et pole erinevaid tähtsusastmeid: minu filmis on kõik riigid ühevõrra olulised, sest see on rahvusvaheline spioonilugu,“ ütleb Llansó intervjuus.

Pakun talle ja ta filmile hüpoteesi korras sama auhinda, mille ta sai siit kaks aastat tagasi oma 40-minutilise esikfilmiga „Puru“⁷ – parima kunstnikutöö preemiat alapealkirjaga „Kujutle tulevikku“ („Imagine the future“).

Saan end tunda prohvetina, sest nii ka läks. Film aga sai Šveitsist kümme­kond järgmist festivalikutset, nii et EV100 filmide kõrval saab maailm näha ka veidi eriskummalisemat nägemust Eestist ja Eesti filmist.

Kära kants

Võiks ju polemiseerida, et filmikunstis on pigem puudus realismist ajal, mil taevas on must superkangelastest ja maapind superspioonidest (nende kahe erinevus kahaneb iga suure kassa­hitiga). Euroopast on saanud Hollywoodi dekoratiiv-lunapark (nüüd uued riigid ja uued atraktsioonid. Tere, „Tenet“!), vana maailma märgilisemaid linnu lammutatakse igasuguste katastroofide käigus maha suhteliselt regulaarselt ja europudingust on saanud ameeriklaste lemmiktoit.⁸ Selles valguses võib ka tekkida ekslik tunne, et fantaasiafilmide võimalused ongi kokku surutud nagu muskel latekskostüümis. Reaalsuski lõikab fantastika tööpõldu sisse üsna terava saega, sest igapäevane elu pakub lugusid, milleni on käsikirja kirjutades oma peaga päris keeruline jõuda. Selles valguses mõjub väga sümpaatselt see, kuidas Neuchâteli publik filmi eel karjub ja lärmab, luues mitme vaatamis­korra peale oma spontaanse, ent juba läbi harjutatud heliriba erinevatele sponsor­reklaamidele. Taban end samas mõttelt, et võib-olla ei saagi me varsti enam kuskil keskmisest kõvemat kisa teha kui kinosaalis, anonüümselt, pimeduse varjus huilates. Šveitsis sahiseb, Eestis käriseb, aga oma häält on järjest raskem kuulda mõlemal juhul.

Ma tahaks uskuda, et fantaasiafilmid ja nende üritused ei getosta meie võitlus­vaimu, vaid pakuvad julgust esitada maailmale küsimusi edasi ka siis, kui film on läbi. Šveitsil on seda kindlasti vaja, ja Eestil samuti.

1 „Pleasantville“, Gary Ross, 1998; „The Stepford Wives“, Frank Oz, 2004.

2 Dürrenmatt elas Neuchâtelis oma elu viimased 30 aastat ja suri seal 1990, Rousseau elas pigem Môtiers’is, mis asub Neuchâteli kantonis.

3 „Répertoire des villes disparues“, Denis Côté, 2019.

4 „Swallow“, Carlo Mirabella-Davis, 2019.

5 Tristan Priimägi, Pidurijälg globaliseerumise kiirteel. – Sirp, 3. XI 2017.

6 „Jesus Shows You the Way to the Highway“, Miguel Llansó, 2019.

7 „Crumbs“, Miguel Llansó, 2017.

8 Steve Rose, London Eye! Tulips! Lascivious Women! Hollywood’s Fixation with Euro-clichés. – The Guardian, 8. VI 2019.