Festheart kui fenomen

INNA GRÜNFELDT

LGBT-filmifestival Festheart Rakveres 5. – 7. X. 2018

Kui Eesti esimest LGBT-filmifestivali Festheart saatsid mullu vihakõne ja sajatused – loodi košmaare vedelevatest süstaldest ja AIDSist, halati moraalilanguse üle ning arvati, et Rakvere kinomaja tuleks pärast festivali desinfitseerida –, siis äsja lõppenud teist Festhearti ümbritses suisa sulnis õhkkond.

Tänavu polnud kohalikke valimisi, mis ajendanuks võimu juurde ihkajaid igal mõeldaval ja mõeldamatul moel hääli püüdma. Kusjuures, aastataguse protestikisa ainus tulemus (kui jätta arvestamata festivalikorraldajate haavatud hing ja pingule veetud närvid) oli üksainuke plakatiga protestija kinomaja juures, sedagi vaid festivali avaürituse ajal.

Juba esimese festivali lõppedes oli selge: aasta pärast tuleb Festheart taas. Tuligi. „Sel aastal läks Festheart nii nagu kohe oleks võinud minna,“ arvas festivali peakorraldaja Keio Soomelt. „Vastastelt võttis indu ära, et publikul oli üks positiivne kogemus selja taga. Hirmude külvamine poleks enam langenud viljakasse pinnasesse.“

Soomelti hinnangul jättis eelmisel aastal mõnigi inimene eelnenud ebameeldiva kära pärast festivalile tulemata. Tänavuse, juba hoopis teises õhkkonnas aset leidnud festivali järel tõdes peakorraldaja, et tal oli hea meel näha saalis rohkem kohalikku rahvast. „Oli hulk inimesi, kes tahtsid tulla filme vaatama ja sai seda teha, ilma et neid oleks sotsiaalmeedias mõnitatud või kellekski tembeldatud,“ oli ta rahul. „Väliskülalisi oli tänavu samuti rohkem ning nad lubasid järgmisel aastal ka oma sõbrad kaasa tuua. Meil on tekkinud rahvusvaheline fänniklubi, kes võtab festivali ajaks puhkuse.“

Tänavust Festhearti iseloomustas rahulik kulgemine: mitmest rahvusest inimesi jalutas Rakvere kinomaja ja rahvamaja vahet, nautis filme, arutelu, kontserti ja sõbralikku seltskonda. Tiina Terase poolt kokku pandud mitmekülgselt sisukas festivaliprogramm koosnes väärtfilmidest, kus inimeseks olemise vastuolusid ja pürgimusi vaeti traagilises ja koomilises võtmes, sekka lüürilisemat lähenemist ning absurdisugemeid. „Oleme üritanud pakkuda paletti, kus leiduks erinevaid filme, et inimestel oleks huvitav ja tore ning võimalus kogeda erinevaid emotsioone,“ selgitas peakorraldaja. Targalt kokku seatud kirjusse filmipaletti kuulus linateoseid Šveitsist Soomeni, Prantsusmaast Itaaliani, USAst Belgia ja Hollandini, rõhuasetusega Kanadal.

Festivali peakülaline, Kanada inimõiguste aktivist, LGBT+ teemadel eestkõneleja ja dokumentaalfilmide režissöör Michelle Emson.

Tiiu Heinsoo

Kui enamasti tuleb filmi Festheartil näitamiseks toetust otsida, siis seekord pöörduti Kanada saatkonnast Keio Soomelti poole küsimusega, kas nad saaksid „toredale festivalile kuidagi abiks olla“. Nii saadi festivalile Kanada film „Veenus“1 ning festivali peakülaline, Kanada inimõiguste aktivist, LGBT+ teemadel eestkõneleja ja dokumentaalfilmide režissöör Michelle Emson jõudis Eestisse samuti Kanada saatkonna vahendusel.

Emsoni dokumentaalfilmid „Ukraina Pride“ ja „Transsooliste elu Sloveenias“2 kuulusid festivali lisaprogrammi, kus linastusid veel Eesti, Horvaatia ja Kanada ühistöös valminud animafilm „Manivald“,3 Venemaa režissööri Pavel Jemelini „Leo ja Orkaan“,4 Kanada-Saksamaa „Iraanist väljas“5 ning Kanada „Varvaskingades mässajad“.6

Festhearti filmide temaatikasse kuulusid nii gei- ja lesbisuhetest kui ka transsoolistest inimestest kõnelevad linateosed. „Ühiskondlik stereotüüp on, et geid on naiselikud suleboaga paraadil vehkivad tüübid. Kapist välja tulemisega võib tekkida arusaam, et geid on tavalised inimesed. See võib olla sinu poeg, lapselaps või onu, poemüüja või traktorist. Inimesele peale vaadates ei paista seda stereotüüpi kusagilt. Filmidest on näha, et LGBT-inimestel on samad probleemid, mis heteroinimestel,“ rääkis Keio Soomelt. Suur osa Festhearti filmidest põhinesidki tõsielul.

Festivali põhiprogrammi avanud ja ainsana kahel seansil näidatud Belgia ja Hollandi film „Tüdruk“7 kõneles traagilise loo poisi kehasse sündinud tüdrukust, kes suure ande ja meeletu visadusega pürib balletimaailma.

Sõnakuulmatus“8 jutustas lugupeetud rabi tütre lähedastest suhtetest oma sõbrannaga, kus naised kompavad seksuaalsuse ja usu piire. „Mario“9 pajatas geisuhetest jalgpallimeeskonnas, mis lõpetavad sportlasekarjääri või sunnivad elama võltselu.

Kanada südamlik komöödia „Veenus“ esitas sookorrigeerimise tõttu (umb)-sõlme keerduva perekonnaloo, kus vaid teismeline poiss suudab säilitada kaine pilgu. „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“10 jutustas nukra lüürilisusega kirjaniku ja üliõpilase suhtest, Soome „Sassis“11 humoorikalt teismeliste soolise identiteedi otsingutest, „Muinasjutt“12 aga esitles proua Fairytale’i sürrealistlikku maailma.

Festivali lõpetanud „Cameron Posti väärkasvatus“13 pani vaatajad südamevaluga mõtlema vaimse vägivalla üle.

Festhearti ainuke Eesti film, lätlanna Rūta Pakalne magistritöö (BFM) „Ma lubasin ta välja“ / „I Let Her Out“ (2018) keskendus kahele tegelasele, kes jagavad sama keha, kuid elavad suhteliselt erinevat elu.

Keio Soomelti sõnul oli Festheart igas mõttes vaadet avardav ja ka LGBT-kogukonnal oli filmidest mõndagi avastada: „Lähtuvalt peakülalisest oli mitu filmi, mis seostusid transsoolisuse teemaga. Mõnigi mõte sundis teemat edasi uurima, sest ei tea sellest maailmast eriti palju.“

Kui esimene Festheart piirdus Rakverega, siis teisel aastal laieneti Tallinna ja Tartusse, kus linastus film „Ukraina pride“ ning leidis aset kohtumine filmi autori Michelle Emsoniga. „Tartus olime toreda hetke tunnistajaks – meie filmilinastus ja kohtumine Michelle’iga oli nende LGBT-rakukese esimene koosolek. Tallinnas oli kena kohtumine kogukonnaga. Need olid emotsionaalselt rikkad tunnid,“ rääkis Soomelt.

Festhearti külastatavus oli Keio Soomelti sõnul sel aastal märksa suurem kui eelmisel. „Kui mullu olid üksikud kuumad seansid ja teised hõredama publikuga, siis tänavu vaatas igat põhiprogrammi filmi 70–80 inimest, mis on väga hea tulemus, kui arvestada siinset tavalist väärtfilmipublikut,“ ütles peakorraldaja. Ka lisaprogrammile jätkus piisavalt vaatajaid. „Eriti tore oli, et laupäevahommikusel arutelul LGBT-aktivismi üle Eestis oli rahvamaja keldrisaal triiki rahvast täis. Seda me ei osanud oodatagi,“ nimetas Soomelt.

Festhearti korralduslikul poole heaks toimimiseks tuli korraldajatele appi palju vabatahtlikke. „Mõned olid juba eelmisest aastast, aga sel aastal liitus just noori. Hästi tore on midagi koos teha noorte iseseisvate intelligentsete inimestega, kes rõõmuga festivali panustavad ja tulemust naudivad,“ rõõmustas Soomelt.

Festivali muusikalise pärliga kaunistanud pianist Kirill Lissijenko kontserdilt üheskoos põhiprogrammi viimast filmi vaatama suundunud kinolised olid tunnistajaks kolmanda Festhearti väljakuulutamisele.

Korraldajad usuvad, et kui jõuab kätte kümnes Festheart, ei pea nad enam küsima filmitootjatelt filme, vaid saavad valida pakkumiste hulgast parimad ja mõni seanss on nii täis, et tuleb paluda inimestel tulla oma taburetiga.

„Festheart on sümbioos väga heast kinokunstist, väga heast seltskonnast ja väga mõnusast ühiselt veedetud ajast,“ iseloomustas Keio Soomelt festivali. Ehk selles peitubki avarduva Festhearti fenomen.

 

1 „Veenus“ („Venus“, Kanada 2017, 95 min), režissöör Eisha Marjara.

2 „Ukraina Pride“ („Pride of Ukraine“, Kanada 2015, … min), režissöör Michelle Emson; „Transsooliste elu Sloveenias“ („Transgender Life in Slovenia“, Sloveenia 2016, 40 min), režissöör Michelle Emson.

3 „Manivald“ (Kanada-Horvaatia-Eesti 2017, 15 min), režissöör Chintis Lundgren.

4 „Leo ja Orkaan“ („Лео и Ураган”, Venemaa 2017, 22 min), režissöör Pavel Jemelin.

5 „Iraanist väljas“ („Out of Iran“, Saksamaa-Suurbritannia-USA-Türgi-Rootsi-Kanada 2013, 62 min), režissöör Farid Haerinejad.

6 „Varvaskingades mässajad“ („Rebels on Pointe“, Suurbritannia-Itaalia-Kanada-Jaapan-USA 2017, 90 min), režissöör Bobbi Jo Hart.

7 „Tüdruk“ („Girl“, Belgia-Holland 2018, 109 min), režissöör Lukas Dhont.

8 „Sõnakuulmatus“ („Disobedience“, Suurbritannia-Iirimaa-USA 2017, 114 min), režissöör Sebastián Lelio.

9 „Mario“ (Šveits 2018, 124 min), režissöör Marcel Gisler.

10 „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ („Plaire, aimer et courir vite“, Prantsusmaa 2018, 132 min), režissöör Christophe Honoré.

11 „Sassis“ („Pihalla”, Soome 2017, 100 min), režissöör Nils-Erik Ekblom.

12 „Muinasjutt“ („Favola“, Itaalia 2017, 87 min), režissöör Sebastiano Mauri,.

13 „Cameron Posti väärkasvatus“ („The Miseducation of Cameron Post“, USA 2018, 91 min), režissöör Desiree Akhavan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht