Film nagu kanepisuits

„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Amsterdam“ (USA 2022, 134min), režissöör-stsenarist David O. Russell, operaator Emmanuel Lubezki, helilooja Daniel Pemberton. Osades Christian Bale, Margot Robbie, John David Washington, Robert De Niro, Anya Taylor-Joy, Rami Malek, Mike Myers, Michael Shannon, Timothy Oliphant, Matthias Schoenaerts, Alessandro Nivola, Chris Rock, Zoe Saldaña, Andrea Riseborough, Taylor Swift, Ed Begley Jr jt.

„Amsterdam“ on paberil enam kui paeluv. Linnukese saab teha enamikku väärtfilmi iseloomustavatesse kastidesse: tunnustatud lavastaja, plejaad esimese suurusjärgu näitlejaid, põnev maailmasõdade vahelise vandenõu teema, mille poliitilised paralleelid veavad tänapäeva. Seda valusam on jälgida lahtise leegiga põlevat vrakki, milleks film tervikuna osutub.

Kerge ebamugavus algab õigupoolest juba kaamera taha kogunenud vastuoludest. David O. Russell on pärast viit lavastajatööd ülimalt produktiivses ajavahemikus 2010–2015 olnud seitse aastat avalikkuse eest peaaegu kadunud. See pole juhus: üksteise otsa on kuhjunud konfliktid näitlejatega, etteheited vägivaldsete töömeetodite kohta ning tagatipuks süüdistus seksuaalses ahistamises.

Arvestades, et stuudioboss Harvey Weinsteini kuritegusid mätsiti kinni mitme kümnendi jooksul, ei tule vahest üllatusena, et erilisi pidurijälgi pole Russelli karjääri taha seni jäänud. #MeToo tuules, mil teadlikkus ja tundlikkus võimu­positsiooni ärakasutamise osas on hüppeliselt kerkinud, on aga nii Russelli käitumine kui ka varasemad patud luubi all.

Kuulsaid näitlejaid pole lavastajaga kaasnev taak ilmselgelt pelutanud. „Amsterdamis“ astuvad üles – suur hingetõmme sisse! – Christian Bale, Margot Robbie, John David Washington, Anya-Taylor Joy, Zoe Saldaña, Rami Malek, Michael Shannon, Robert De Niro, Timothy Olyphant, Chris Rock, Mike Myers, Andrea Riseborough, Taylor Swift ja Matthias Schoenaerts. Huh!

Seni meedias avaldatu põhjal pole kellelgi neist Russellile midagi ette heita. Seda erinevalt varasemast, kui „Kolme kuninga“¹ võtetel tekkis lavastajal rüselus peaosalise George Clooneyga, filmi „Huckabees, mu arm“² juures kostitas ta Lily Tomlinit roppude seksistlike solvangutega ning „Ameerika afääri“³ valmimist nimetas Amy Adams laastavaks kogemuseks.

Kõlakad Russelli temperamendist ja tööstiilist on olnud näitlejatele komplitseeritud proovikiviks. Hollywoodi ajalugu on tulvil suurimate nimede – ilmselt ei lähe vaja viktoriini, mis soost nad kõik on – manipulatiivsetest ja jõhkratest töövõtetest. Näitlejate hirmutamine, ähvardamine, nende peale karjumine, rollide väljapressimine kannatuste hinnaga või kavaldavad võimumängud on olnud paljude megalomaanide amp­luaas. Loomulikult ei piirdu see nähtus Ameerika filmimeka geograafiliste koordinaatidega – ajaloo kurikuulsaimaks lavastaja-näitleja suhteks on ilmselt Werner Herzogi ja Klaus Kinski viiefilmiline koostöö, mis päädis vastastikuste tapmisähvardustega.

Sageli tõstatatav küsimus kõlab umbes nii: kas ja mil määral on sellised traumeerivad võtted ja pingestatud töösuhted kunsti nimel õigustatud? Russell on oma osalistelt kangutanud välja karjääri tipprolle: „Võitleja“⁴ eest pälvis Bale kõrvalosa-Oscari, Adamsile ja Melissa Leole lisaks nominatsioonid. „Õnneteraapia“⁵ eest pälvis Jennifer Lawrence juba peaosa-kuldmehikese, nominatsioone jagus nii Bradley Cooperile, Jacki Weaverile kui ka De Nirole. Neli näitleja nominatsiooni tõi ka „Ameerika afäär“ (Bale, Adams, Cooper ja Lawrence), Lawrence’ile lisandus veel üks „Joy“⁶ eest.

Isiklikest suhetest problemaatilisem on taustmehhanism. Kuulsatel näitlejatel on enda kaitsmiseks võtta meedia tähelepanu ja tööalane kindlustunne, mis ei laiene paraku suuremale osale ülejäänud võttemeeskonnast, kes kuulduste põhjal olevat saanud täpselt samasuguse agressiivse kohtlemise osaliseks. Samuti on küsitav, mille nimel näitlejaidki lõpuks rapitakse – tööstusena pole Hollywoodi eesmärk niivõrd piire kompav kunst, kuivõrd ikkagi pileteid müüma planeeritud meelelahutus. Hea vastuvõtt on loomulikult olnud boonus, mille taha varjatakse problemaatilisemaid tendentse.

Oma värske filmi võtetel väidetavalt tublisti viisakamalt käitunud Russell on näitlejatelt rollide kätte saamises jätkuvalt väga hea. Ka inimmaterjal, millega tal töötada tuleb, pole loomulikult halb. Vastupidi, Christian Bale on kahtlemata üks oma põlvkonna võimekamaid, paindlikumaid ja põnevamaid näitlejaid ning kui „Amsterdam“ oleks parem film, võiks tema peaosa pälvida taas tähelepanu võimaliku auhinnakandidaadina.

Bale kehastab siin Esimeses maailmasõjas vigastada saanud arsti Burt Berendseni, kes on oma hilisema praksise üles ehitanud kaasveteranide aitamisele. Ajas edasi-tagasi hüppav lugu näitab tema kohtumist musta nahavärvi tõttu rindel tapalavale saadetud sõduri Harold Woodmani (John David Washington) ja neid põetanud õe Valerie Voze’iga (Margot Robbie). Valerie osutub ühtlasi jõukaks pärijannaks. Kahe maailmasõja vahel Amsterdamis haavu parandades satub üksteisesse kiindunud kolmik keset segast vandenõu (ajalooline aines on tuntud kui ärivandenõu, Business Plot või Wall Streeti putš), mille eesmärk näib olevat demokraatlikult valitud president Roosevelti kõrvaldamine ja asendamine paremäärmusliku diktaatoriga.

Teemavalik on põnev nii suure ajaloolise „mis siis, kui …?“ küsimusena, aga ka oma siiretes tänapäeva Ameerika poliitikasse. Seda, kui mõjukad olid Hitlerist vaimustunud fašistlikud jõud veel 1930ndate keskpaigas hilisemates sõja võitjamaades – Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias –, pole filmikunstis just palju käsitletud. Ebamugava pildi kohaliku Hitlerjugendi tõusust rebis viimati vaataja ette hoopis Briti sari „Peaky Blinders“⁷. Arvestades mullust Kapitooliumi vallutamist Trumpi-meelse rahvamassi poolt, näikse paljud ajaloo õppetunnid olevat ununenud ja demokraatlik riigikord hapram, kui see ammu on olnud.

Paraku tõestab „Amsterdam“, et heaks filmiks ei piisa ei põnevast lähte­punktist ega tugevatest näitlejatest. Russell olla kirjutanud stsenaariumist 14 mustandit ja umbes nii mitu filmi paistab kinolinal ka kokku põrkavat. Toonivarjundid, žanrid ja stiilid lähevad nii harali, et pärast tunni möödumist on ikka veel raske aru saada, mille ümber kogu triangel üldse käib. Film oma tegelaste ja liinide rohkuses segadusse ajavalt infotihe, samal ajal antakse dialoogi kaudu vaatajale pidevalt selgitusi sündmuste kohta, mida juba paar­kümmend minutit varem mõista võis.

Aegluubis rongiõnnetust meenutavat filmi ei päästa isegi kaunis pildikeel. Üle kullatud filmitegijaid jagub „Amsterdamis“ ka kaadri taha. Operaatori rolli täidab nii kriitikute kui kolleegide poolt jumaldatud mehhiklane Emmanuel Lubezki, kes võitis enne pikka pausi kolm järjestikust Oscarit revolutsioonilise kaameratöö eest Alfonso Cuaróni kosmoseseikluses „Gravitatsioon“, ja Alejandro González Iñárritu satiiris „Lindmees“ ning brutaalses draamas „Mees, kes jäi ellu“⁸. Paraku hüppab suurem osa kuulsaid näitlejaid tema kaamerasilma eest läbi nagu mõnes Wes Andersoni linaloos. Andersoni loomingu taotlusliku tehislikkusega sobib säärane katkendlikkus hästi, kuid Russelli tõsisemate ambitsioonide kõri soonib see korralikult kinni. Lugu ei omanda kaalu. Tegelaste katsumused jäävad kaugeks. Pinget ei teki. Naljakas ei ole. Kaasa ei haara. Tähelepanu ei köida. Tervikut ei vormu.

Üheks Russelli meetodiks olla hoida näitlejaid teadmatuses, mida samal päeval filmima asutakse. Improvisatsioonihõnguline on „Amsterdam“ tõepoolest, kuid seda sõna halvimas mõttes. Pealkirjas mainitud linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust. Kriitikute piitsaandmise kõrval on „Amsterdam“ leidnud ka publiku leige vastuvõtu ja stuudiot ootab Russelli kaugelt kõige kallima filmi eest umbes sajamiljoniline miinus. Lavastajale kaasa tunda on raske. Karma või nii. Kogu potentsiaalist ja vaataja ajast on siiski kahju. Ehk aitab see põrumine lüüa lahti järjekordset kildu aegunud kuvandist suurest loojast, kellele kõik on lubatud.

1 „Three Kings“, David O. Russell, 1999.

2 „I © Huckabees“, David O. Russell, 2004.

3 „American Hustle“, David O. Russell, 2013.

4 „The Fighter“, David O. Russell, 2010.

5 „Silver Linings Playbook“, David O.Russell, 2012.

6 „Joy“, David O. Russell, 2015.F

7 „Peaky Blinders“, Steven Knight, 2013–2022.

8 „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013; „Birdman, or (The Unexpected Virtue of Ignorance)“, Alejandro González Iñárritu, 2014; „The Revenant“, Alejandro González Iñárritu, 2015.