Filmidokumentalistide nädalalõpp Riias

Jaak L?s

Jaak Lõhmus ja Jaak Kilmi käisid Riias filmi jaoks raha välja jutustamas. 8. ja 9. septembrini peeti Riias järjekordset Läänemere maade dokumentalistikafoorumit, mis sai alguse 1997. aastal Taanis Bornholmi saarel, rändas siis ringi, peatus 2004. aastal Tallinnas ja 2005. aastal Vilniuses ning on nüüd Riiga pidama jäänud. Baltikumi filmi-institutsioonid on kokku leppinud, et Riiga foorum edaspidiseks ka jääb, nii nagu Tallinnasse jääb PÖFFi-aegne koostööturg “Baltic Event”. Seekordne Riia üritus oli üheteistkümnes.

Dokumentalistikahuvi paistab maailmas muudkui kasvavat, spetsiaalseid dokumentalistikakanaleid tuleb jätkuvalt eetrisse, dokumentaalfilmid on taas populaarsed kinodeski, festivalegi kasvab juurde. Ka tõsielufilmitegijate foorumeid tuleb lisaks ja need koguvad üha jõudu, alates Kreekast ja Hispaaniast kuni Tšehhi Vabariigi ja Põhjamaadeni. Just sel nädalavahetusel käib Oulus traditsiooniline Põhjamaade tõsielufilmivõistlus “Nordisk Forum”.

Lühidalt öeldes on need foorumid, millega sageli (nagu Riiaski) kaasneb osalejate eelnev koolitus, ellu kutsutud dokumentalistide (tegijate ja tootjate) filmiprojektide arendamiseks, koostöövõimaluste ja leviareaali laiendamiseks. Ühel pool lauda istuvad telejaamade ja filmiinstituutide esindajad, teisel pool tegijad, kes proovivad oma filmiideid kõige efektiivsemalt maha müüa“. Pitching, millele seni paremat vastet eesti keeles pole leitud kui Enn Säde aastate eest pakutud “võistukaitsmine”, on rahvusvahelises tõsielufilmikoostöös paratamatu rutiin.

Osavõtjate areaal on jätkuvalt laienenud, mereäärsetele maadele on lisandunud Ukraina ja Valgevene. Mullu käisid Riias üritust katsumas esmakordselt grusiinid, ja tänavu olid nad jällegi üpris silmatorkavalt kohal.

Eesti filmitegijad on Läänemere maade dokumentalistikafoorumitest osa võtnud Bornholmi algusest saadik. 21 filmiprojekti hulka oli valitud viis Eestiga seotud projekti. Huvitav ja loogiline on Ukraina-Eesti jätkuv koostöö tõsielufilmivallas – foorumil edukalt esitatud Marianna Kaadi – Olena Fetissova “Šaht” viib tulevased vaatajad Donbassi kivisöemaardlate elanike hulka. Soome tõsielufilmilooja Eeva Jäntti on avastanud Sillamäe, koostöös Allfilmiga on valmimas “7. vabrik” – selgub, et Nõukogude Liidu esimene aatomipomm valmistati maailmale suletud Eesti linnakeses Sillamäel kaevandatud maavarast. Suletud territooriumil elamine on jätnud oma jälje inimeste hinge ja mälestustesse, aga nüüd tuleb ehitada uut elu. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma kavatsevad filmis “Mustvalge aken” rekonstrueerida, mälust välja kutsuda  Soome televisiooni mõju Eesti elule 1960.–1980. aastatel, peatudes pikemalt seltsimees Karl Vaino meeleheitlikul katsel hakata sõbraliku naabervabariigi vaba meediat segama umbes samade meetoditega nagu segati raadiojaama Ameerika Hääl. Lisaks nimetatuile oli Eestist valitud veel üks ajalooline lugu ning teiselt poolt tänase Tallinna noorte sotsiaalse närvi uuringufilm.

Tänavuse foorumi kõige suuremat elevust esile kutsunud filmiidee tuli ukrainlastelt. “Minu ema on delfiin” on lugu üksinda 26 kasulast kasvatavast Odessa superemast Galina Martõnovast. Elurõõmus ja hea huumoriga lugu: kujutage ette, kuidas üksainus perekond täidab terve maale sõitva bussi või kuidas 1. septembril kooli minevatest lastest katab sama perekonna esindus pool tänavat.

Valgevene filmitegijad püüavad jätkuvalt oma vahenditega võidelda president Lukašenka türannia vastu ja sõnavabaduse eest. Heameelt valmistas fakt, et praegu maailma filmifestivalidel tiirlev Juri Haštševatski “Kalinovski väljak” (2006. aasta presidendivalimistest ja protestiaktsioonidest tulemuste võltsimise vastu Minski keskväljakul) on valmistatud Eesti produtsendi Marianna Kaadi eestvedamisel. Filmi näidati ka foorumil osalejatele.

Samal nädalavahetusel toimus Riias veel mitu filmiüritust: 17. korda sai teoks Euroopa dokumentalistikasümpoosion, kus muu hulgas näidati Sulev Keeduse uut filmi “Jonathan Austraaliast”, ja algas järjekordne rahvusvaheline filminäitlejate festival “Balti pärl”, mille retrospektiivprogramm  on pühendatud Cannes’i filmifestivali 60. aastapäevale.

Riia vanalinnas asuvas filmimuuseumis on oktoobri esimese nädala lõpuni väljas läti mängufilmimeistri Romāns Kalniņši  (sünd 1922) loomingule pühendatud näitus. 1964–1974 lavastatud Kalniņši mängufilmid olid praktiliselt kõik keelatud ehk “riiulil” või näidati neid kärbitud kujul ja/või piiratud publikule üksnes Lätis. Eesti mängufilmiloost sellisele mehele paraku vastet ei leia.