Hüvastijätuteos? Ei ole! Ei ole, vist

Olev Remsu

Mehe rebadelt leiame muidugi sülearvuti, mis annab elule mõtte. Kel ei ole läpakat, see pole mees! Rubenslikult lopsakad prostituudid on riietatud roosasse, kannavad peas hüüu- ja küsimärki ning arvavad, et nad on nähtamatud ja et nende käes on võim. KAADER FILMIST

Mitmes Priit Pärna film see juba on? EFSA kodulehele ja Vikipeediale tuginedes loen kokku, et koos reklaamklippidega kuueteistkümnes. Meenutan esimesi ja tõden taas: Pärn kui fenomen tekkis tervikuna, otsekui oleks tal sündides kaasas olnud kõik, nii oma joon, oma huumor, omad tüpaažid-stereotüübid, oma fantaasia.

„Elu ilma Gabriella Ferrita” on tehtud kahasse Olga Martšenkoga (praegu juba Pärnaga; kunagise õpilase, nüüdse kolleegi ja abikaasaga), ometi pole suurt midagi muutunud. Pärna võimas ego on püsikindel, keegi ei suuda seda kõigutada.

Mida arvata filmist, mille proloogis-preambulis ollakse ametis enesetapuga? Naine hüppab akveduktilt alla, ja muidugi ei sure – asjade igav ja loomulik käik oleks mitte-pärnalik. Elu jätkub vee all ja ehk on seal etemgi kui mujal.

Kuidas see oligi? Et kui esimeses vaatuses on püss seinal, siis lõpus peab seinast pauk tulema…

Kes on aga pealkirjas esinev Gabriella Ferri?

Varasemast kogemusest tean, et Pärna fantaasia lendab tihti realiteetide kohal, toksisin igaks juhuks Wikipedia otsilahtrisse ka selle, mulle päris tundmatu nime. Ja saingi tulemuse, seda endalegi ootamatult. Selgus, et omaaegne Itaalia poplaulja, kes lõpetas oma elu 2004. aastal kuuekümnekaheselt ise, kuid enne seda oli mänginud paaris filmis pisiosa, ent rohkem laenanud oma häält teistele näitlejatele, laulis filmides oma laulukesi.

Niisiis, jälle vabasurm, tema taipas vähemalt linguga kivi kaela võtta. Muide, filmis on CD-karp tühi, lemmiklaulud jäävad kuulmata. Mida Pärnad tahavad selle tundmatu Ferri esilenihutamisega öelda? Et nii mööduv on maailma hiilgus? Et kunagi saame kõik pihuks ja põrmuks, vajume unarusse? Ja kellel enam on möödaniku iidolist sooja ja külma? Aga kes oskab aimata, milline põnev elu tuleb pärast elu… Nagu vee all, kus antakse uusi lootusi uueks armastuseks.

Ega siin ometi peitu vihje oma elutööle joone allatõmbamisele? 

Mida ei tea, seda ei tea.

 

Väljapääsemised plindrisse

Nagu varasemadki Pärna tööd on „Gabriellagi” hästi dünaamiline, eri liinide paralleeltegevus lisab hoogu. Plaksti on loodud komöödiafilmilt nõutud olukorrad: fish out of water (kala kuival) – hops! on sillalt vette hüpatud, teine, rahuldamata naine alasti voodisse kinni seotud, tema potentsiaalne rahuldaja, selmet sängi jagada, rõdul lukus, kuna snepper langes kinni.

Vaataja kohus oleks leida alternatiivne lahend, kuidas tema arvates kuival tegelased oma väljapääsmatutest olukordadest välja pääsevad, ja nõnda, et väljapääsemine oleks sattumine uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda. Autori kohus on vaataja peas tekkiva-tekitatava oletatava lahendiga mängida, anda vihjeid ja lubadusi. Ideaalne, tegelik väljapääsemine peaks täitma kaks tingimust: olema just selline, mida vaataja oletas, ja olema sellele täpselt risti vastupidine, nõnda et vaataja lööks endale lops vastu laupa ja ütleks: ma peaaegu tabasin ära!

„Gabriella”on katkematute ja ootamatute pöörakute lugu, vaataja ehk loobubki kaasa mõtlemast, oma variante otsimast, usaldab Pärna, laseb end autori(te)l kaasa vedada. Naljafilmis enam-vähem kohustuslikud kiired hüpped ühest olukorrast, vastandolukorda: paistab, et läheb lahti söömaks, ei, paistab, et läheb hoopis armumänguks, ei, mees peab hoopis hakkama rõdult mööda välisseina alla ronima, ja jalamaid on platsis varas, pealegi silmitu. No tema on kindlasti meisternäppaja.

Kas naise, mehe ja varga vahel tekib armukolmnurk, raudne vundament, millele tuginevad loendamatud draamalood? Või tekib armukolmnurk hoopis naise, mehe ja ämbliku vahel?

Pärnad vaid nöögivad armukolmnurga üle, ajada on tunduvalt tähtsamaid asju. Enesele lõputegemist üritanud veealune naine annab oma Kaotatud Lootuste Bürooga filmile imaginaarse teispoolsuse mõõtme.

Küpses eas ei ole Pärn muutunud palju selgemaks, kuigi tummfilmilaadsed vahetiitrid teevad loo veidi mõistetavamaks.

 

Elu on ilus, ja siis me sureme

Kummati ei ole tegemist naljafilmiga, kuigi nalja ju saab. Ka enesetapja on paras naljanina.

Muidu jututa filmis on (vist) üksainus lause: „Elu on ilus, ja siis me sureme”. Kas see tarkus võiks olla filmi motoks? Kas see iseloomustab optimistliku pühapäevasportlase tegemisi?

Tolle tervisesörkija tapab pika nokaga kurg, keda muidu peetakse teatavasti elutoojaks. Tervisesörkija hukk jälle päästab omakorda uue enesetapja, kes loobub alla hüppamast. Kõik on pärnalikult sõlmes ja pahupidi, sedapuhku nukralt naljakas. Võib-olla on nihestatud ka enne-nüüd-pärast-telg, nõnda et tegevus, mida me näeme pärast, ei pruugi olla sündinud pärast, see võis juhtuda hoopis enne. Kindlasti on sõlmes põhjuse-tagajärje telg, filmist ei selgu, mille pärast miski asi juhtub.

Pärna draamatehnika tugevaimaks küljeks on see, et ta oskab panna vaataja küsimusi esitama. Kohe filmi algul näeme nuga, kala. Kas need on freudistlikud märgid-sümbolid? Näeme mehe ja naise kiimlemisi, milles otsustav osa on kätel. Kas see on läheduseotsing, mille tipuks on puudutus? Kas seks ja surm? Libido ja Thanatos? Kala kui elujõud, terav nuga kui surmavikat, Mulla-Madis.

Meest piinaks nagu dilemma, kas hüpata hullama voodisse või maiustada hüva kalaroaga? Kumma valiks vaataja? Vastus oleneb vist vanusest ja potentsist… Ja siis tuleb invaliidist laps, kes segab lihatsemist. Kas tema hoiatab tagajärgede eest? Kas see on miilusklejate poeg? Ehk plaanitsetakse mingit sadomasot, kuna mees seob eevakleidis naise voodisse paeltega paigale.

Muidugi ei lange Pärnad sündsusepiirist allapoole, seks jääb ära. Kas selles on mingi eksistentsiaalne tähendus, et meie himud jäävad ikka ja alati rahuldamata?

Vastuseid pudeneb vähe, küsimused tekitavad aina uusi küsimusi, nõnda kütavad Pärnad huvi üles, naelutavad vaataja pilgu ekraanile.

Suures kunstis peabki jääma palju lahenduseta. Tuleb vaid osata panna publik küsima. Mitu sajandit mõistatatakse juba Mona Lisa naeratust? Dostojevski müsteeriumi lahatakse tänaseni, ikkagi ei ole selge, mis asi on kannatuste egoism. Ja mida mõtles Bergman oma „Persona’ga”? Et me endast mitte midagi ei tea, kas seda või?

Autor ei pea vastama, kõige rumalam oleks, kui ta lahenduse sõrmega ära näitaks. Las publik ja kriitikud purevad! Suur kunst peabki pakkuma mõistatamis- ja spekuleerimisrõõmu.

Filmi ühes tegevusliinis jahitakse mingit sõnumit.

Kas nii on kujutatud kriitikuid ja vaatajaid, kes filmile tahavad mõtet juurde kirjutada?

Filmisüžees otsitud sõnumiks on AB.

Kas võime oletada, et filmi endagi sõnum on lihtne? Ometi tabamatu…

Ühelt poolt on Pärna jutustamisviis endiselt punktiirne, süžee on auguline, areneb mitmeid tegevusi vahele jättes, eks kingi lüngad vaatajale taas võimaluse oma peaga mõelda. Või vastupidi – usaldada end täiesti autori(te) meelevalda: Pärn, tee minuga, mis sa tahad, ma annan end sinu rüppe! Teiselt poolt, nimelt visuaalselt, on film äärmiselt tihe, kindlasti jääb mõndagi (tähtsat?) kahe silma vahele. Loodame, et need detailid mõjutavad vaatajat alateadlikult.

 

Palju liine

Mitu tegevusliini on „Gabriellas”? Kõiki neid kannavad tegelased, nii et püüame nende kaudu kokku lugeda. Kõigepealt enesetapja, siis mees ja naine, kel armuasjad pooleli. Siis üleni lahases ja sidemes laps. Siis varas, siis tervisesportlane. Miks varas silmad kinni seob? Kas see demonstreerib professionaalset osavust? Loetleme edasi liine! Luuser, kana-toonekurg, jälk putukas, ilmselt ämblik, kes mehe asemel kinniseotud naist natuke rahuldab. Seejärel paarid: läägeroosad okey-sisters (lesbikud, prostituudid?), detektiivid-salapolitseinikud ja mingi paar oli veel. Paar on teada klassikaline dramaturgianipp, paar mõjub visuaalselt ja tähenduslikult alati efektsemalt kui üksiktegelane.

Draamateooria ütleb, et tegevusliinid peavad finaalis lõikuma, tegelased, kes on veel elus, saagu finaalis kokku. Pärn muidugi vilistab selle reegli peale. Pärn on kohtumistest teinud loogika- ja tõenäosusteooriavastased kokkusattumused. Mida manifesteerisid sürrealistid? Kuidas see oligi? Umbes nii: kunst on see, kui vihmavari ja rästik kohtuvad triikimislaual. Teame, et Siberi rahvaste muinasjuttudes on seesuguseid kokkusattumusi metsikult. Pärna(de)l lendab rinnahoidja vastu lootuse kaotanud naise kätt, temal tekib uus lootus Lootuse Kaotanute Leiubüroos. Pärna(de)l piilub kana lukuauku, sihitakse snaipripüssi, kurg langeb, verine haav südames. Mees laseb püksid alla. Ja mis me rebadelt leiame? Arvake ära! Loomulikult sülearvuti, mis elule mõtte annab, mis aitab lukukoode lahti muukida. Kel ei ole sülearvutit, see ei ole mees!

Võib-olla konstrueerin ma üle, kuid minu meelest võib filmis leida peidetud (juhuslikke?) allusioone Buñueli-Dalí kuulsa sürrealistliku mängufilmiga „Andaluusia koer”. Nuga, silmad, kuu, kõik need on seal ilusti olemas. „Andaluusia koeraski” on pea peale pööratud enne-nüüd-pärast ning põhjuse ja tagajärje kett. Mees sõtkub seal jalgratast, käib käntsu ilmselt sellepärast, et neiu toas kunstialbumit sirvib. Pärnadel silkab tervisesportlane oma matakil sammul, teda, elujõulisuse musternäidist, tabab kuulina kurg, ja see hukk päästab (uue?) enesetapja.

Kes tahab kangesti elada, see surgu, kes aga soovib surra, see jäägu ellu!

Kas „Andaluusia…” allusioonide puhul on tegemist austuskummardusega sugulashingedele ?

Pärn on ikka osanud vastandada. Oleme vastandusi ka juba loetlenud: seks ja surm, sport ja hukkumine, söögi- ja seksiisu. Teisikutest okey-õdede paargi on vastandatud: üks teenindab kundet, teine koob triibulist sukka.

 

Ootaks üllatust

Alustasin oma lugu tõdemusega, et Pärn on endine. See on ühelt poolt hea. Järsk muutus mõjuks ehk mõneti silmakirjalikuna, esteetika pole vahetatav. Mõni kunstnik teeb terve oma elu ühte pilti, tiražeerib vaid seda. Ometi tahaks Pärna(de)lt oodata mingit põrutavat pauku luuavarrest. Ma kujutan ette, et vaid klassikutiitel vabastab Pärna ettevaatlikest vihjetest – ega kunstnik ei ole jõudnud enesekordamiseni? Jah, tema püsitüpaažid, püsijooned jätavad õige vähe üllatusruumi.

Teame, et mõned aastad Pärn vaikis, otsis vist uusi väljakutseid: graafika, pedagoogika jms.

Mina pakuksin Pärnale teha mängufilmi. Ehk soostub? Las mees proovib, midagi uut ja omapärast tuleb ikka.

Muusika autor on Erkki-Sven Tüür. Tahaksin väga lugeda mõne pädeva inimese arvamust, mis ta filmi helikunstist arvab.