Haiguste ravi

„Polaarpoisi“ režissöör Anu Aun: „Bipolaarse häirega inimesi ei tohiks üritada suruda normaalsuse piiridesse.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Kevad on Eestis alati filmirohke hooaeg. Sel nädalal debüteerib Anu Aun täispika filmiga „Polaarpoiss“, kus käsitleb bi­polaarsuse temaatikat. Filmis puudutatakse ehk tänavustest linateostest seni kõige otsesemalt sotsiaalset probleemi, mis võib autori arvates kõnetada ka laiemat rahvahulka kui vaid noori, kellele film tundub olevat ennekõike suunatud.

Filmist võib jääda mulje, et bipolaarse meeleoluhäirega inimese hulluks tembeldamiseni on vaid üks samm, millele järgneb vältimatu lukustamine kinnisesse osakonda. Kas see pole liiga karm?

Peategelane Mattias satub psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kuna tema kuritöö tagajärjel vaagub üks filmi tegelastest haiglas elu ja surma vahel. Enne süüdistuse esitamist soovitab Mattiase advokaat saata noormehe psühhiaatrilisse ekspertiisi. Nimelt on Mattias koolipsühholoogile väitnud, et tal on tekkinud tujukõikumised, mida ta ei suuda kontrollida. Psühholoog annab Mattiasele saatekirja psühhiaatri vastuvõtule. Need asjaolud said määravaks. Kui bipolaarse häirega inimene pole osutunud ohtlikuks endale ega ühiskonnale, ei ole absoluutselt mingit alust teda haiglasse luku taha panna. Valisin selle tee, kuna nii juhtus ka minu loo prototüübiga, kelle elu reaalsetest sündmustest ja läbielamistest on film inspireeritud. Ühtlasi andis asjade eriti karm käik mulle võimaluse asetada filmi peategelane olukorda, kus tal tuleb seista silmitsi iseenda tumedama poolega ning küsida endalt, kui kaugele ollakse unistuste nimel valmis minema ning keda või mida neile ohvriks tooma.

Ütlesid linastusejärgses vestluses, et kujutatud psühhiaatriahaigla on pigem hirmukujutelm kui reaalsus. Millest valik seda nii näidata?

See, mida filmis psühhiaatriahaiglas kujutatakse, on kunstitõde. Filmitõde ja elutõde ei pruugi alati ühtida. See oli üks esimesi asju, mida kursusejuhendaja Jüri Sillart meile filmikoolis õpetas. Mängufilmis ei pea tõde taga ajama. Filmitõde teenib kõrgemat eesmärki, aitab jutustada lugu ja tekitada vaatajas soovitud tunnet. Euroremonditud haiglahoone ei mõjuks vaatajale samamoodi nagu kooruva värvi ja nõukaaegse sisustusega lagunev mõisahoone. Mattiases tekitab psühhiaatriahaigla õõvastust ja õudu. Tal on hirm, ta ei tea, mis temast edasi saab. Kas ta läheb vangi? Kas talle pannakse diagnoos? Mida rohud temaga teevad? Kas ta üldse suudab selles keskkonnas täie mõistuse juurde jääda? Tõtt-öelda ma ei tea, milline seis on täna Eesti psühhiaatriahaiglates, kuid seal töötavate inimeste sõnul ei anna seda võrreldagi olukorraga, mis valitses neis asutustes umbes 15 aastat tagasi, kui mina seal taustauuringut tegin. Ülikooli ajal lavastasime koolis etüüde ja ma kirjutasin ühe, mille tegevus toimub psühhiaatriahaiglas. Palusin luba tutvuda tolleaegse Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikuga, mida kutsutakse rahvasuus Seewaldiks. Külastasin paari päeva jooksul meeste-, naiste- ja ka noorteosakonda. Hiljem sattusin ka mõnel korral külastama seal ravil sõpra. Noorteosakond meenutas mulle ka tol ajal pigem tavalist haiglat – ei midagi hirmuäratavat. Täiskasvanute osakondi meenutades tulevad aga veel tänaselgi päeval külmajudinad seljale. Sellest sisse jäänud raskustunne rõhus lausa füüsiliselt. Ma pole isegi kindel, kas olen suutnud oma filmis selle masenduse edasi anda, mida ma ise seal haigla seinte vahel tol ajal tundsin. Ja mina olin seal ainult külaline!

Milline on su enda kokkupuude bipolaarse meeleoluhäirega? Kas see haigus on sinu arvates mingis mõttes aja märk?

„Polaarpoisi“ lugu on inspireeritud ühe minu lähedase sugulase elust ja isiklikest kogemustest. Stsenaariumi kirjutades puutusin kokku üle kümne sellise noore ja täiskasvanuga, kes olid valmis minuga oma kogemusi jagama. Bipolaarne häire võib olla aja märk selles mõttes, et praegune ühiskonnakorraldus soodustab sümptomite ilmnemist ja süvenemist inimestel, kellel on selleks geneetiline soodumus. Elutempo on hullumeelne. Inimestel pole aega end korralikult välja puhata, oskust tervislikult toituda ega regulaarselt liikuda. Peresuhted on tihti keerulised. Vanematel pole töörabamise kõrvalt laste jaoks aega. Tänane koolisüsteem kasvatab tulevasi töörügajaid – majanduskasvu instrumente. Inimeste elus puudub kindlustunne, stabiilsus, rahu ja harmoonia. Elu sügavamat mõtet pole aega otsidagi!

Ma arvan, et bipolaarne häire on keha protest sellise elukorralduse vastu. See on ajukeemia häire, mis annab märku, et inimesed, kui te samamoodi jätkate, siis lähete varsti kõik hulluks!

„Polaarpoissi“ reklaamitakse kui noortefilmi. Kas see on teadlik-tahtlik positsioon, et viia oma sõnum vaatajaskonna kitsendamisega riskides paremini kohale just noortele?

„Polaarpoiss“ ei ole žanri mõttes noortefilm. Me oleme reklaaminud seda kui noortefilmi, sest just noortele läheb see ilmselt kõige rohkem korda ja neile on seda filmi kõige rohkem vaja. Nüüd aga, kui seda filmi on juba vaatamas käidud, on korduvalt öeldud, et see ei ole ainult noortefilm. Ka ühel eelseansil pani vaataja meile südamele, et me kutsuks kindlasti kinno ka lapsevanemaid. Usun, et „Polaarpoiss“ aitab vanematel paremini mõista oma lapsi, aga ka nende endi valikute tagajärgi. See on küll täiskasvanuks saamise film, aga minu arvates saadakse täiskasvanuks sel hetkel, kui võetakse vastutus oma elu eest. Mõni õpib seda terve elu ja mõni ei pruugi selleni jõudagi.

Sa arendasid „Polaarpoissi“ vist päris pikka aega. Mis selle perioodi jooksul muutus?

Stsenaariumi esimese idee kirjapanekust esilinastuseni saab kokku kaheksa aastat. Alguses oli see lugu bipolaarse meeleoluhäirega poisist, kes tahab minna Berliini fotograafiat õppima, aga tema haigus takistab tal eesmärgile pühenduda. Stsenaariumi toimetaja Franz Rodenkirchen, kellega töötasin koos Torino Film Labi ja Nipkowi stsenaariumiarenduse programmis, arvas, et psüühikahäiretega inimestest on tehtud nii palju filme ja teemale tuleks leida mingi huvitavam vaatenurk. Nii sündiski film poisist, kes teeskleb oma bipolaarse tüdruku haigust, et vabaneda vastutusest oma tegude eest ja päästa oma unistus.

Kas selle aja jooksul on sinu arvates muutunud ka selle diagnoosi mõtestamine ja menetlemine Eestis?

On ikka. Diagnoositute arv aina kasvab. Ilmselt on asi ka selles, et seda käitumishäiret on hakatud ühiskonnas üldse rohkem teadvustama. Mina pean neid eelkõige ülitundlikeks inimesteks. Tänu sellele on nad tihtipeale haruldase loomingulise potentsiaaliga. Miinuspooleks on see, et tundlik inimene elab ka igasugust jama rohkem üle ja läbi ning võib selle all päris valusalt kannatada. Enamik bipolaarse häirega inimesi, kellega ma rääkinud olen, ei vahetaks oma haigust mitte mingil tingimusel „normaalsuse“ vastu. Kui suunata maaniaperioodi entusiasm, energia ja ideed õigesse kanalisse, võib korda saata erakordseid asju. Bipolaarse häirega inimesi ei tohiks üritada suruda normaalsuse piiridesse, vaid aidata neil haigusega niimoodi toime tulla, et nad suudaksid sellest lõigata võimalikult palju kasu ja tekitada vähe kahju.

Kuidas sa suhtud sellesse, et terved tunduvad sellest haigusest alati rohkem teadvat kui patsiendid? Kas või selles küsimuses, et peab võtma rohtusid, mille kõrvalnähud on kohati palju hullemad kui haigus ise.

Mina isiklikult ei usu tablettidesse. Tablettidega surutakse enamasti sümptomid maha, selle asemel et ravida haiguse algpõhjusi. Küll aga usun ma psühholoogidesse ning sellesse, et paljude haiguste põhjused on tegelikult meie mõtteviisis.

Sa viitad filmis sellele, et käitumishäirega Hanna (Jaanika Arum) on vabam ja impulsiivsem, seetõttu mingis mõttes vaimselt tervem kui n-ö normaalsed inimesed meie ümber. Kas hullumeelsus on vabaduse seisukohalt siis õigem valik kui normikohasus?

Ma kardan, et paljud inimesed peavad ennast normaalseks ainult seetõttu, et nad pole kunagi piisavalt endasse süüvinud, et avastada vastupidine. Ilmselt ei saaks ükski inimene, kes tooks ausalt lagedale kõik oma teod, mõtted, fantaasiad ja hirmud ning oleks seejuures veel ühiskonnas üheselt normaalseks tunnistatud, endale otsa vaadates ausalt väita, et ta on täielikult vaba. Enamik inimesi elab lihtsalt normaalsuse maski taga. Ja nii kaua kui on mask, ei saa vabadusest juttugi olla.