Hobustest ja inimestest

Tristan Priimägi

Islandi näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja Benedikt Erlingsson räägib oma mängufilmidebüüdist.Kõigepealt palju õnne! Tundub, et Islandi aasta filmiauhindade jaotamisel võitis sinu esmafilm „Hobustest ja inimestest” koguni üheksa Eddat: viies põhikategoorias (parim film, režissöör, meesnäitleja, naisnäitleja ja käsikiri) ja neile lisaks preemia mõlema kõrvalosatäitmise, operaatoritöö ja eriefektide eest. Benedikt Erlingsson: Me teeme aastas kuus-seitse mängufilmi, nii et suurt konkurentsi just pole. Selline tunnustus on muidugi suur au ja paberil näeb see suurepärane välja. Mis nad ikka teha said, kui film oli maailmast juba nii palju auhindu saanud. Nad ilmselt ei julgenud meid ilma preemiateta jätta.

Mis tunne oli esimest korda filmi teha? Sa oled ju enne olnud tegev pigem teatris.
See oli natuke nagu jääst läbimurdmine. Kõige keerulisem oli järeltöötlusperiood ja filmi rahastamine. Alustasin selle projektiga 2008. aastal, kui majanduskrahh oli just kätte jõudnud. Pangad olid pankrotis ja mina pidin hakkama raha koguma, Euroopa fondid ei tahtnud mind uustulnukana toetada ja oli tõeline väljakutse panna inimesed minusse uskuma. Lõpuks tekkis mingi grupirahastus. Kogu selle protsessi käigus sai selgeks, et mu perekond ja sõprade seltskond on mulle palju lähedasemad, kui ma arvasin. Lõpuks panustas umbes 20 inimest mingi summa, nende hulgas ka mina ise ja näiteks mu isa.

Oli sellest ka abi, et filmi produtsent on Friðrik Þór Friðriksson, ilmselt Islandi tuntuim filmitegija läbi aegade?
Jah, ikka. Eriti hiljem, kui oli vaja filmi müüma hakata, sest tal on nii festivali- kui turunduskogemusi. Friðrik oli suurepärane produtsent, sest ta on ka kunstnik ja teab, kuidas peab režissööriga seda tantsu tantsima. Teatrist on mulle tuttav nii lavastaja kui produtsendi võim, ka kogu kunstnikuvabaduse temaatika. Friðrikul oli mu projekti vastu täielik austus, ta tegi häid ettepanekuid ja temast võiks teatris saada igati pädev näitejuht.

Kas sa läksid valmis käsikirjaga tema jutule?
Jah, ta oli ainus Islandi produtsent, kes julges minule panustada! Ta on süüdistanud mind selles, et ma olevat enne käinud kõigi teiste produtsentide juures, enne kui teda tülitasin. See pole muidugi päris tõsi.

Filmi islandikeelne pealkiri on „Hross í oss” ehk „Hobused meie sees”. Kas sa samastad ka ennast mingil määral hobustega?
Kindlasti. Mu film on loomulikult inimestest, võiks isegi öelda taltsutamata inimestest. Arvan, et on vaimule kasulik endas ka looma näha – ja loomas inimest. Hobused on seltskondlikud loomad ning staatus ja hierarhia on nende hulgas väga olulised nagu meilgi: kes saab enne teisi vett juua jne. Hobused vajavad teineteist ja jäävad üksi kurvaks. Tundub, et neid käivitavaks jõuks on armastus nagu inimestelgi. Nii inimesed kui hobused on ka põgenejad loomad, mitte ainult ründajad.
Need on mõned lihtsad asjad, mille ma neis ära tunnen, ja paralleel, millega ma filmis mängin.
Hobuste ja inimeste võrdluses on viimane kahtlemata ohtlikum.

Mulle tundus, et su film toimib omamoodi meie järjest süveneva linnastumise vastandina.
Linlase seisukohast on sul võib-olla õigus, aga kolmandik Islandi rahvast elab keskkonnas, mida ma oma filmis näitan – väikestes kommuunides ja maal. Enamusel on seos maaga: suvekodud, vanemad, sugulased. Me oleme maaga tihedalt seotud ja tihti on meil seoses selle teemaga mingid romantilised unistused.
Huvitav on seejuures, et kui inimesed on asustanud mingi maa-ala võrdlemisi hõredalt, siis tunnevad nad üksteise tegemiste vastu väga suurt huvi. See tundub olevat universaalne seadus ükskõik kus. Hõreda asustusega paikades käib väga aktiivne ühiskondlik elu. Kui aga inimesed kokku suruda nagu suurtes linnades, on tulemuseks isolatsioon. Selles mõttes on „Hobustest ja inimestest” väga realistlik film külaelust, kus kõik üksteist jälgivad.

Kuidas oli hobustega lavastada?
Vastan naljaga pooleks, et probleemide tekitajaks oli pigem homo sapiens kui hobused. Oleme mõlemad operaator Bestiga (Bergsteinn Björgúlfsson) ratsutajad. Me saame aru hobuste psühholoogiast ja meie põhiliselt mõtlesimegi, kuidas panna hobused tegema seda, mida vaja. Abiks olid ka kuus hobuse­treenerit, kelle vahel olid filmi episoodid ära jagatud. Iga hobuse ülesanded olid väga täpselt ära kirjeldatud. „Näitlejate” valik oli ka muidugi väga oluline.
Filmimine ei olegi nii keeruline, kui ettevalmistused on tehtud. Peab teadma põhireeglit: hobust huvitab ennekõike teine hobune, mitte inimesed. Kui üks hobune on kaadris, siis on abiks, kui teine hobune on kaamera taga – olgu siis tema sõber või vaenlane –, kelle abil saab kaadris hobuse tähelepanu suunata ja kontrolli all hoida. See, et ümberringi on suur võttemeeskond ja palju inimesi, neid eriti ei huvita. Me oleme neile lihtsalt mingid taustal siblivad mutukad.

Sul oli võimalus lavastada siin filmis ka oma naise Charlotte Bøvingi tegemisi naispeaosas Solveigi rollis. Kas kooselus tavaline võimujaotus kandus üle ka võtteplatsile?
Ei (naerab). Me oleme mõlemad nii näitlejad kui lavastajad, nii et teame, kuidas iga mütsi kanda. Võtteplatsil saan mina mängida lavastajat ja tema näitlejat, aga kui me koju jõuame, siis paneb ta krooni pähe.
Oma naise ja perekonnaga lavastada on muidugi ohtlik, aga me oleme endiselt abielus. Minult on küsitud, mida ma arvan seksistseenist, kus osalevad mu naine ja meespeaosalist Kolbeinni mängiv Ingvar Eggert Sigurðsson. Tahan siinkohal kommenteerida, et tegime sellest stseenist vaid ühe duubli!

Kas näitlejakogemus tuleb lavastajana abiks?
Väga. Filmis mängivad näitlejad kuuluvad mu sõprade hulka. Ingvariga oleme rahvusteatri lavalt juba ammu tuttavad. 2010. aastal töötasime koos minu näidendi „Islandi kell” lavastuses. Seda vist mängiti eelmisel aastal ka Eesti Draamateatris.
Võib öelda, et näitlejakogemus on lavastamise juures äärmiselt oluline.

„Hobustest ja inimestest” on mitmeti väga iseloomulik islandi film: must huumor, peaaegu sürrealistliku absurdini küündivad stseenid, ruraalne keskkond, vähe dialoogi …
Võib-olla, aga see pole olnud tahtlik. Meil on Islandil kaks filmi, mida loetakse filmiajalooliselt kõige olulisemateks: Ágúst Guðmundssoni „Maa ja pojad” („Land og synir, 1980) ja Friðrik Þór Friðrikssoni „Looduse lapsed” („Börn náttúrunnar”, 1991). Need kaks on maafilmid ja minu filmis on neile ka mitmeid viiteid. Peale selle on seal ka mõned omavahelised naljad. Friðriku filmides on alati matused, nii et ma panin enda filmi lausa kaks matust ja proovisin need tema pärast teha võimalikult naljakaks. 
On ka öeldud, et see film räägib Islandi identiteedist, aga ma ei ole teadlikult selle poole püüelnud.

Kuidas paistab Islandi filmielu pärast majanduskrahhi ja raskeid aegu?
Ausalt öelda me ei tea. Filmieelarvet kärbiti tänavu 42% võrra, nii et meil ninast verd jookseb. Valitsus üritab tuju üleval hoida lubadusega, et summat tõstetakse tulevikus uuesti. Me peame lihtsalt ära ootama, kas see on ka tõsi.
Kuigi minu film oli väga edukas ja peaks aitama mul teatud uksi avada, ei ole see kindel, sest Islandi filmikeskus on järgmise aasta raha justkui juba lubanud teistele filmitegijatele, nii et ma ei tea, mis saama hakkab. See mõjutab väga mind ja mu karjääri. Me elame praegu krahhi tagajärgede ajal.

Ühe teise Islandi väikese-eelarvelise filmi „Tee nagu teisedki” („Á annan veg”, Hafsteinn Sigurðsson, 2011) õigused õnnestus müüa Ameerikasse ja tänaseks on sellest juba valminud USA versioon („Prints Laviin”/„Prince Avalanche”, David Gordon Green, 2013). Äkki on sinu film järgmine?
Ei, see on ameeriklastele liiga brutaalne film. Mul paluti plakatit muuta, kui see Ameerikas välja tuli. Läänerannikul pidi plakati ümber tegema, nende arvates oli see liiga pornograafiline. New Yorgis seevastu meeldis see kõigile. Loodame, et Eestis sellesarnaseid probleeme ei tule.