Hoolest ja armust

Algab „Eesti lugude“ XVII hooaeg. Tänavused esimesed filmid tutvustavad vaatajale elu vähe tuntud külgi ja tõelise pühendumise näiteid.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sari „Eesti lood“, 2021. „Homme saabub paradiis“ (rež Anna Hints), „Kasuemad“ (rež Meelis Muhu), „Murust“ (rež Kaupo Kruusiauk), „Muusika, mida ma veel ei tea“ (rež Aleksandr Heifets).

Ühe mu väga armsa sõbra lemmiksari on ERRi „Ajavaod“. Oma üllatuslikku valikut põhjendab ta huviga, mis jääb väljapoole ajalooarmastust: „Vaata, mind huvitavad inimesed. Kogu see esimene vabariik polegi nagu päris, kui sa ei saa aru, kes need inimesed päriselt olid ja mida nad tahtsid.“ „Eesti lood“ on praeguseks 17 aastat väldanud projekt, mille raames valmib aastas 12 lühidokumentaali eesti inimestest ja nende tegemistest.* Enamasti on ses sarjas järgitud dokumentalistika üht põhitõde, et tuleb filmida seda, mis on huvitav. Selle aasta esimese nelja filmi puhul jääb siiski isekas lootus, et kui kunagi vaadatakse kaua väldanud projekti vahendusel meie ajale tagasi, näevad tuleviku kaasmaalased filmide hingestatud igapäevakangelastes ka kõiki meid.

Nelja selle aasta esimest „Eesti lugu“ ei saa omavahel võrrelda. Kõik neli on autonoomsed teosed, kus on lähenetud dokumentalistikale kohati kardinaalselt erinevalt. Filmis „Homme saabub paradiis“ on filmivõttestik oma kasuks kõige efektsemalt ära kasutatud, „Murust“ põrgatatakse meditatiivselt ontlikkuse äärmusi, „Kasuemad“ pakub hoolitsuse lohutust ja „Muusika, mida ma veel ei tea“ peegeldab pühendumust. Kõik neli väärivad vaatamist, „Homme saabub paradiis“ võiks olla ühiskonnaõpetuse tunnis kohustuslik. Kuigi filmikeeleline lähenemine tundub tagasihoidlik nagu madal aiamuru, on kõik neli filmi läbimõeldud ja küpsed loomeviljad.

Murust“ (režissöör Kaupo Kruusiauk, operaatorid Kullar Viimne ja Kaupo Kruusiauk, monteerijad Kaie-Ene Rääk ja Kaupo Kruusiauk, helilooja Kostja Tsõbulevski, produtsent Kaupo Kruusiauk) on film, kus mõtestatakse aia hooldamise kaudu lahti, mida tähendab kodu ja mistõttu on seal hea olla. Kui parafraseerida jaapani vanasõna, siis tuleb rajada aed, kui tahad õnnelik ollla. Kruusiauk portreteerib filmis kaht perekonda, kes tunduvad esmapilgul leidvat oma aiast kõike muud kui rõõmu. Meriväljal elavad Anne Roolaht ja Harvi Vallik ning Rapla lähistel pesitsevad Aro ja Larissa Pajo suhtuvad aiandusse vastandlikult. Pajod valivad ja veavad ettevaatlikult oma aiamaale murumättaid, Anne aga pihib kaamerasse, et „tegelikult ta ei tahaks üldse niita, aga naabrid muidu pahandavad“. Aiapidamise mikrokosmos peegeldab laia maailma. Kui Raplamaa paarike tundub esmapilgul maniakaalne oma muru, aia ja niitmise küsimuses, jätab Merivälja paar ühes oma aiaga rahuoaasi mulje.

Film liigub kahe erineva subjekti vahet kevadest sügisesse. Ülimalt neutraalne pildikeel asetab vastutuse filmi toimimise eest peaaegu täielikult oma tegelaste õlule. Aedu näidatakse filmis üllatavalt vähe, isegi Pajode uhke hoolealune esineb kaadris kuidagi fragmentaarselt ja ülevaadet sellest ei saa. Tegelikult pole aga hullu, sest filmi keskmes on siiski inimesed, kes on need aiad kujundanud ja nende eest hoolitsevad.

Siinkohal läheb filmist kirjutamine tegelikult ebamugavaks. Nagu öeldud, on filmi fookuses aednikud, kuid mitmust saab siin kasutada ainult ühe paari puhul. Kuigi Pajode piinlik täpsus (muru kõrgust mõõdetakse sõna otseses mõttes joonlauaga) tekitab teatavat vastumeelsust, räägivad nad oma aiast koos, istuvad seal koos, hoolitsevad selle eest koos ja viimaks otsustavad ka novembrikuise muruniitmise koos ära jätta. Merivälja aednike puhul näeme aga Harvit jõudmas aeda juhuti, enamasti on kaadris Anne, kes majandab muruniitjaga (kuigi talle muru niita ei meeldi) ja unistab aeda pitsaahju ehitamisest. Siinkohal ei soovi ma jätta muljet, nagu oleks Kruusiauk meie ette toonud suhtedraama, kuid kindlasti peegeldab film aiaomanike arusaama jagamisest. Kuigi filmidest kummagi aia head üldplaani ei leia, mõjuvad aiad filmi lõpukaadrites ebamugava suhtemetafoorina. Seejuures eriti ebamugavana, sest inimesed neis filmides on oma puuduste, lootuste, soovide ja salaunistustega veelgi ebamugavamalt päris.

Homme saabub paradiis“ (režisöör Anna Hints, operaator Erik Põllumaa, helikunstnik Ekke Västrik, monteerija Maron Kopper, produtsent Evelin Penttilä) räägib Tartu toidupäästjatest. Filmis jookseb paralleelselt kaks liini: esimeses jälgitakse noori emasid, kes harrastavad kaubanduskeskuste prügikastides linnakorilust, teises lapsi, kes arutavad ja mõtisklevad toidulaua taga maailma lõpu üle. Maailma lõpp on mõttes ka prügisukeldujatel. Neile, kes on suutnud vältida kliimaärevuse tekkimist, peaks film olema kohustuslik. Lapsevankriga ema, kes on kavalalt kombineerinud oma jalutuskäigud prügikorjamisretkedega, otsekui karjuks vaatajale: „Mida sa küll ometi teed, kuidas sa selle kõige pärast üldse muret ei tunne?!“

Ebamugav riknenud toidu äraviskamine pärast suuremaid poeskäike on toidujäätmete seisukohalt jäämäe tipp. Toidupäästjate rohujuuretasandil liikumine on asunud päästma toidupoodide prügikastidesse loobitud, säilivustähtaja ületanud või kaubandusliku välimuse kaotanud toitu. Naiste agenda sõnastatakse esimestes kaadrites – lapsed. Nagu eespool kirjutatud, õigustab film kõiki neid, kes on kunagi tundnud kliimaärevust. Eestis on kerge: tulekahjude või iga-aastaste üleujutuste ohu asemel on meie suurim kaotus kliimakriisis olnud hea suusailm. Kastitäie roheliste banaanide, kilode viisi parima liha, kala, juur- ja köögiviljade ning valmistoitude nägemine prügikonteinerites toob reaalsuse koju. Isegi oma väikeses konnatiigis oleme osa millestki suuremast, kapitalistlikust igiliikurist, mille pöörete peatamiseks on ainus viis peatada kuidagi enda pöörlemine selles.

Film on oma mõtete esitamisel tõepoolest edukas. Režissööri isiklik lähedus toidupäästjatega paistab filmist välja. Kaamera on pääsenud oma subjektidele piisavalt lähedale, et valgustada läbi keskklassilik fuitunne, mis prügikastidest toiduotsimisega enamasti seostub. Hints on ka neljast lavastajast enim kasutanud montaaži ja heli, et muuta esimesel hetkel linnakoriluse kaitsekirjana mõjuv teos lõpuks süüdistavaks pilguks, mis on suunatud otse vaatajale. Film lõpeb montaažiga, mis triivib koogiriiulilt prügimäele, siis lastele, kes jooksevad mööda ahermaana mõjuvaid künkaid, mille tagant paistab aiamaa. Homne paradiis ootab ainult neid, kes suudavad näha põrgut.

Kasuemad“ (režissöör Meelis Muhu, operaator Erik Norkroos, helilooja Jekabs Nimanis, monteerija Kersti Miilen, produtsent Erik Norkroos) mõjub esimesel hetkel tõesti ehmatavalt, kui telefonile vastav naine küsib igapäevaselt: „Oota, on siis tarvis amputeerida? Davai.“ „Kasuemad“ on õnneks film loomade, mitte inimeste kasuemadest. Siiski tuleb nõrganärvilistele igaks juhuks mainida, et amputeerimist või valudes loomadega kaadreid filmis ei näe. Fookuseks on kodud, tervenemise paigad, kus metsloomad taastuvad, enne kui nad taas lahti lastakse.

Meelis Muhu film on nende nelja hulgas ehk kõige igapäevasem. Loomapäästjaid saaks ju kujutada paatosega ja armsate oravate näitamisega minna pisarakiskumiseni, kuid film peegeldab metsloomapäästjatest vabatahtlike argist suhtumist oma tegemistesse. Kui ravida terveks piisavalt oravaid, pole poolt korterit enda alla võtvas puuris enam midagi erilist. Erilisuse puudumine on aga just see, mis teeb filmi niivõrd eriliseks. Tõenäoliselt meeldivad loomad enamikule inimestest vähemalt mingil määral. Väga tore on mõelda, et aitad loomi. Päriselt ei võta metsloomade elule turgutamine käest mitte lihtsalt poolt korterit, vaid pool elu, kui mitte rohkem. Samuti peegeldub intervjuudes peale aitamisrõõmu ka nukrus – metsa naasnud kasulapsi tõenäoliselt ju enam kunagi ei kohta.

Film on filmikeele poolest igati tagasihoidlik ja sellele tähelepanu tõmbamist on välditud. Seda kuni viimaste kaadriteni, kui loomad taas loodusesse lastakse. Äkitselt paisub muusika ja film on häälekalt paatoslik. Vaatajale on see küll nauditav vaatepilt, kuid ma ei saa jätta küsimata, kas poleks filmi ring olnud täielikum, kui lõpus oleks tervenenud loom silganud metsa vaikuses, muutunud väikeseks halliks täpiks kauguses. Aitamise ja abistamise eest pole metsloomadelt mõtet tänu oodata. Kuigi rõõmustav ja ülendav, võttis filmi lõpp selle vaiksest täiusest osa ära.

Ahto Külvet filmis „Muusika, mida ma veel ei tea“ pole pelgalt vinüülplaadientusiast või melomaan, vaid muusikaarheoloog, kelle välitööd leiavad aset kaltsukates ja vanades hüljatud plaadikogudes.

Kaader filmist

Muusika, mida ma veel ei tea“ (režissöör ja monteerija Aleksandr Heifets, operaatorid Taavi Arus, Aleksandr Heifets, Madis Ligema ja Margus Talvik, produtsent Kalle Konrad) järgib Ahto Külvetit, Ida raadio saate „Psühhodisko“ saatejuhti ja Tartu vinüülplaadipoe „Psühhoteek“ pidajat. Ida raadio kuulajad teavad juba, mida filmilt oodata. Külvet pole pelgalt vinüülplaadientusiast või melomaan, vaid muusikaarheoloog, kelle välitööd leiavad aset kaltsukates ja vanades hüljatud plaadikogudes. Vanad Ida-Euroopa, eriti loomulikult Meloodia pressingud, on aarded, mida Külvet päevavalgele toob ja oma saadetes ja esinemistel avalikkusele pakub.

Heifets on suutnud oma subjektis vaimustavalt tabada teatava töise mugavustsooni. Filmist paistab meile mees, kelle jaoks pole plaadid, unustusse vajunud muusika ja selle jagamine vaid eesmärk, vaid ka omalaadne kookon. Ahto isegi ühel hetkel kirub oma tööd: „Mingi mees helistab mulle Saksamaalt pühapäeva õhtul ja küsib, milline on Eesti haruldaseim vinüülplaat? … Jumal, ma tahaks kõige muuga tegeleda kui vinüülplaatidega.“ Kuigi filmis on peale Külveti vinüülidele pühendumuse esitamise seda ka ülendatud, peegeldab see tema üksindust, mille toob endaga kirglik andumus. Oma muusikakookonist liblikana välja lennata pole Ahtole alati kerge ettevõtmine.

Külvet sõidab filmis ühel hetkel Lätti, et seal muusikafestivalil plaate mängida. „Ma pole väga festivaliinimene,“ tunnistab ta pooleldi häbelikult. Samuti keerutab ta plaate Anne Veski näituse avamisel. Mõlemas olukorras mõjub ta eksistentsiaalse auguna. Armastus, mille ta on kinkinud plaatidele ja muusikale, ei leia kummagi publiku hulgas seda tagasisidet, mida see vääriks. Kõige nauditavama plaadikeerutamisena mõjuvad tänavaesinemised Tartus, kus pidutsemise või omavahel lävimise asemel naudib publik lihtsalt seda erilisust. Omal kombel peegeldavad „Muusika, mida ma veel ei tea“ ja Ahto Külvet protestantlikku arusaama tööst kui jumala armust ja tõelisest teenimisest.

* Nüüdseks on kärbitud filmide arvu ja suurendatud eelarvet.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht