Inimesed BAMil

Olev Remsu

Kes on vähegi kursis Nõukogude tee-ehitusega, teavad, et iga meeter mis tahes teed projekteeriti ainult sõjalist eesmärki silmas pidades. Kunagi propaganda ülistatud brigadir Aleksandr Bondari lööktöö ind on aastakümnetega jahtunud. KAADER FILMIST

Tunnistan, et Jouni Hiltuse filmi „BAM” asusin ma jälgima teatud kõhedusega. Mida üldse teab üks soomlane sotsialismist, selle praktikast, selle bluffidest? Oletasin, et kindla peale läheb kõvaks materdamiseks, seda hiiglama pikka ja välismaailmast ilmselt mõttetuna näivat sotsialismikuriositeeti mõnitatakse nii, et on mõnitatud.

 

Ajastu täpne tabamine

Olen ise BAMil umbes nädala jagu päevi viibinud (ootasime Põhja-Baikalimaal Angarakani jõe ääres lennuilma ekspeditsioonil evenkide juurde), kohalikud eesti bamlased, kenad neiud ja noormehed, pakkusid meile öömaja oma barakis, nii kuulsin ja nägin üht-teist seestpoolt.

Kahtlused ei õigustanud ennast. Juba esimene kaader lööb pahviks. Milline täpne visuaalne ja auditiivne tabamus! Kihutava reisirongi viimasest, pakasega külmunud tamburiakna sulatatud august näeme lohepikka raudteed keset taigat, seda saadab karehäälne sõnumilaul. Mis sest, et kaader pole just eriti originaalne, ikkagi on see mõjuv. Laul paneb ruumi ja aja punktipealt paika: Nõukogude Liit, seitsmekümnendad ja alternatiivkunst, millele hakati juba läbi sõrmede vaatama. Muide, ajastumääranguna ongi kõige sobilikumad toonane poplaul ja arhitektuur, need on haaranud endasse ajastu olemuse. Sotsialismi arhitektuurigi näeme filmis – pilpakülad ja hruštšovkad.

Dokumentaalfilmi ülesandeks on luua vaatajas kohalolekutunne. Parim viis selle tekitamiseks on vaataja emotsionaalne viimine autori(te)le vajalikule lainele ning „BAMis” on see paugupealt juba avakaadriga tehtud. Edaspidi kardad ainult, et äkki läheb tase alla, ja loodad hinge kinni pidades, et seda ei juhtuks.

Seda õnneks ei juhtugi, ainult et…

Kõigepealt, helikujundus on nii õigesti paigas, et autor(id) on ilmselt seda ka ise tajunud ning pisut üle vindi keeranud. Heale kuhi otsa laduda tundub liialdamisena, siin tulnuks olla mõõdukas: ajastut täpselt ilmestavat muusikat on veidi ülearu saanud. Helikujundust on palju, mõttekat vaikust liiga vähe, mõnes kohas film venib. Mulle tundub, et on otsitud lihtsalt asendustegevust visuaalseks katteks väärt laulule, millest pole suudetud loobuda.

Küsitavusi tekitab veel diktoritekst, see on määratud neile, kes asjast midagi ei tea, nii kodu- kui välismaal. Aga niisugune ongi vist tänane sihtauditoorium, kui seda filmi mingil vaadataval telekanalil näidata.

Siiski on tekst kuidagi ülemäära lojaalne Nõukogude Liidule, ainult korra kuuldub kogu filmi jooksul sõna „strateegia”, aga seegi jääb lahti mõtestamata.

Inimesed, kes on vähegi kursis Nõukogude tee-ehitusega, teavad, et iga meeter mis tahes teed projekteeriti ainult sõjalist eesmärki silmas pidades. Ja sugugi mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid juba Tsaari-Venemaal. Nii sündiski Turk-Sib (maailma pikim raudtee, mis ühendab Kesk-Venemaad Vladivostokiga, toona koguni Vene valdusega Kollase mere ääres, Port Arturiga, mis kannab praegu Daliani nime, seegi tuleb venekeelsest Dalnõist) tulevasi vallutusi silmas pidades. Tsiviilvajadused nõudsid raudteed riigi territooriumi sees, et selle majanduslik kasu oleks nii põhja kui lõunasse. Sõjaväelased lootsid Hiinalt 1861. aastal annekteeritud tohutule maa-alale lisa vallutada ning nii sai 1908. aastal sõidetavaks piiriäärne Turk-Sib, kuigi juba aastal 1885 tõmbasid majandusmehed kaardile tänase BAMi joone. Läinud sajandi seitsmekümnendate keskpaigaks olukord muutus: Nõukogude Liit oli erinevalt Tsaari-Venemaast siinkandis nüüd kaitsjaks, kartis Hiina partisane, kes võinuksid raudtee mitmest kohast läbi lõigata. Piisanuks ju ühest pommiplahvatusest, et seisata mingiks ajaks kogu maismaaühendus Kaug-Idaga. Nüüd nõudsid strateegilised huvid haru riigi sees ja nii tuldigi tsaariaegse, üheksakümmend aastat vana projekti juurde tagasi. Alustati pakazuhha laadis komsomoli löökehitusena, ettekäändeks toodi ümbruskonna tohutud maavarad (mida diktoritekst naiivselt ikka ja jälle rõhutab), kuid tegelikult oli majandusel ainult sõjaline põhjus, nagu Nõukogude riigis kombeks.

Kuigi faktistik polegi selles emotsioonidele rajatud dokumentaalfilmis eriti tähtis, olgu õiendatud pisiasi, mis häirivana kõrvu jäi. Filmitekstis kuuleme mitu korda kahte magistraali pikkust: 3200 ja 3600 kilomeetrit, aga selgitust ei anta. Õiged on mõlemad: üks on puhas ida-lääne suunaline BAM, teise puhul on arvestatud ka põhja-lõuna suunaga lõiku, mis oli olemas varem ja mis nüüd ühendab BAMi Turk-Sibiga.

Korralik dramaturgia

Näeme päris korralikku mängufilmi tasemel dramaturgiat. Meenutatakse kahe toona propaganda poolt ülistatud brigaadi, Aleksandr Bondari ja Ivan Varšavski brigaadi töövõistlust, duell on aga üks dramaturgilisemat pinget loovamat tegevusi üldse. Filmis ootab vaataja ida poolt tulijate-ehitajate (Varšavski) kohtumist lääne poolt (Bondar) lähenejatega. Mängufilmi dramaturgia seisab kohtumistel (mida vaataja kannatamatult ootab) ja vastandamistel, mis lisavad pinget. Filmis „BAM” on vastandatud arhiivlõigud ja originaalkaadrid, seega „enne” ja „nüüd”, nagu seda tehakse süžeearendusega filmilugudeski. „Enne” on ajastutäpselt hurraaoptimistlik, „nüüd” nostalgiline, mis äratab alati poolehoidu. Vastandus on veel tehniline, kuna toonase filmi pildikvaliteet lihtsalt oli kehvem, mis annab justkui hinnangu hurraaoptimismile, komsomolikongressidele ja muule propagandategevusele, mille kohta targu otseselt ühtki negatiivset repliiki ei poetata.

Söömine on üks kinematograafilisemaid tegevusi, selle kaudu väljendub dokumentaalfilmis inimeste iseloom (ja mängufilmis tegelaste karakter). Kui palju süüakse Hiltuse „BAMis”! Ja kui nii-öelda õigesti seda tehakse! Kaetud laud, sööjate liigutused, jookide eelistused avavad meile ajastu olemuse ning loovad inimeste portreed.

Režissöör Hiltunen on tabanud selle, mille peale mõnel kohalikul sotsialismivihkajal on võimatu tulla. Nimelt inimesed (keda Hiltunen portreteerib) ei olnud valetajad. Nemad olid ausad romantikud, ehk mõnevõrra lihtsameelsed, aga seda sümpaatsemad. Valetas keskkomitee, valetas Nõukogude valitsus, kuid seda ei teinud lihtsad bamlased. Ja ausat inimest petta on hoopis teine asi kui tüssata omasugust suli.

Evenkidegi pühamutest on märke, näeme puudele riputatud rõivatükke. Märkame veel, et vene elu pole kolmekümne aasta jooksul suurt muutunud. Ikka seesama aiamaapidamine, räpasus, vaesus ja viletsus. Ainult pilpaosmikute asemel on hruštšovkad, mis on küll mugavamad, kuid mitte ilusamad. Osmikus võis teinekord väljenduda peremehe individuaalsus, kivikarpides ei iialgi.

Juhtumisi olen näinud Ameerika filmegi suure kontinentaalraudtee ehitamisest Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini pärast kodusõda. Vähemalt neis, mis minu silma ette on jäänud, domineerib riiklik propaganda, ollakse uhked, et loodus on jällegi alistatud. Hiltuse film on inimlik, see on vaade altpoolt, mis autori puhul, kes elab hoopis teises riigis, on tegelikult kaelamurdev üritus. Sellega on aga suurepäraselt toime tuldud.

Meil nagu ei söandata teha emotsionaalseid dokfilme, võib-olla kardetakse olla goebbelslikud või sovetlikud. Või peljatakse siis, et kriitika hakkab süüdistama halbades eeskujudes. Aga emotsionaalne dokumentaalfilm võib minna vaatajale hinge tunduvalt rohkem kui faktistikule rajatud teos.

„BAMis” pole sõnagi Eesti bamlastest, film nendest ootab alles tegemist. Huvitaval kombel kordus sel puhulgi üleliiduline mudel. Oli üks komandöriks hakanud aferist, kes istus ise Ulan-Udes ja tööd ei teinudki, kuid saatis Eesti komsomoli keskkomiteele kastaneid tulest välja tuues bluffartikleid ajalehele Noorte Hääl olematu rühma elust. Kõik neis sulepeast välja imetud kirjutistes oli vale ja sihilik väljamõeldis, rühma tegelikult ei eksisteerinudki, ainult inimeste nimed olid õiged. Loomulikult tekitas see segadust, sest ajalehte lugesid inimeste omaksed ja tuttavad.

Arhiivimaterjali leidub kuhjaga, ka meie bamlased on veel elus.