Isikupärane laulja keskpärase filmi teenistuses

Kas ma hakkasin pärast filmi „Sillad Liverpooli“ vaatamist Alika fenomeni paremini mõistma? Pisut. Aga kes on filmi sihtrühm, ma aru ei saanud.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Dokumentaalfilm „Sillad Liverpooli“ (Mediaframe 2023, Tšehhi Vabariik, 69 min), režissöörid Mihhail Valtfogel ja Max Keller, stsenarist Mihhail Valtfogel, operaator Semjon Šorohhov.

Kui pakuti võimalust arvustada filmi „Sillad Liverpooli“, ütlesin kohe jah. Esiteks intrigeerib mind võimalus mõelda ja kirjutada muusikast, mis kuulub peavoolupoppi ning mida seetõttu lahterdatakse vähem tähelepanu väärivaks. Justkui eksisteeriks kõrgem ja madalam kunst (ka popmuusika enda sees), mille kohaselt ei ole paslik ühest superstaarisaate võitjast ja eurolaulikust filmi treida. Veel vähem kultuurilehes sellisele linateosele täheruumi pühendada. Ometi on sellisel muusikal üüratu mõju. Lisaks on muusika lahterdamine ise juba üks kahtlase väärtusega tegevus.

Teine põhjus on isiklikum. Nimelt kasvab mul kodus seitsmeaastane tütar, tulihingeline Alika fänn. See tähendab, et saan Alika laule kuulata toidu alla ja toidu peale, ärgates ja magama minnes. Sellises koguses, et võiksin isegi kerge vaevaga Alika laulud ette kanda.

Sellest filmist otsisingi iseenda jaoks vastust: mis on Alika fenomen? Mis on temas sellist, et noored teda nii armastavad? Jah, ma võin midagi oletada, ent esmajoones lootsin, et film kui puhas audiovisuaalne muusikakogemus aitab mind mõistmisele lähemale. Siinkohal saan isegi aru, et filmi kõrval kirjutan samapalju Alika muusikast, sest tegemist ongi suurepärase noore muusikuga, kes võrreldes teiste lauluvõistluste najal püünele tõusnud solistidega on minu arust ka palju isikupärasem.

Aga räägime algul filmist. „Sillad Liverpooli“ jutustab paralleelselt kaht lugu. Esimene toimub piiratud aja vältel ja räägib 20aastase Alika teekonnast Eurovisionile. Teine ja märksa huvitavam narratiiv räägib peresuhetest, kasvamisest ja eneseleidmisest muusikas. Nende kahe loo peale moodustub terviklugu – Alika teekond Narvast Liverpooli, mis iseenesest ideena kannab ilusasti. Siinkohal on mulle ka väga sümpaatne mõte teha film noorest inimesest, kes on juba palju saavutanud, aga kelle suuremad saavutused on veel ees. Aiman, et selles ajapunktis ei ole veel nii palju müüdiloomet. Noor inimene ei ole jõudnud hakata tundma vajadust oma elulugu retrospektiivselt ümber kirjutada, nagu sageli juhtub.

Seevastu on ekraanil palju vahetust: Alikagi on töökas, sihikindel, armas ja siiras. Filmis on palju inimlikkust ning peategelane on linateose parim osa. Ta vannub, on südamlik, hoolib sõjast ja oma haigest varbast. Võrreldes nii mõnegi meie peavoolu naislauljaga on temas ka vähem nunnulikkust ja rohkem karakterit. Ta ei ole klassikaline (blond põhjamaine) iludus, vaid läbi ja lõhki inimene, kes näeb meigita välja lapselik ning mõjub oma ülisuurtes riietes isegi androgüünsena. Seeläbi esindab ta uue aja popstaari, kelle puhul polaarsed soorollid ei ole kaugelt enam aktuaalsed. Samal ajal on põnev, kuidas Alika manööverdab aktsendivabalt läbi kõige erinevamate keelekeskkondade – nii otseselt kui ka metafoorselt. Vahest seepärast ongi noortel temaga nii lihtne suhestuda. Ta ei ole toode, vaid noor inimene nagu nemadki.

Nüüd filmi probleemidest. Film mõjub nagu pikaks venitatud telesaade ja võiks olla palju rohkem kontsentreeritud. Kaadrid mõjuvad mõneti juhuslikult üksteise otsa seatuna, samamoodi ei ole liinid proportsioonis. Tõsi, sekka satub huvitavaid momente, näiteks kui Alika räägib Eurovisioni telgitagustest, millest mina küll varem midagi ei teadnud. Filmi tegijad võinuks rohkem välja arendada ka arengu- ja pereliini. Alikal on ju ülimalt huvitav taust: ta ei ole pealinnast, vaid idapiiri äärest ning ühiskonnas on sellega seotud palju müüte. Ta ei ole eesti perest, ent venekeelse noorena on tal hoopis ukraina taust. Ja loomulikult puudutab teda väga isiklikult Ukraina sõda. Kõike seda oleks võinud rohkem avada. Ja sõjastki võinuks rääkida põhjalikumalt mitte vaid filmi lõpus. Ometi see, kuidas Alika sõjakogemust enda ja oma pere jaoks sõnastab, on ääretult huvitav ja sellega oli lihtne suhestuda. Nii ongi filmi tugevaim osa selle tegelased, kes lihtsalt on pakendatud tänamatusse vormi.

Oleksin tahtnud ka rohkem mõista teekonda – kuidas Alika on jõudnud sinna, kus ta on. Ajal, mil igaühel on kaamera kodus, oli materjal ju nii tänuväärselt käes. Aga kaadrid varasematest lauluvõistlustest ilmusid filmis üsna juhuslikult. Vaatajana oleksin tahtnud nende taustast rohkem teada. Kuna film on venekeelne, siis vahest oligi arvestatud vene publikuga, kes teab nii ehk naa, mis võistlustega on tegu ja millise mastaabiga need on. Eestikeelse vaatajana võisin ma seda kõike vaid aimata.

Mulle oli kõige huvitavam teema mõjutajad. Esiteks pere mõju Alika arengule. Põnev oli näha kodu, kus vanemad armastavad muusikat, isa laulab emale Viktor Tsoi laule, õde kingib õele jope ja perekond toetab oma noort liiget tingimusteta. Sama huvitavad on muusikalised mõjud. Siingi on peidus üks müüdiloome, mis muusikutel sageli tagasi vaadates tekib. Mind on alati üllatanud, kui mõni muusik ütleb, et tal ei ole mõjutajaid. Aga muusika ei arene ju isolatsioonis.

Alika seevastu ütleb ausalt ja valehäbita, et on kasvanud Zemfira lauludega ning need on olnud talle eeskujuks sünnist saati. See ei tule ka üllatusena, sest Alikat kuuldes on mulle sageli just Zemfira meelde tulnud. Olen isegi mõelnud, miks, sest muusikastiil on ju hoopis teine (kui välja arvata laul „Ты расскажи мне“, mis kõlab otsese muusikalise kummardusena Zemfirale). Ju siis kumab laulustiilist midagi õrnalt hoomatavat läbi. Eriti selgelt tuleb see esile arhiivikaadrites, kus pisike Alika kaverdab Aerosmithi ja Nazarethi. Seal aimab vaataja, kust on nooruke laulja oma laulumaneeri õppinud. Üldiselt on hetk, mil Alika loeb ette Zemfira kirja ja hakkab nutma, üks liigutavamaid.

Kas ma hakkasin Alika fenomeni pärast filmi vaatamist paremini mõistma? Pisut. Aga kes on filmi siht­rühm, ma aru ei saanud. Naastes algusse, siis mu seitsmeaastasele lapsele oli seal ilmselgelt liiga vähe muusikat. Ometi peitub Alika jõud tema lauludes, selles otsatu jõuga välja paisatud helivoos. Minule jällegi oli film natuke liiga lihtne – mida samuti oleks võinud siluda see, kui oleks rohkem kõlanud tema enda muusikat. Ja lõppeks oli mul otsatult kahju, kui nägin veebiportaali fotogaleriist, kui vähe inimesi oli läinud vaatama esilinastust (ja tundsin süümepiinu oma lapse ees, kelle suurim unistus on teha Alikaga koos pilti, et me ise kohale ei jõudnud). Sedamoodi jäigi arusaamatuks, kellele film on mõeldud või kellele on seda üldse plaanis turundada. Ega midagi katki ka ole, laulja on ju noor ja küll tulevad uued filmid.