Kõik on kokku üks Aizenðtain

VAAPO VAHER

Läinud nädalal näitas ETV prantslaste dokki aastast 1999, pealkirjaga ?Mosfilm?. Film ise on asjatundmatult tehtud, täielikuks katastroofiks osutus aga eestikeelne tõlge. ETV valis selle filmikese näitamiseks ilmselt konjunktuursel tõukel, sest töö sobib hästi kahjurõõmsasse rubriiki ?Vahi, kui halvasti neil seal Venemaal kõik on?. Tõsi, hiigelstuudio Mosfilm kukkus NSVLi varisemisel majanduslikult ja kunstiliselt kokku ning endises grandioossuses ei taastu värk enam iial. See oli asjade loomulik käik. Samas, üht-teist on viimaste aastatega ometi paremuse poole nihkunud ja prantslaste läinud sajandil valminud dokk ei kajasta enam tegelikku seisu Mosfilmi rusudel, veelgi vähem aga kogu vene filmikunsti praegust olukorda või püüdlusi. Kuid just sealse kino kunstilised üritused, kogu kihisev ja kohisev filmielu, alates eksperimentaalsetest kapustnikutest, räigetest farssidest või rahvusmasohhismist kuni üllate kunstitegemiste, sotsiaalse valuleva süüme või ajaloo otsustava ümberhindamiseni, võiksid pälvida meie tähelepanu. Ent olgu, ETV teeb oma filmivaliku ise, ainult et telekanal peaks seisma valvel, et ei muututaks desinformatsiooni levitajaks, et tõlge oleks adekvaatne. Raske oli ühekordsel vaatamisel muidugi eraldada, missugune lollus sigines prantslastest filmitegijate teadmatusest, mis aga langeb tõlkija Eva Kolli vastutustundetuse ja juhmuse arvele. Mõni tõlkija apsakas oli küll silmanähtav, näiteks kui ekraanil kõneldi Abram Roomist, aga subtiitritesse ilmus (Mihhail) Rommi perekonnanimi. Või kui räägiti Savtðenkost (vene reþissöör Igor Savtðenko, 1906 ? 1950), aga subtiitritesse kirjutati kellegi Tðatðenko nimi. Jne. Eestikeelset teksti luges näitleja Carmen Tabor ja seepärast mõjus valusalt, kui ta kõneles, et Kontðalovski filmis ?Kana? mängis peaosa Irina Tðurikova, ehkki filmidiivat teatakse üle maailma Inna Tðurikovana. Tabor hääldas kuulsa vene lavastaja Eisensteini nime järjekindlalt erakordse peenusega: Aizenðtain. Kas miski moelõiv? Vene reþissööri võiks ikka nimetada nõnda, nagu ta kodumaal tavaks. Tabor teatas ka kindlahäälselt, et Mosfilm evakueeriti pealinnast juba aastal 1940, ?rindejoonest kaugemale?, täpsustamata, mis röövlid need toona Moskva alla tungisid, sest Vene-Saksa sõda algas alles aasta pärast. Küllap on see prantslaste prohmakas ja Eva Kolli süüdimatu otsetõlge, kui filmitekst teatab, et 1973. aastal väntas ?noor reþissöör? Vassili Ðukðin oma ?Punetava lodjapuu?. Tegelikult oli ?Lodjapuu? ju Ðukðini viimane, meeleheitlik, surmaeelne film. Vangist isetegevuslase laul, mis ?Lodjapuus? ja ka prantslaste dokis vene keeles kõlab, oli eestlasele tõlgitud kentsakalt ümber nurga, nimelt prantsuse tõlke järgi. Eva Koll ei haistnud, et lauldi Jessenini kuulsat luuletust ?Kiri emale?, millest eesti keeles olemas Ellen Niidu haarav tõlge. Küllap muidu lasknuks Koll omaenda tõlkemula asemele tiitritesse Niidu küpse teksti. Ka paljude filmide pealkirjad on otse ümber pandud prantsuse keelest: näiteks Pudovkinil pole filmi pealkirjaga ?Lõikus?, vaid ?Vassili Bortnikovi tagasitulek?, Kontðalovski pole vändanud filmi pealkirjaga ?Asja õnn? jne. Kõiksugu lihtsameelsusi sajab filmist ridamisi, näiteks et kõmufilm ?Väike Vera? ?rajas tee Gorbatðovile?. Et Moskvas paiknevat Lenini mägi. Et Nikita Mihhalkov olevat lavastanud Tðehhovi ?Lõpetamata pala pianoolale?, ehkki Tðehhovil ju säherdust näidendit pole. Mihhalkov võttis filmi aluseks 17aastase Tðehhovi algajaliku, nõrga näitemängu ?Isatus? ja tegi sellega, mis soovis, jättis lõpust ära Platonovi tapmise, puhtal kujul pääses näidendist linale vaid üks persoon jne., sõnaga, Mihhalkov kirjutas jõuliselt uue stsenaariumi.

Muidugi võib lugeja panna imeks, miks ma küll üht vaest-väetit dokfilmi ja selle etendamist nõnda raevukalt rahin. Aga teate ? ära on tüüdanud! Vene kultuuri kohta pritsitakse igal sammul seesugust ignorantsi, et kõhedaks võtab. Kergitatakse sealseid kehkenpükse ja vaikitakse maha geeniusi.

Võib vastu pärida: kas venelased meie suurusi mäletavad? Mäletavad küll. Mõnikord rohkem kui me ise. Täna tähistab näiteks telekanal Kultura Jüri Järveti 85. sünniaastapäeva. Täpselt õigel kuupäeval. Näidatakse ?Kuningas Leari?, tõstetakse esile Järveti rolle Tarkovski, Kozintsevi, Kuliði, Maslennikovi filmides. Muide, ka Kontðalovski plaanis ?Siberiaadi? mängima kutsuda Järveti, ?eestlase, kel pilgus hullumeelne kuratlikkus?. Mälestuskirjutistes ei suudeta muidugi mainimata jätta, et Järvet kandis enne Pätsu nimede eestistamist kodanikunime Georgi Kuznetsov, samas meenutatakse lõbusaid lugusid, mis johtusid Jura ülimalt töntsist vene keelest. Tont võtaks, venelased aduvad, et roll Tarkovski filmis on Järveti nime kirjutanud igaveseks maailma kinolukku. Nagu ka ta ?geniaalne Lear?. Meie seda ei mõista. Igatahes ETV täna Järveti tähtpäeva ei pühitse. Tema pritsib eetrisse briti progerocki lipulaeva Yesi. Nagu rahvustelevisioonile kohane.