Kas armastus on kingitus või kohustus?

Veiko Õunpuu filmimaailmas hinnatakse jala käimist, second-hand-esteetikat, head muusikat ja looduslähedust.

JOHANNES LÕHMUS

Working class hero is something to be.

John Lennon

Veiko Õunpuu on erandlik ja eriline autor nii Eesti kui ka maailma filmikunstis. Sel aastatuhandel on siin ainus temaga võrdselt viljakas režissöör René Vilbre. Eesti filmi andmebaasi andmetel on mõlemad mehed teinud alates 2000. aastast kuus mängufilmi, mis on pikemad kui 30 minutit. Kui Vilbre produktiivsusele on kaasa aidanud kolme veretilga ohverdamine mujalt sisse ostetud komöödiaaltarile,1 siis Õunpuu on oma senises filmograafias kompromissitult truuks jäänud isiklikust lähtepunktist tõukuvale loomingule. See statistiline maamärk teeb au nii talle, tema loomingulistele partneritele kui ka kogu Eesti filmi vereringele, kuna näitab, et kunstilist visiooni pole ilmtingimata vaja turumajanduslikule vaatemänguvajadusele ohvriks tuua. Põhjalikud artiklid Veiko Õunpuu neoliberalismile vastuvoolu ujumise meetoditest ja ideelistest alustest ning tema loomingu „jahedast intiimsusest“ on inglise keeles kirjutanud Eva Näripea2 ning sestap ei maksa nendel siin pikemalt peatuda.

Tähelepandav on seegi, et maailmas pole peale Õunpuu kedagi, kes oleks loonud eesti filmiuniversumi, mille korduvad teemad ja motiivid, tuttavad karakterid, süvenev eksistentsiaalne ärevus ja omapärane happy end suudaksid sedavõrd terviklikult mõjuda. Ansamblist astub sammukese eemale tema viimane film „Viimased“3 – Lapimaa kaevandusvestern, mille sisu on liiga peenekoeline, et seda rohepesu ja populistlike pseudoküsimuste käes vaevlevas Eesti ühiskonnas läbi mängida. Samuti on Õunpuu kunagi öelnud, et rahvuslikkus teda üldse ei huvita ning pealegi ei ole filmitööstuses midagi erilist, kui üks filmitegija naaberriigis ja naabrite keeles filmi teeb. Järgnev ongi katse asetada Veiko Õunpuu autorikäekirja kujunemine põgusalt dialoogi tema viimase filmi ning meie kaasaja vaimuga, ühtlasi tuletada meelde mõnda seika tema filmiteekonnast ja küsimusi, mida tema filmid vaatajale esitavad.

Armastuse paine

Õunpuu debüütfilm oli Mati Undi jutustuse põhjal tehtud 40minutiline „Tühirand“,4 mille puhul režissöör ise kommenteeris oma püüdlusi kui kerges vormis katset vastata raskele küsimusele – kas armastus on üldse võimalik? Lihtsustatult võib öelda, et kõiki tema filme ühendav teema ongi olnud samale küsimusele muutuva nurga alt vindi peale keeramine. Armastus seatakse „Tühirannas“ küsimärgi alla armukolmnurga kaudu ja selle dünaamikat demonstreeritakse suve ja puhkuse lõpu õhkkonnas. Eraraha toel tehtud peaaegu olematu eelarvega film tekitas tõelise vapustuse, kuna õnnestus väga hästi. Autor oli välja tulnud küpse autorikäekirjaga teosega ja Mati Unt oli hiljuti lahkunud ehk filmil õnnestus linastuda ajal, mil seda oli kultuuriliselt väga vaja ning kohalik filmielu nõudis ka sisemist raputust.

Elujaatusse kalduvat naisterahvast Susannat (Jaanika Arum) ahistab halb olukord ja hoolimatud mehed, Fred (Lauri Lagle) on aga ajutiselt sisemisse kuristikku kukkunud šarmantne kuju, kelle juurde naised millegipärast alati tagasi tulevad.

Kaader filmist „Free Range“

Järgmine film „Sügisball“5 põhineb samuti Mati Undi romaanil, mille algmaterjaliga on väga julgelt ümber käidud, on võetud originaalteksti tunnetuslik võõritus ja toodud see Õunpuu maailma, kus tegelased seisavad silmitsi Lasnamäe mastaapse anonüümsusega, paarisuhte kohati väljakannatamatute nõudmistega ja omaenda sisemise tühjusega selle kõige sees. Välist kurbust ja valitsevat sügishalli rikastab Õunpuu talle omaseks saanud huumoritajuga, milles on tuntavaid sarnaseid jooni näiteks Aki Kaurismäkiga ja mis seisneb peamiselt selles, et argiselt igavaid olukordi rikastatakse soojade inimlike rõõmudega (nt Michael Jacksoni järgi tantsiv šveitser või köögilaua taga mängugorillaga aega viitev soome vanapoiss). Nõnda tekib tunne karakterite rikkalikust siseelust, mis peale surutud tingimustes ei saa avalduda, kuid mis on kahtlemata olemas. Samuti tekitab see emotsionaalse dissonantsi, kuna paljude tegelastega tahaks nende läheduseotsingutes üheaegselt nii kaasa nutta kui naerda. Olukord on traagiline, kuid tegelaste reaktsioon sellele on omamoodi elujaatav või vähemalt katartiline: naised lähevad meeste juurde tagasi, Theol (Taavi Eelmaa) sõidab katus ära, Maureri (Juhan Ulfsak) silmis kangastub arusaam tema väiklasest väiksusest. Ent sellele kõigele on eelnenud pikk ja vaevarikas otsing kellegi või millegi enama järele. Lasnamäe vaev mõjus nõnda, et Veneetsia filmifestivalilt saadi Orizzonti kõrvalprogrammi peaauhind, lisaks kümneid preemiaid mujalt maailmast ja ka kodumaalt.

Pärast „Sügisballi“ edu võttis Õunpuu ette Gustave Flauberti „Püha Antoniuse kiusamisest” inspireeritud süsimusta eksistentsialistliku seisundikomöödia „Püha Tõnu kiusamine“.6 Esimest korda on tal väga konkreetselt üks peategelane – luksusautoga sõitev keskastmejuht Tõnu (Taavi Eelmaa), kelle armastuseotsing on pööratud sissepoole, hea olemise mõtestamisse. Kuidas olla hea iseenese ja ligimeste vastu olukorras, kui avastatakse, et ollakse ümbritsetud liiderdajatest, karjeristidest, korruptantidest ja teistest edvistajatest? Kuidas mõelda teiste peale, kui ollakse harjunud pidevalt ainult iseenda peale mõtlema? Millest alustada, kui tahetakse saada heaks inimeseks? Mis inimese elu tänapäeval maksab?

Film, millel on teatavat sisulist sarnasust Grigori Kromanovi 1960. aastatel eksiteele sattunud nõukogude ametniku draamaga „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“,7 suunab vaataja tühermaale, vandenõuteooriate rajale ja tekitab tunde, et lõpuajad on käes ja väljapääsu ei ole. Filmis valitsevale pessimistlikule õhkkonnale ja elitaarsetest hedonistide grupeeringutest hoolimata tegutseb Tõnu headest kavatsustest ja filosoofilisest teadmisjanust lähtudes, kuigi filmi lõppu võiks nimetada Õunpuu filmide seast kõige süngemaks.

„Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest“8 näib olevat Õunpuu samm suurema eksperimentaalsuse ja filmitööstuse toimemehhanismidest lahti rebimise poole. See on film, mis grotesksel moel näitab, kuidas kirg oma kutsumuse vastu varjutab kõik muu ja teeb kurdiks-pimedaks-tummaks elu ja inimeste suhtes. Natuke nagu vihasem ja ülbem versioon Kaurismäki „Boheemide elust“:9 mõlemas on noorte boheemlike intelligentide kolmik, keda ühendab ajaveetmis-, alkoholi- ja kunstilembus ning põlgus töötegemise vastu. Ainult et „Free Range’i“ Fredil (Lauri Lagle) jääb vajaka Marcel Marxi elurõõmust ja organiseerimisvõimest. Õunpuu nagu küsiks, kas inimesel on üldse võimalik olla näiteks hea mees ja hea kirjanik nii, et ta jääb ka oma armusuhtele ja kutsumusele truuks. Või kui on tunne, et keegi ei mõista, siis kas viga on endas või maailmas või kas üleüldse ongi midagi viga. Filmi saadab imeliselt valitud heliriba, mis loob tunde, nagu tahaks režissöör lugu peamiselt muusikaga edasi anda, tehes filmi tegelastest banaalsed lösutajad, kes oleksid nagu sattunud mingi boheemliku elustiiliajakirja reklaamvõttele.

„Roukli“10 esindab pöördumist täiesti sõltumatusse filmitegemisse. Hooandja kaudu kokku kogutud eelarvega film võeti üles Saaremaal Veiko Õunpuu kodutalu lähedal ja maksimaalsest võimalikust spontaansusest ja vastastikusest usaldusest lähtudes. Armastus võtab siin hoopis hirmu kuju, kuna loodud situatsioon on segu sõjaseisukorras piiripealsest olekust ja romantiliste tunnete asendumisest ärevusega. See on plahvatusohtlik kokteil, millega peavad hakkama saama maale lõksu jäänud linnainimesed, kes paistavad olevat harjunud teistsuguse tempo ja väljakutsetega. Paraku jääb selle katsetuse puhul plahvatus tulemata ning linnaintelligendid ärkavad peavaluga taluhoovi peal hobustest ja dressides jõmmidest ümbritsetuna. Ärevus kasvab üle hirmuks, mida õnnestub lahustada üksnes vabastava naeruga.

Võib-olla on need jõmmid sissejuhatuseks „Viimaste“ Rupi (Pääru Oja) ja Lapimaa kaevurite maailma. Maavarade kaevandamisega energiast tühjaks imetud paika, kus paratamatult tekib küsimus, mida elu siis väärt on, kui sellega peab iga päev riskima.

Õunpuu maailm ja aja vaim

Õunpuu loodud maailma tegelased on püsivas pingeseisundis. Kuigi saab hästi eristada mängureid, kes püüavad seda pinget juhtida ja ümbritsevat maailma iseenda järgi reageerima panna, tagasihoidlikumatest tüüpidest, kes hambad ristis väljapääsu poole trügivad. On ajutiselt sisemisse kuristikku kukkunud šarmantseid kujusid: „Tühiranna“ ja „Sügisballi“ Matid (Rain Tolk), „Free Range’i“ Fred, „Roukli“ Jan (Juhan Ulfsak), kelle juurde naised millegipärast alati tagasi tulevad. On hinge uurivaid ja elujaatusse kalduvad naisterahvaid – „Free Range’i“ Susanna (Jaanika Arum) või „Roukli“ Marina (Mirtel Pohla) –, keda ahistavad halb olukord ja hoolimatud mehed. On romantilisi vaatlejaid, kes paistavad ootavat, et näha, mida elu neile pakub: Helina „Tühirannas“ (Maarja Jakobson), Tõnu või Nadežda (Ravšana Kurkova) „Püha Tõnu Kiusamises“, Rupi „Viimastes“. On rahulolematusest vihane Tõnu naine (Tiina Tauraite) „Püha Tõnu kiusamises“ ja pettumusest frustreerunud Villu (Peeter Raudsepp) „Rouklis“. Pole kedagi, kel oleks kõik hästi ja pole ka kedagi, kes oleks täpselt see, kes ta esmapilgul tundub.

Õunpuu maailma tegelased on neid ümbritseva keskkonna meelevallas. Kaamera jälgib neid tihti kaugelt, asetades nad suuremasse süsteemi ja vähendades nende kontrolli sündmuste või ka oma sisemaailmas toimuva üle. Mõni vaatab ülbelt kõrvalt, laskmata endale pähe istuda, aga suutmata ka midagi paremaks teha – Theo „Sügisballis“ ja Fred „Free Range’is“. Või otsitakse lahendust, kasutades ainsaid kättesaadavaid vahendeid, peamiselt alkoholi (Mati, Fred). See on leppimatus olemasolevaga olukorras, kus üks ja sama viletsus on nii kaua kestnud, et midagi muuta ka ei oska (või ei taha). Selles mõttes on Tõnu täielik erand, kuna otsib püsivalt lahendust teda kimbutama hakanud probleemile ja eemaldub kõigest, millega end enam siduda ei soovi. Õunpuu tegelaste lootusetuses võib olla peidus tema kui autori positiivne programm, mis osutab valupunktidele, kõikehõlmavale mõttetusele ja konformismile, millega leppimiseks ja ära kannatamiseks puudub igasugune õigustus.

Selle positiivse programmi näiteks on püüd näidata kõrvaltegelaste kaudu elutervemat suhtumist: Rein Paku tegelane „Sügisballis“, kes läks tööle, kuna skulptorina ei ela ära või Peeter Volkonski kehastatud karakterid „Püha Tõnu kiusamises“ ja „Free Range’is“, kelle filosoofilisest maailmavaatest kiirgab ennast leidnud inimese tarkust. Nendest pisikestest detailidest võib aimata Õunpuu ideed, et viga ei peitu mitte inimeses, vaid teda ümbritsevas ahnuses, rumaluses ja vaimses vägivallas, millest on võimalik üle olla üksnes ausaks jäädes või iseendaks kasvades. Selle idee näitlikustamiseks püüabki ta üha uuesti ja uuesti maalida pilti keskkonnast, kus ollakse omadega ummikus, aga kus leidub ka palju ilusat, et selle eest iga päev võidelda.

Tänu Õunpuu emotsionaalsele tundlikkusele ja heale maitsele on kõik tema filmid hästi ajale vastu pidanud ja räägivad teemadel, mis on endiselt aktuaalsed. „Sügisballi“ visuaalsele keskkonnale tasub mõelda, kõrvus kõlamas Tõnis Lukase laulukaare all improviseeritud hüüd „Peatage Lasnamäe!“. Märgata intelligentse teatraali Hendrik Toompere juuniori suust tulevat konservatiivset kommentaari „Püha Tõnu kiusamises“ võrdlusena tema praeguste vaadetega. Jälgida Peeter Raudsepa reaktsiooni „Rouklis“, olles kuulnud, kuidas naine on hädas olevatele meestele tema vanad tossud andnud ja nende aitamisega kogukonna ohtu pannud, ning püüda meenutada, millal viimati kedagi aitasid, kellele oma vanad tossud kinkisid või miks arusaamatut hirmu tundsid. Õunpuu loodud tegelased ja olukorrad on üleskutse olla abivalmis inimene ja selle vastuvõtmiseks tuleb kuulata, tegutseda, tähele panna. Vastasel juhul ootab ees mandumine ja õnnetus.

Õunpuu maailmas valitseb askeetlik vorm, mida rikastavad minevikukangelased (John Cassavetese filmide plakatid), hästi istuvad ülikonnad, ojadena voolav alkohol, kobamisi kaklemine ja asjatundmatult autokapoti alla vaatavad mehed. See on maailm, kus hinnatakse jala käimist, second-hand-esteetikat, head muusikat ja looduslähedust.

Happy end?

Kuigi Eva Näripeaga võib nõustuda, et Veiko Õunpuu eitab Hollywoodi žanrireegleid ja klassikalist stsenaariumikirjutust ning talle meeldib oma filmidega tegutseda perifeerias, ei saa täiesti päri olla arvamusega, nagu puuduks tema filmidel õnnelik lõpp. Tundub, et ainult lõpule Õunpuu oma filme üles ehitabki, kuna tal on suurepärane oskus jätta mulje kesksest lahendusest, mis kogu eelneva enesehävitusliku kannatuse oskab ära põhjendada. See pole küll armastuse leidmine või õnnelikult elupäevade lõpuni koos elamine, vaid alguspunkti tagasi jõudmine. Uus algus, mille puhul kõik on kogemuse võrra rikkamad. Seega on neil eelis mitte enam tehtud vigu korrata ja see on juba suur asi. Õunpuu jätab mulje, et pärast filmi läheb kõik paremaks, sest nad on ju selle ära teeninud. Aga vastutus lasub alati ikkagi tegelastel. Tema on üksnes vaatleja, kes tekitab olukorra, mis võimaldab ilmajäetusest või armastuse puudumisest teada saada midagi enda kohta.

Üheski tema filmis pole õiget ega valet, on vaid põhjust ja tagajärge esitavad olukorrad, mille lõpplahendused tihtipeale kattuvad. Armastuseta eksistents viib paratamatult kellegi rüppe. Aga kui leppimine armastuseta suhtega pole aus pääsetee, on ainus võimalus avastada iseenda tahke ja õppida armastama ligimest nii, nagu Mati „Tühirannas“ hakkas korraks armastama Helinat, kui ta tundis, et võib ta kaotada. Tegeleda heaks inimeseks saamisega, enne kui oled ümbritsetud šarlatanidest ja pead tegelema tagajärgedega nagu Tõnu. Õppima armastama inimesi enne, kui oled leidnud oma kutse, muidu jääd igaveseks põlema valesti mõistetute põrgutules nagu Fred. Aga just „Viimastes“ on Veiko Õunpuu loonud lõpplahenduse, mis esimest korda meenutab rohkem elult saadud kingitust kui lihtsalt elukogemust.

1 „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016; „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused“, René Vilbre, 2018; „Klassikokkutulek 3: Ristiisad“, René Vilbre, 2019.

2 Eva Näripea, Representing and Escaping the Crises of Neoliberalism: Veiko Õunpuu’s Films and Methods. Cinema and Crisis: Film and Contemporary Europe. Eds. Thomas Austin and Angelous Koutsourakis. Edinburgh University Press, Edinburgh 2020, lk 119–135; Eva Näripea, Transcending ‘Cold Intimacies’ in Veiko Õunpuu’s Works. – Baltic Screen Media Review Volume 2016, 4. Lk 61–87.

3 „Viimased“, Veiko Õunpuu, 2020.

4 „Tühirand“, Veiko Õunpuu, 2006.

5 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

6 „Püha Tõnu kiusamine,“ Veiko Õunpuu, 2009.

7 „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“, Grigori Kromanov, 1966.

8 „Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest“, Veiko Õunpuu, 2013.

9 „La vie de bohème“, Aki Kaurismäki, 1992.

10 „Roukli“, Veiko Õunpuu, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht