Kaugus meie silmades

Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Päikesepõletus“ („Aftersun“, Ühendkuningriik 2022, 102 min), režissöör-stsenarist Charlotte Wells, operaator Gregory Oke, helilooja Oliver Coates. Osades Paul Mescal, Frankie Corio, Celia Rowlson-Hall, Sally Messham jt.

Mõnikord võivad auhinnad, tunnustus ja ülistus teha filmile karuteene. Kruvida ootused sedavõrd kõrgele, justkui ootaks valli tagant vallapääsemist midagi enneolematult valju ja võimsat. Säärane saatus on tabanud ka „Päikesepõletust“, hoopis üht vastupidiselt väikest ja vaikset lugu, mille edukale esilinastumisele mullusel Cannes’i filmifestivalil järgnes muu hulgas esikoht maineka Briti filmiajakirja Sight & Sound aastaedetabelis.

Ootuste koorma tõttu võib vaatajale mõningase nõutuse andeks anda veel poole kinoseansi peal – mida erilist siis ühes isast ja tütrest rääkivas indie-draamas õigupoolest on? Kuidas ometi on Charlotte Wellsi debüüdile arvustustes omistatud vaata et filmikeele uuesti leiutamine; au, millega võiks pärjata ehk vaid Godardi, Bergmani, Tarkovskit ja veel mõnd üksikut? Ometi ei osutu see kõrvutus sugugi nii arulagedaks, kui esmalt võib tunduda. Kujunditest on tulvil suurem osa kunstist, „Päikesepõletus“ on aga filmina mälu, kujutluspiltide talletamise ja nende tükkide taas kokkusobitamise kujund.

Väidetu võib kõlada hirmus pretensioonikalt, ent erinevalt näiteks „Persona’st“ või „Peeglist“¹ on „Päikesepõletuse“ keskmes lineaarne, õigupoolest lihtsamast lihtsam, igaühele ka sügavama süvenemiseta jälgitav lugu. Isa ja tütar saabuvad päikeselõõsas Türgi odavama otsa kuurorti. Suurem osa koos veedetud puhkusest kulgeb pahaaimamatus vaikelus. Calum (sarjast „Tavalised inimesed“² tuntud ja Oscari-nominatsiooni kuhjaga väärt Paul Mescal) on kohe-kohe tähistamas 31. sünnipäeva. Sophie (kaheksasaja kandidaadi seast valitud fenomenaalne debütant Frankie Corio) on hiljuti saanud 13.

Vanust pole rõhutatud juhuslikult. Pealtnäha nauditakse tavalist suvist puhkusereisi: supeldakse basseinis, mängitakse piljardit, peesitatakse päikese käes, käiakse väljasõitudel. Tasase pinna all keeb aga midagi enamat. Ajapikku ilmneb, et mõlemad on omal moel suuna kaotanud, üks lapse, teine täiskasvanu rollis.

Sophie on värskelt jõudmas murdeikka. Ehkki isa on jätkuvalt oluline pidepunkt, ei piisa enam üksnes vanemlikust lähedusest. Silma jäävad sealsamas kuurordis aega veetvad veidi vanemad noored, nendevahelised puudutused, flirt, kehad, suudlused. Midagi uut, avastamist ootavat, salapärast. Kuskil kauguses terendab mühinal lähenev suurekssaamine, enda defineerimine, piiride seadmine. „See on nii piinlik,“ ohkab tütar juba avakaadrites isa tantsuliigutuste peale.

Calum asub justkui spektri teises otsas: varakult abiellunud, varakult isaks saanud, varakult lahutanud mees on enda pigem kaotanud. Sooja naeratuse ja lahke pilgu taga peidab end mingi sõnastamata kurbus. Lõpu, elu käestlibisemise tunne. „Ma ei kujuta end neljakümnesena ette, kui aus olla. Üllatav, et kolmekümneni jõudsin,“ venitab ta ühel hetkel sukeldumast naastes.

Mis nende sõnade taga tegelikult peitub, võib vaid oletada, nappide pisiasjade pealt ja möödaminnes tehtud märkuste alusel tuletada. Ilmselt on tegemist reivipõlvkonna lapsega, kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses briti acid house’i ja illegaalsete pidude laineharjal üles kasvanud noormehega. Võimalik vastus küsimusele, mis sai edasi ajastu hinge täpselt tabanud briti üleskasvamisloo „Biidid“³ peategelasest.

Pisteliselt ilmub vaataja ette veel kolmaski tegelane, täiskasvanud Sophie (Celia Rowlson-Hall), kes keset ööd palehigis ärkab või videomaterjali üle vaatab, siis püüab hoopis pimestavalt vilkuvas tantsusaalis ennastunustavalt vehkivale või kramplikult visklevale – nagu palju muud filmis, on seegi Rorschachi testina vaataja otsustada – Calumile läheneda. „Päikesepõletus“ on kui tema katse möödanikku kildudest kokku panna, sellest kuidagimoodi aru saada.

Wells on öelnud, et film pole otseselt autobiograafiline – sellist reisi pole tema elus tegelikult olnud –, küll aga on kujutatud lein ja tunded tema omad. Nende tunnete rõskus, kaotusvalu pidev kohalolu ja isa kummituslik kaugus on kontrastis filmi päikselise tegevuspaigaga. Kuurort on kui kohatu koht, paik, millel puuduvad igasugused iseloomujooned ja mis võiks tegelikult asuda ükskõik millises soojas paigas maamuna peal. Isegi täpset aega on keeruline määrata. Muusikavaliku põhjal – Chumbawamba, Aqua, „Macarena“, mäletate veel neid kõiki? – võib sündmused paigutada kuhugi üheksakümnendate lõppu.

Kogu ümbrus on kujundatud üksnes selleks, et seal saaks rõhutatult hästi aega veeta, mitte millelegi mõelda. Pingutatud muretusest saab aga steriilsus, mis pöörab tegelastele sellise UV-lambi, et muudab aimatavaks iga emotsionaalse veeni, valgustab välja näolt kadunud naeratuse, joonib alla pilgu taga peituva segaduse, tühjuse, nukruse.

Välja näidata viimast ometi ei saa, eriti tütre ees, kelle pärast tuleb Calumil tugev olla. Isana on ta nagu suurepärane semu, keda peetaksegi Sophie vennaks. „I get knocked down, but i get up again“ ehk „Mind võib küll pikali lüüa, aga ma tõusen jälle püsti“, nagu kõlab ühes toda ajastut kummitanud raadiohitis. Suhe isa ja tütre vahel on soe, siiras ja toetav. „Ma tahan, et sa teaksid, et võid minuga ükskõik millest rääkida, kui vanemaks saad, pidudest, kus sa käid, poistest, kellega kohtud, droogidest, mida võtad,“ sõnab ta tütrele ühes läbivalt laitmatu töö teinud operaatori Gregory Oke üksikutest panoraamsetest kaadritest, kus kaks pisikest kuju suure maailma taustal keset vett istuvad.

See on ühtaegu siiras soov ja täispuhutud poos. Filmis on võrdselt lähedust ja kaugust, soojust ja jahedust. Kui Ameerika indie-filmi tüüpvõtteks on koos karaoke laulmine kui pere- või sõpruskondliku ühtsuse märk, siis Calum jätab Sophie lavale üksinda, esitama R.E.Mi hitti „Losing My Religion“. „Oh, life is bigger, it’s bigger than you, and you are not me, the lengths that I will go to, the distance in your eyes.“ Wells on öelnud, et see oli esimene lugu, mille sõnu ta juba viieaastasena peast teadis.

„Päikesepõletus“ on üks paremaid filme depressioonist ja traumast, nende märkamatust kohalolust ja kestvast mõjust – näpuga näitamata või nendele keskendumata, õpetlikkust taotlemata. Tütre soov sünnipäeva tähistada põrkub isa sooviga sellest pääseda, üksikud killud annavad aimu unarusse jätmise kogemisest lapsepõlves.

Kõigist kõlavatest muusikapaladest jääb filmi võtmestseeni saatma Queeni ja David Bowie ajatu „Under Pressure“, kõlalt rõõmsameelne, sõnadelt sulgkerge ja tinaraske hoopis keerukam segu: That’s the terror of knowing what this world is about, watchin’ some good friends screamin’ „let me out“⁴. Sisuliselt ja visuaalselt mõjuvamat lõpusirget on raske ette kujutada ükskõik millisele filmile ükskõik millisel aastal.

Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub. Suur osa nähtust avaneb videokassettidelt, peeglites, peegeldustes, varjudes, teispool pimeduse sirmi, säbrulisi salvestusi, katkendlikku mälu. Iga salvestus, iga mälestus, iga kogemus on vaid osaline, omamoodi memento mori: oskame ju sageli hinnata hetki ja inimesi alles tagantjärele, siis, kui neid meie kõrval enam pole, ja täit pilti aimata alles kaugusest, kui siiski.

1 „Persona“, Ingmar Bergman, 1966; „Зеркало“, Andrei Tarkovski, 1975.

2 „Normal People“, Lenny Abrahamson, Hettie MacDonald, 2020.

3 „Beats“, Brian Welsh, 2019.

4 Õudus teadmisest, milline on maailm, nähes häid sõpru karjumas „laske mind välja!“