Kiired autod ehk Kas tõesti kõige mõttetum filmiseeria üldse?

„Kiirete ja vihaste“ sari paneb sisse uue käigu.

HARLY KIRSPUU

Mängufilm „Kiired ja vihased 9“ („F9: The Fast Saga“, USA-Tai-Kanada 2021, 123 min), režissöör Justin Lin, stsenaristid Daniel Casey ja Justin Lin, operaator Stephen F. Windon, helilooja Brian Tyler. Osades Vin Diesel, John Cena, Ludacris, Tyrese Gibson, Michelle Rodriguez, Charlize Theron, Jordana Brewster jt.

„Kiired ja vihased“ on üldse üks kõige mõistatuslikumaid filminähtusi. Kõige mõistatuslikum on see, et mingisuguse ime läbi on välja punnitatud üle kümne filmi. Nüüd on välja tulnud järjekordne, mida reklaamis ja kinodes müütatakse „F9“ pealkirja all. Vaataks äkki kogu selle värgi üle, sest kuna on tehtud juba kümme­kond filmi, siis mingid inimesed seda ju vaatavad – ja kuuldavasti vabatahtlikult. Milles asi? Küsimus vaevab seda enam, et praegu on eelproduktsioonis vähemalt neli sama seeria filmi.

Esimene osa „Kiired ja vihased“¹ tuli välja 2001. aastal ja sobis iseenesest justkui omasse aega. 2000. aastate algus: 1990ndate macho-kultuur (Eestis esindas seda rullnokkade subkultuur) oli vaikselt edasi arenenud, seda peamiselt gängstaräpi peavoolu jõudmise mõjul. Järsku võis iga juristiharidusega pereisa hakata endale ette kujutama, et on raju gängster ja oskab räppida. Mõnikord juhtus, et oskaski, aga räpiajastu oli lihtsalt järjekordne kaubastamiseks küps nähtus ja sellest tulenevalt sünnitus sellest igasugu kahtlasi asju, nii ka Eestis.

Rullnokluse tippaeg jäi umbes samasse aega illegaalsete tänavavõidusõitudega ning seega oli rahaliselt igati mõistetav valmis treida selleteemaline film. Kuskilt otsiti välja toona täiesti tundmatu ja ilma igasuguse näitlemisoskuseta Vin Diesel (esimese filmi valmimise järel uhkustas ta intervjuus, et on pärast võtete lõppu isegi natuke näitlemistunde võtnud), lisaks veel grupp suvalisi, kelle nime tänaseks päevaks enam keegi ei mäleta, ning torgati see seltskond autorooli. Isegi autopark innustus tolle aja ülemaailmsest rullnokakultuurist: Honda Civic ning kellegi meelest sobilikult sportautot kehastav Volkswagen Bora.

See, et keegi näidelda ei oska, ei puutu eriti asjasse, sest filmi peaosas on vaieldamatult ikkagi autod, mitte inimesed. Lugu ja mingi konflikt on absoluutselt teisejärgulised: ilma autodeta oleks „Kiired ja vihased“ nagu suvaline 1980ndate politseisarja liiga pikaks veninud osa.

Autode tõttu tekkis filmile kohe fänkond ja 38miljonise eelarvega film teenis tagasi natuke üle 200 miljoni. Täiesti enesestmõistetavalt ei olnud järjefilmis küsimustki. Teine osa² saabus aastal 2003 ja sellest hetkest oli ka kõige viimasele lollile selge, et „Kiirete ja vihaste“ filmisarja puhul ei ole vaja isegi kõige elementaarsemat mõtlemisvõimet: tuleb lihtsalt ajastule kõige omasemad ja läbikulunumad klišeed paberile panna, mingiks enam-vähem arusaadavaks tervikuks vormistada ja võimalikult palju autodele keskenduda. Siis ei näe keegi, kui olematu andega on näitlejad (teise filmi suudeti küll kuidagi meelitada James Remar, kes ei ole näitlemise mõttes päris puu otsast kukkunud). Inimesed, kellel oli ilmselt monumentaalselt igav, suutsid filmi 78miljonisest eelarvest teha 236 miljonit kassatulu. Kas tuleb järg või?

Kuna fännibaas oli saanud rahvusvaheliseks, otsustati hakata teistele turgudele külje alla pugema ning sihikule võeti Aasia. Kolmanda osa³ tegevus leiabki aset Tōkyōs. Kõnealuse filmiseeria spetsiifika on aga see, et endiselt pole mingit vahet, kas tegevus toimub Ameerikas, Jaapanis, või Kongo Demokraatlikus Vabariigis – lugu peab olema võimalikult lihtsakoeline ja autod jääma peaossa, sest autod ongi kogu selle seeria eesmärk ja mõte. Aasia aga publikule absoluutselt peale ei läinud, ja filmile kulunud 85 miljonist dollarist saadi tagasi ainult 159 miljonit, mis tähendab seda, et „Tokyo Drift“ on seeria finantsiliselt kõige viletsamate tulemustega peatükk. Äkki hakati ära tüdinema sellest, et kolm filmi on omavahel sisuliselt samad, äkki tekkis küsimus, miks oli vaja tegevus välismaale viia, või oli asi milleski muus. Igatahes oli vahepeal vägagi küsitav, mis sest seeriast edasi saab, sest mis siis, kui ka järgmine film eelarve kõigest kahekordselt tagasi toob või, mis veel jubedam – äkki isegi nulli jääb!

Muidugi olid ajad ka muutumas: macho-kultuuri rahvas oli suureks saanud ja selline asi neid enam otseselt ei tõmmanud. Oli vaja midagi ette võtta, et inimesed seda ikka kinomajja vaatama tuleksid. Seeria ehitus tehti ümber, oodati paar aastat ja 2009. aastal tehti esimesele filmile teine järg,⁴ mis oli seejuures justkui seeria neljas film. Seega unustati kaks viimast filmi lihtsalt ära ja üritati uut rada mööda minema hakata. Vin Diesel kutsuti tagasi. Tema ja teisedki näitlejad olid vahepeal esinenud ka mujal, mistõttu nüüd osati isegi näidelda, kuigi see polnud endiselt filmi põhiosa ega keskpunkt. Autod sõidavad ikka kiiresti, kuid neljandal filmil on juba mingit sorti eneseteadlikkust: on aru saadud piirangutest, mille sellise filmi olemus paratamatult kaasa toob. Imelikul kombel oli seega tegemist natuke küpsema teosega kui eelmised. Film läks maksma 85 miljonit, aga tagasi teenis 360 – peaaegu sama palju kui kaks eelmist kokku. Mingi uus hingamine oli leitud ja nii sai seeriat rahumeeli jätkata.

Viies film,⁵ mis on ühtlasi eelmise järg ning pole teise ja kolmanda osaga samuti mitte mingis otseses ühenduses, tuli välja 2011. aastal. Ilmselt jälle katsena ka Ameerika-väliste turgude tarbijatele rohkem meeldida on selle tegevus viidud Brasiiliasse. Lõpuks sai ka kõik filmid valmistanud Universalil siiber sellest, et kogu asja põhituumaks on autod. Selles filmis on rohkem vaeva nähtud tegevusliinide ja karakteritega, üritatud niimoodi tõmmata kinno ka neid, keda autokultuur piisavalt ei kõiguta, et mõne selleteemalise filmi nägemise eest raha maksta. Tulemuseks on seeria esimene film, mis isegi vaadata kannatab, kui absoluutselt mitte autopede olla. Need 626 miljonit, mis tulu teeniti, viisid selle toote aasta tulusaimate filmide edetabelis seitsmendale kohale, andes väga selgelt mõista, et teine ja kolmas film – kui mitte kõik ülejäänud eelmised – oli tõenäoliselt olnud rahaliselt raju valearvestus ja nüüd on selge, mida inimesed tegelikult ka näha tahavad. Viies osa on siiani kõikvõimalike filmikriitikute saitidel piisavalt kõrgel kohal, et võistelda täiesti tõsiseltvõetava filmivalikuga.

„Kiired ja vihased 6“⁶ tuli välja 2013. aastal ja kohe oli selge, et kui lugu kontsentreerida inimestele ja teha film efektselt, siis ollakse nõus sellise asja eest oma rahast täiesti rahulikult loobuma. See film on eelmise osa järg nii otseselt, stiili, tegevuse kui ka suurema osa näitlejate osas. Selgus, et kokku saanud seltskond oskab tegelikult teha vaadatavaid märulifilme, kui neil ainult lastakse ja kui sihikul on rohkem kui kolm ajurakku inimese kohta. Kuigi film ise on päris kallis (ülemise otsa hinnangud jäävad veerand miljardi kanti), saadi tagasi 788 miljonit.

„Kiired ja vihased 7“⁷ oli tulemas ja aastal 2015 see kohale jõudiski. Kogemata juhtus nii, et see on siiani sarja kõige edukam film kriitikute meelest ja ka kinopubliku arvates. Oldagu lahked: piletitulu poolteist miljardit dollarit ja tiba peale, tol hetkel ajaloos maailma neljas kassatulemus. Muidugi on intelligentsema publiku jahtimise käigus ka teemad tõsisemaks läinud. Üles on tõstetud näiteks multikultuurilisuse ja feminismi teema, millest esimese osa fännid poleks ilmselt suurt midagi aru saanud.

Kui kaheksas osa⁸ 2017. aastal kinno jõudis, olid ootused suured: normaalseks arendatud lood, hoopis mujal kuulsaks saanud näitlejad ja puhtalt teoreetiline eelarve, sest sisuliselt mingit rahalugemist ei olnud. Ootusi ei petetud. Filmi tegijad polnud endale hinnaalandust teinud (iseenesest oleks see olnud ju õigustatud) ja kriitikud, kes olid hakanud seeriat juba tõsise filmiseeriana võtma, ei jõudnud kaheksandat osa ära kiita. 1,2 miljardit dollarit, mis kinodesse jäeti, näitavad, et seda meelt polnud vaid profikriitikud.

Ja nüüd see „F9“. Praegu pole veel selge, mida kriitikud sellest arvavad või kui palju sellega raha teenitakse, aga mingid ohumärgid on justkui üleval. Kas asi on selles, et on mindud ajas tagasi 1980ndate lõppu, või milleski muus, seda ei oska täpselt öelda, aga äkki on mõtet vaadata.

„Kiirete ja vihaste“ sari kannatab peamiselt selle all, et kolm esimest filmi on täielik saast ja selle põhjal tekkinud ettekujutus sellest rahval meeles. Kui keegi teine teeks sellise seeria nagu paar viimast filmi, aga teise pealkirja all, oleks ilmselt huvilisi rohkem. Mis järgmistest osadest saab, selgub muidugi siis, kui praeguse osa kokkuvõtted on tehtud, aga mingid väsimuse märgid on juba näha.

1 „The Fast and the Furious“, Rob Cohen, 2001.

2 „2 Fast 2 Furious“, John Singleton, 2003.

3 „The Fast and the Furious: Tokyo Drift“, Justin Lin, 2006.

4 „Fast & Furious“, Justin Lin, 2009.

5 „Fast Five“, Justin Lin, 2011.

6 „Fast & Furious 6“, Justin Lin, 2013.

7 „Fast & Furious 7“, James Wan, 2015.

8 „The Fate of the Furious“, F. Gary Gray, 2017.