Kõik sõltub kaastundest

Dave Johns: „Ken Loachi poliitilised vaated ei pruugi meeldida, aga pole alust kahelda ta kavatsustes.“

MARTA BAŁAGA

Kriitikute arvamust kõrvale heites ja täiesti ausalt öeldes: Ken Loachi „Mina, Daniel Blake“ ei ole halb film. Kas see nüüd vääris Kuldset Palmioksa „Toni Erdmanni“ (Maren Ade, 2016), „Elle’i“ (Paul Verhoeven, 2016) ja „Ihušoppaja“ (Oliver Assayas, 2016) lemmikute kolmiku ees (hea küll, viimane loetelus oli muidugi nali), on iseasi. Ken Loachi hiliseim film, aga ilmselt mitte viimane, on mõne aasta jooksul ka tema parim töö. Võib-olla seetõttu, et see on nii üllatavalt lihtne. Või hoopis sellepärast, et Loachi kalduvus moraali lugeda jäi seekord … koomiku osaks. „Pärast südamerabandust ei saa Daniel enam töötada. Aga ta ei saa ka riigilt toetusi. Kogu selle kana-ja-muna probleemi absurdsus oleks isegi naljakas, kui see ei oleks samal ajal nii kuradima õudne,“ rääkis Dave Johns meie kohtumisel Cannes’is pärast filmi esilinastust. „Lihtne on öelda: sa lihtsalt laimad rikkaid, sest oled kade! Ei, asi pole üldse selles. Mul on palju rikkaid fänne, mul on miljonäridest tuttavaid. Ja üks asi, mis neil kõigil on ühine, on sotsiaalne teadlikkus. Me peame sellest rääkima.“ Loachi sõnul ei tule ahnus kellelegi kasuks. Kuulsid, Gordon Gekko?

Kuulsin, et kohtusite Katie osatäitja Hayley Squiresiga esmakordselt näitlejaproovi ajal. Ilmselgelt läks teil hästi.

Dave Johns: Läkski. Kohtusime mõlemad Keniga, et vestelda – kumbki ei teadnud filmist eriti midagi. Nii ta töötabki: ta kohtub inimestega ja kui neis on midagi, mida ta parasjagu otsib, siis kutsub nad tagasi. Me ajasime niisama juttu jalgpallist ja elust. Ta tahabki lihtsalt rääkida. Mingil põhjusel jumaldab ta koomikuid, nii et ma hakkasin teda sellega pisut aasima ja see meeldis talle väga. Seejärel jagas ta meid paaridesse. Me ei teadnud ikka veel midagi ei Danieli ega Katie kohta. Meil läks aga omavahel nii hästi, et kui ma kuulsin, et Hayley sai rolli, siis eeldasin, et mina sain ka (naerab).

See tundub õudne! Seda, et räägid talle oma elust ja pärast rolli ei saa, võib võtta väga isiklikuna.

Ma olin temaga kohtudes väga närvis – see on ju Ken Loach! Tuppa astudes närvilisus või paanika aga haihtub. Ta on väga siiras, maheda häälega armas inimene. Lausa nii armas, et mõtled lahkudes, mis valesti on. Ken teeb filme täpselt nendel teemadel, millest teised rääkida ei julge. See on tema juures kõige parem. Ta ei hiili kõrvale, nagu teised filmitegijad mõnikord.

Ja kas sulle meeldivad tema filmid?

Jumal küll, loomulikult. Kujuta ette, kui ei meeldiks! Saaksite ägeda pealkirja panna: „Loachi näitleja vihkab teda südamest“. Tihti on meeldimisobjektiks miski, mis on äratuntav. Tema filmid peegeldavad mulle tuttavat maailma. Me oleme Hayleyga mõlemad töölisklassist pärit ja suudame samastuda Loachi lugudega. Tema filme, kaasa arvatud „Daniel Blake“, vaadates tekib tunne, nagu võiks Katie olla vabalt su õde või tütar ja mina näiteks kellegi tuttava isa. Nad on täiesti tavalised inimesed, kes on lõksus selles süsteemis, mis on justkui selleks ehitatudki, et neist lahti saada, selle asemel et neid aidata.

Ken Loach eelistab nähtamatut, minimaalset näitlemist. Kas niimoodi pole mitte just raskem loosse sulanduda?

Usun, et iga näitleja, kes armastab oma tööd ja lugude jutustamist ning leiab endas tahtmise Keniga kaasa töötada, on vastuvõtlik tema filmitegemisviisile . Cillian Murphy rääkis, et filmi „Tuul, mis sasib viljapäid“ („The Wind That Shakes The Barley“, Ken Loach, 2006) võtete ajal muutus tema arvamus näitlemisest. Ma ei tea, mis minust edasi saab, aga ta on andnud mulle palju. Kogu tema protsess keerleb selle ümber, et saaks oma tööd teha. Ja ma ei teadnud, kust üldse alustada, sest ma ei olnud varem režissööriga koos töötanud! See on mu esimene film. Nüüd räägivad teised näitlejad, et olen järgnevaks eluks ära hellitatud. Nagu turistiklassis lendamine pärast kogemata äriklassi sattumist. Pärast sõnud: „Kurat, pidid nad nii tegema.“ Ken hoolitseb näitleja eest. Läksin võtteplatsile ja kõik oli nii rahulik. Kõigil on hea tuju, sest inimestele meeldib temaga koos töötada. Tahtsin küsida, et mis neil viga on. Meigikunstnikud ei käi kogu aeg sabas – on ainult kaamera ja režissöör. Ta isegi ei kasuta alguses klappi, ainult stseeni lõpus, ja ainult siis, kui teab, et töö on tehtud. Talle ei meeldi seda kasutada, sest kujutlege end töötamas mõne intensiivse stseeni kallal ja järsku topitakse midagi näkku. Olen küll kuulnud, et ega mujal asjad nii ei käi.

Mujal ei jagata lennukis šampanjat!

Ega vist (naerab). Ken teadis, et olen stand-up koomik ning seetõttu pabinas. Ta ütles lihtsalt: „Kui läheb valesti, teeme uue võtte. Lihtsalt kuula ja reageeri. Kui teed usutavalt, siis ongi kõik korras.“ Tean, et see kõlab ilmselgena, aga paljud ei tea seda. Tead, kõik sõltub kuulamisest. Ta tahab, et sa elaksid seda elu ja paneksid selle siiralt kõlama. Ongi kõik. Tegime parasjagu üht stseeni, kui ta minu juurde tuli ja ütles: „Teeme nüüd uuesti, aga ära tee midagi, mida sa stsenaariumi lugedes oma peas ette kujutasid.“ Ja ma olin veel arvanud, et ma olen nii jube nutikas.

Kuidas „Daniel Blake“ üldse alguse sai? Kuidas sai koomikust peaosatäitja Ken Loachi filmis?

Üks produtsent saatis mulle sõnumi, et Ken Loach otsib oma järgmisesse filmi geordie’t ehk kedagi Kirde-Inglismaalt ja arvas miskipärast, et mina sobin selleks ideaalselt. Ja mul pole isegi agenti! Niisiis läksin ise ja sain kokku rollivalijatega, mis on iseenesest juba suur asi, sest üldiselt ma ei viitsi selliste asjadega tegeleda – koomikud on väga laisad. Valime alati lihtsama tee. Eriti veel, kui see tee on kõige lühem. Ja siis ma läksin ja sain Keniga kokku. Sain alles esimesel võttepäeval aru, mis oli juhtunud. Seisin seal ja kuulsin, kuidas keegi sosistas: „Ma olen Dave’i pärast mures. Ta just peksis peaga vastu seina.“ Tahtsin uttu tõmmata. Lihtsalt haarata oma asjad ja joosta, aga ma ei teinud seda, nii et võin nüüd õnnelikuna surra.

Kui palju sa teadsid riiklike toetuste kohta enne filmiga töötamist?

Oleme mõlemad üles kasvanud töölisperekonnas, nii et tunneme väga hästi hoolekandesüsteemi ja teame, kuidas see töötab. Uudistest loeb ka igasuguseid asju. Kõik faktid ja arvud olid meil olemas ja Paul oli kõva eeltöö teinud. Kõik on seotud tema tuttavate ja nende lugudega. Keegi ei saa tulla ja väita, et see on väljamõeldis. Sellised asjad juhtuvad, ja heade inimestega.

Arvad end teadvat, kuidas süsteem töötab, aga ei mõista selle absurdsust. Näiteks tuleb kõik paberid netis ära täita, aga paljud ei oska üldse arvutit kasutada.

„Digitaalne valik“, aga Daniel vastab: „Minu valik on pliiats!“ Punktist A punkti B jõudmiseks tuleb nii palju asju läbi teha. Poole peale jõudes on juba täiesti ükskõik, sest teele veeretatavad takistused on täiesti absurdsed. Nii saadaksegi inimesed toetustelt maha – mitte neid aidates, vaid ära väsitades. On kujunenud mingi arvamus, et kõik abitaotlejad tahavad niisama vedeleda. Valitseb abivajajate demoniseerimise kultuur. Rahval hakkab sellest kõrini saama. Kõrini sellest, kuidas korporatiivvärdjad pääsevad karistuseta kõigist tegudest. Räägime kas või sellest, kuidas pangad fikseerisid Inglismaal intressimäära. Keegi ei läinud selle eest vangi. Samal ajal paneb mõni tasku ühe naela ja jätab töö hoolekandele deklareerimata ning ta lüüakse risti. Abirahasüsteem peaks toimima ikkagi kaastunde ajel. Sellest peaks olema abi, kuni inimene jalad alla saab ja igasugused naeruväärsed keerdkäigud peaksid jääma olemata.

Sama on riikliku tervishoiu, NHSiga. Soovides mõjutada avalikku arvamust hakatakse ühtäkki rääkima, et see ongi üks paras mõttetus ja äkki peaks selle ikkagi erastama. Kust siis pärast näiteks kunstpuusa küsida? Kas meie ühiskond ei peaks mitte hoolitsema nõrgemate eest? Kõik on kaastunde küsimus ja kui seda ei ole, siis ei olegi midagi. See teebki meist inimesed. Teist varianti ei ole.

Tundub, et kohati on isegi abivajajad selle vastu.

Viimase kümne aasta jooksul on valitsusel ja meedial õnnestunud end Suurbritannias töölisklassi sisse süüa ja inimesed omavahel tülli ajada. Osa käib tööl, aga pärast maksude maksmist on arve ikkagi tühi. Ja siis on teised, kes on sama vaesed, aga neile on määratud toetused, mida nad pole vahel isegi soovinud! Toetuse hind on aga vastastikune näpuga näitamine ja süüdistamine, kes on kelle elu ära rikkunud. See on propaganda. Inimesed pöörduvad üksteise vastu ja probleemi ei lahenda keegi. Nii lihtne see ongi. Rahvas pannakse mõtlema, et samal ajal kui töötatakse end kas või paigast ära, lebab kusagil keegi voodis ja vahib suurt plasmatelerit. Inimesed on erinevad, seda muidugi. Enamikule ei ole aga abiraha saamine mingisugune täitunud unistus.

Loach näitab, et vahel on kergem probleem mujale suunata. Just nagu Katie filmis ütleb: „Nad tahavad minusugustest lahti saada.“

Muu Inglismaaga võrreldes maksab Londonis kõik hingehinda: leivapäts, piimapakk. Tundub nagu sooviks nad linna sisse müürida. Luua saare ja sealt minema kupatada need, kes on seal terve elu elanud. Nii läks näiteks Westhamis, kus jalgpallimeeskond mängis äsja kodustaadionil oma viimase mängu. See pannakse kinni ja antakse kinnis­varaarendusse. Ja sinna ei tule mitte kommunaalelamud, vaid luksuskorterid. Keset üht Londoni vaesemat rajooni. Selle­pärast ongi seal selline elamispindade puudus, mis mõjutab omakorda kõike muud. Maja ja laenuga inimesi on lihtsam kontrollida, sest neil ei ole valikut. Nad pigistatakse tühjaks ja seda võib näha kõikjal Euroopas. Ahnus on kõik üle võtnud.

Ken Loachi filmide puhul on publik tema sõnumiga juba harjunud, öeldakse, et näh, hakkab jälle pihta. Kas teie arvates on vaja jätkata neist probleemidest rääkimist?

Jah, ja tead miks? 50 aastat tagasi tegi ta „Cathy, tule koju“ („Cathy Come Home“, 1969)^*. See oli uudistes ja inimesed olid vapustatud. Täiesti vapustatud! Ja siin Prantsusmaal me nüüd istume ja joome veini, aga miski pole muutunud. Tema poliitilised vaated ei pruugi meeldida, aga ei ole alust kahelda tema kavatsustes. Ta hoolib inimestest. Ja kui me kõik õpiksime tegema veidi rohkem sedasama, siis oleks maailm märksa parem paik. See ahnus ja iha saada rohkem, rohkem, rohkem … ei tee midagi head. Usun, et muutus on tulekul. Me ei pea seda jama kauem taluma.

Tõlkinud Eva Liisa Sepp

^* BBC mõjuka teleseeria „The Wednesday Play“ osa, kus on juttu sellest, kuidas Cathy kaotab Briti hoolekandesüsteemi paindumatuse tõttu oma eluaseme, abikaasa ja lapsed.