Kõrb, kirves ja pandeemia

Eesti filmiauhindade žürii töö puhul polegi kõige keerulisem mitte maht, vaid oskus vaadata filme nii, et su enda maitse ei hakka analüüsi mõjutama.

GERMAN GOLUB

Igal aastal korraldavad filmi- ja teletegijad üle maailma suurüritusi, kus valitakse välja ja auhinnatakse parimaid tegijaid omal alal. Nii naljakas kui see ka ei ole, on meil, audiovisuaalvaldkonna tegijatel, vaja ka seda kõike filmida ja veel suurem vajadus kõigile teistele näidata. Ma pole kunagi kuulnud ühestki galaüritusest, kus jagataks näiteks autotööstuse parima inseneri või kalatööstuse parima kalamehe auhindu. USAs on aga näiteks Oscarite, Kuldgloobuste ja Emmyde populaarsus rahva seas järk-järgult langenud, sest vaatajate arvu säilitamiseks liigutakse järjest kaugemale auhindamise algsetest põhimõtetest.

Meil on asjad õnneks veel teisiti, ennekõike tänu Eesti filmi- ja teleauhindade loojatele ja teostajatele, viimaste aastate õhtujuhile Tõnis Niinemetsale ja loomulikult kandidaatidele. Eesmärk on ikkagi tuua esile parimad ja sellega toetada nende motivatsiooni ning tõsta teravust, loomulikult tunnustada ka nende hästi tehtud tööd, et säiliks kvaliteet, mis inspireeriks ka teisi. Aina keerulisem on aga leida see objektiivselt parim, tugevaim ja kõige loomingulisem. See ülesanne on antud žüriile, kus mul õnnestus tänavu osaleda lausa kahes etapis. Õppisin selle vabatahtliku töö käigus päris palju ning jagan meeleldi mõnd tekkinud mõtet, ühtlasi heidan pilgu EFTA žürii lavatagusele maailmale aastal 2021.

Žürii koosneb tegelikult kahest žüriist, filmi ja televisiooni omast, ning filmipool jaguneb omakorda vähemalt kolmeks žüriiks: kaks tavalist ja üks superžürii. Esimesed kaks hindavad mingit osa kategooriatest ja selgitavad neis kategooriates välja nominendid. Edasi hindab juba superžürii, kes valib võitjad kõigis kategooriates, ja siin läheb asi põnevamaks.

Mina osalesin tavalises žüriis ja superžüriis ning pandeemia-aastale vaatamata oli töö maht ikkagi suur. Esitatud täispikkade filmide läbivaatamine võtab päris palju aega. Iga kategooria nomineeritud filmide vaatamisele kulub umbes 5-6 tundi, aga kandidaate võib olla igas kategoorias esitatud märksa rohkem kui kolm, isegi 4–8. Kurvaks teeb, et töid ei saa vaadata suurel ekraanil. Pean oluliseks, et esitatud töid peaks hindamiseks vaatama nii, nagu need vaatamiseks on mõeldud. See on eriti oluline näiteks parima helirežissööri valiku puhul.

Žürii töös pole aga kõige keerulisem mitte maht, vaid oskus vaadata filme nii, et su enda maitse ei hakka mõjutama analüüsi, ja peab ka oskama oma seisukohta hiljem kaitsta. Nagu näeb ka EFTA-galal autasustatud telesaates „Sinu uus sugulane“, on Eesti ikkagi väike riik. Sugulussidemeid ei pruugi ehk ollagi, aga AV-valdkonnas pole võimalik, et žürii liige pole nominentidega koos töötanud või olnud mingi projektiga servapidi seotud. Siin tuleb mängu juba iga inimese ausus. Mina tunnen end kõige ebamugavamalt siis, kui pean hindama töid valdkonnast, millest ise väga midagi ei tea, näiteks parima helilooja kategooria puhul. Ma võin emotsionaalselt või instinktiivselt tunnetada, kas muusika mõjutab filmiteksti ja selle vastuvõttu, ning intellektuaalselt mõista, kas see toetab lugu, aga kui tuleb näiteks kõrvutada kahe helilooja loomingut, mille mõju tundub võrdne, siis napib oskusi ja teadmisi. Selles olukorras on hea, kui kellelgi žüriist on muusikaga professionaalsem suhe, aga seda ei pruugi olla. Seetõttu arvan, et žürii peab EFTA saajate väljaselgitamiseks olema, aga võitjad peaks valima valdkonnahääletusega. Võimalik, et see oleks ausam viis tunnustada tegijaid ning sellega läheks ka auhinna saamine keerulisemaks, mis lisaks omakorda sellele veel enam väärtust.

Žürii otsused tekitavad alati küsimusi, mul endal näiteks seoses Kadri Kõusaare peavõidu võtnud filmiga „Kõrb“ (2021). Minu käest jälle küsiti, miks ei saanud „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“¹ kuue nominatsiooni juures ühtki auhinda. Panen siin kirja oma arusaama asjadest ning igaüks võib teha omad järeldused.

„Kõrb“ on Eesti film, mis on üles võetud väljaspool Eestit keerulistes tingimustes. Head filmi ei tee sellest aga mitte võtete keerulisus, vaid režissööri osavus tuua vaatajani inimsuhete keerukus. Ta on esitanud need uudses rakursis, vältides klišeesid ja eelarvamusi, mis meil siin Lähis-Ida kohta tekkinud on. Filmis esile tõstetud teemad ning teose kvaliteet on paljudes punktides konkurentidest eespool, kuid paradoksaalselt pole „Kõrbe“ puhul kõige olulisem küsimus filmi sisu. „Kõrbe“ tegevus toimub sõna otseses mõttes kõrbes, mängivad välismaa näitlejad, räägitakse inglise, taani ja araabia keeles. Lugu pole eestlannast ega otseselt seotud Eesti riigi ega kultuuriga. Tõsi on see, et suurem osa võttemeeskonnast ja autoritest on Eesti päritolu. Film ise on hea, aga nii „Kõrb“ kui ka näiteks „Kupee nr 6“ ja „Kapten Volkonogovi põgenemine“² panid mind iseendalt küsima, mis siis on tänapäeva maailmas üldse eesti või ka Eesti film.

„Kõrbe“ vastand on „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, nooruslik, n-ö omatehtud mängufilm, mis korjas lausa kuus nominatsiooni. Meel Paliale on teinud koos oma sõpradega rahva lemmiku ning paljud võivad olla pettunud või üllatunud, miks auhindu ei tulnud. Tegu ei ole sellega, et žürii eelistab tõsisemaid filme või hindab ainult niinimetatud kunsti. „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ laeb küll vaataja värskendava energiaga, positiivse emotsiooniga, aga kui film lahti võtta, tuleb välja ka selle põhinõrkus – puudulik käsitööoskus ehk craft. Asi pole ainult tehnilistes puudujääkides, nagu näiteks liiga pikk või lühike kaader siin ja seal või lonkav stseenide ülesehitus, vaid probleem on palju sügavam. Loevad igas töölõigus teadlikult tehtud või tegemata jäetud otsused, mis mõjutavad teiste sooritusi, takistades jõudmast filmiga sinna, kuhu oleks tegelikult võinud jõuda. Sellele vaatamata suutsid noored tegijad jõuda oma entusiasmiga nominatsioonideni, konkureerides eriala professionaalidega.

Eelmisel aastal ei valminud filme palju ja seetõttu oli napilt ka üllatusi. See väide siiski ei päde. Mulle jäid kõige rohkem meelde animafilmid. Neid oli küll vähe, aga nende detailsus, loo sisu, visuaalne ja tehniline lahendus, teisisõnu loomingulisus oli väga meeldejääv. See annab taas põhjust olla uhke meie animategijate üle, kelle tööd on hinnatud kogu maailmas.

2022. aasta auhinnagala oli ära, salvestati ülekanne ja elu läheb edasi. Kõige huvitavam on see, mida toob tulevik. Pandeemia tõttu lükkus paljude filmide esilinastus tänavusse aastasse, mis tähendab, et need filmid kandideerivad kõik järgmisel aastal. Võib-olla toob see kaasa väga jõulise konkurentsi ja järgmisel EFTAde jagamisel on oodata hasartset ja pingelist rebimist.

1 „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021.

2 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021; „Капитан Волконогов бежал“, Natalja Merkulova, Aleksei Tšupov, 2021.