Kristlik kaunitar ja kommunistlik koletis

ANDRES MAIMIK

1960ndate alguse Poola. Karske ja kasin neiu Ida ilmub äkitselt oma tädi Wanda ukse taha. Kuna sõda on röövinud talt kodu ja vanemad, on ta üles kasvanud kohalikus kloostris ja asjade loomulik käik oleks tema nunnaks pühitsemine täisealiseks saamisel. Enne seda soovib Ida aga välja selgitada, mis juhtus sõja ajal ikkagi tema vanematega. Sotsialistliku Poola kohtusüsteemis karjääri teinud tädi Wanda on selles asendamatu abiline, sest karm ja võimukas mutt teab hästi, kuidas inimesed rääkima panna. Tõde, nagu arvata võib, on kaunis halastamatu ega jäta noorele kristlasele inimkonnast just kõige paremat muljet. Ükskõik, kuidas tädi Wanda Idat teekonna jooksul ei õrritaks ja milliseid ahvatlusi elu noore naise ette ei nihutaks, jääb Ida truuks valitud teele. Hoopis Wanda on see, kelle vaimne selgroog hakkab süüme ja üksilduse käes murduma. Pärast traagilisi sündmusi proovib ka Ida järele, mis tunne on elada oma tädi nahas ja anda järele päris elu kutsungeile selle nii ilusates kui ka inetutes toonides. Ikkagi haihtub ta lõpuks sinna, kust alguses ka ilmus. Valik on alles siis tõeline, kui on olemas alternatiivid, mille vahel valida.

Lavastaja Pawlikowski loomingulist käekäiku on huvitav seirata. Ta alustas kahe vägagi karakteerse ja lausa karnevalilikult värvika dokumentaaliga BBC’le, „Dostojevski reisid” („Dostoyevsky’s Travels”, 1992) ja „Rännates Žirinovskiga” („Tripping with Zhirinovsky”, 1995), seejärel tegi Inglismaal hingekriipiva noortedraama „Minu armastuse suvi” („My Summer of Love”, 2004) ja jõudis „Idaga” väga vaoshoitud ja karskesse esteetikasse. Siin jutustatakse vaikne ja minoorne lugu vaiksel ja minoorsel häälel, reastades vaikseid ja minoorseid kaadreid lausa arvopärdiliku täpsusega. Kui vaatemängulises filmis panustatakse enamasti ekraani laiusele, esitatakse kaadris toimuv järjest külluslikumalt, panoraamsemalt, efektsemalt, siis Pawlikowski on tõmmanud ekraani kokku peaaegu et vanamoodsaks televiisoriruuduks. Sedaviisi tekitatakse vaatevälja kammitsetus, mis annab edasi nii tegelaste ahistust kui ka ajastu surutist. Kitsas formaat toob aga ka esile visuaalse kontseptsiooni keskse motiivi – vertikaalse mõõtme. Kaadrikompositsioonides domineerivad rõhtsad üles suunduvad jooned ja vertikaalsed rütmid, mida pildi mustvalge minimalism rõhutab veelgi. See tung ülespoole peegeldab ilmselgelt peategelase spirituaalset loomust, aga teeb filmi kogu arhitektoonika katedraalisarnaseks, mis on ka mitte-religioossele silmale lihtsalt ilus vaadata.

„Idas” on pingsalt esil religiooni teema. See ei ole ei pealetükkivalt religioonikriitiline ega ka religioosust propageeriv kõneviis, vaid pigem religioonifilosoofiline mõtlus. Siin ei harutata lahti jumala olemasolu või mitte-olemasolu, ei hinnata, kas meid suunavad hea- või pahatahtlikud jõud. Pigem vaadeldakse, milline on usu roll inimese elus, kuivõrd on tegemist teadliku valikuga, kuivõrd sundotsusega. On see põgenemine reaalsusest või vastupidi, nägijaks saamine?

Kloostris kasvanud Ida on nagu vaktsineerimata laps, kes võib langeda ka nende nakkuste ohvriks, mille suhtes tavalised inimesed on ammu immuunsed. Ta ei ole õppinud elama sõna täiskasvanulikus tähenduses. Ta ei tunne inimpsühholoogia salakäike ega ühiskonna kirjutatud ja kirjutamata reegleid, ta ei oska langetada iseseisvaid otsuseid. Armumist käsitleb ta kui järele­andmist oma nõrkusele. Religioossus on loonud ta ümber heasoovliku, ent eluvõõra turvamulli, mis ei kaitse teda üksnes kroonusotsialistliku ühiskonna moraalse relativismi, vaid inimloomuse tumedamate külgede eest üleüldse. Kirikus on pidev järelvalve ja eestkoste, konkreetsed käsud ja keelud, kindlad elukombed ja kasin rutiin, siin on patt, aga on ka andeksand – sa ei pea ise ennast leiutama, vaid selle teevad sinu eest ära vanemad ja targemad. Kui Ida astub aga kloostri kaitsvate müüride vahelt välja, siis saab elu ta silmapilk kätte. Kes oleks parem giid ekspeditsioonil päris ellu kui tädi Wanda, tsüklialkohoolikust meesteõgard ja kalestunud kagebiit, kes on elu jooksul sujuvalt läbi ujunud kõigist pasatorudest. Aga selle „elada oskamise” paketi hind on igavene üksildus: kõik pelgavad seda raudset naist, aga mitte keegi ei armasta. Wanda kadestab Ida süütust ning üritab tüdruku moraalset vankumatust proovile panna. Ida ei lähe aga liimile, sest mida on sellel riuklikul keskealisel kõõmal pakkuda kaotatud süütuse ja lõhutud turvamulli asemele? Alles Wanda enesetapp paneb Ida tundma ennast hüljatuna, äralõigatuna kristlikust hingelisest, aga ka tädi Wanda inimlikust eestkostest. Siis teeb Ida midagi sellist, millest ei saagi lõpuni aru, miks ometi nii. Ta kehastub hetkeks Wandaks ja proovib himuralt järele kõik need asjad, mida ta kogu filmi jooksul on järje­kindalt eemale tõrjunud. Oli see järelehüüe tädile, ainukesele inimesele, kes teda ka päriselt armastas? Oli see uudishimu? Või otsus, et ta on üheks hetkeks ära teeninud tabletikese maiseid mõnusid? Järsku seisneb seletus selles, et Wanda füüsilise surmaga muutus ta osaks Ida psüühest, tema hinge tumedamaks pooluseks, mis hakkas valjult nõudma oma osa? Või hoopis vastupidi: see on ego ületav tõeliselt kristlik tegu, millega Ida toob ohvriks kõige väärtuslikuma, mis tal on – oma süütuse ja puutumatuse. Ebamaine olend saab inimeseks, ingel lõikab maha oma tiivad ja muretseb sureliku keha. Idale saabub naiseks saamise kaunis kogemus äkki ja ettevalmistamatult. Kui tavaliselt antakse teismeeas tüdrukule aastaid aega, et välja arendada oma rinnad ja munasarjad, võrgutamisoskus ja meikimisnipid, siis Ida peab sama protsessi läbi tegema paarinädalase intensiivkursusena. Sihiteadliku naisena oskab ta aga oma aega planeerida.

Religioossus on loonud Ida (Agata Trzebuchowska) ümber heasoovliku,
ent eluvõõra turvamulli, mis ei kaitse teda üksnes kroonusotsialistliku ühiskonna
moraalse relativismi, vaid inimloomuse tumedamate külgede eest üleüldse.

Kaader filmist

Siis reedab ta ennast veel kord: hülgab oma armsa peigmehekandidaadi, oma rahulolu, oma tulevikuperspektiivid, sest varem või hiljem saaks päris elu ta ikkagi kätte. Seda kõike on olnud liiga palju ja seda on liiga lähedalt nähtud. Liiga palju manipulatsiooni, kalkust, reetlikkust, argust ja meeleheidet on siinpool ust. Maailmas, kus domineerivad moraalsed värdjad, pole härrasmeheliku lastetoaga jumalal enam kohta. Seal müüride vahel on kõik lihtsam ja selgem ja parem. Seal hoitakse elus inimlikkuse illusiooni. Kui nii võtta, siis Ida on metafoor ja mängib kogu poola rahvast, kes leidis kõige karmimatel aegadel tuge ja kindlust nii katoliku kirikust kui rahvuskaaslasest paavstist. Aga nagu öeldud, valik on alles siis tõeline, kui on, mille vahel valida.

Jääb vist mulje, et Pawlikowski film oleks nagu miski pateetiline püha müristus. See ei ole aga üldsegi nii. Tonaalsus on õhuline ja vaatenurk kergelt eemalseisev, tegelastele elatakse kaasa, aga üldsegi mitte nõretavalt. Emotsioone hoitakse diskreetselt luku taga vältimaks nende kontrollimatut paisumist sentimentaalsuseks. Kui saalis ka luristatakse, siis pigem sügisesest nohust. Sünnib ka kuiva huumorit. Kaks naist road-trip’il on kinos sage motiiv – feminiinne tandem on liikvel isegi Ilmar Raagi uues täispikas „Ma ei tule tagasi”. Sedavõrd äärmuslikku komplekti, mille moodustavad pühak ja lurjus, nunn ja hoor, pole minu ihusilmad suurel linal just sageli kohanud. Midagi arhetüüpset on selles dualistlikus tervikus, isegi muinasjutulist, kui võtta tüvitekstiks näiteks kaunitari ja heasüdamliku koletise lugu. Igatahes võiks „Ida” olla ühendav vaatamiskogemus nii eetikule kui esteedile, nii romantikule kui küünikule, nii kristlasele kui nihilistile, nii SATPK rahvale kui LGBT kogukonnale.