Kuidas näha sporti seestpoolt

Hinnatud spordidokumentalist Hans Roosipuu oleks 2. aprillil saanud 90aastaseks.

ENN SÄDE

„Hakkasin Edasile fotosid tegema, seal oli sellal üks vana tudisevate kätega vanamees, kes tegi pilte magneesiumi­sähvatusega. Valimised olid tulekul, Matt (Leopold Matt – toim) tegi linnas pildid, keegi pidi ju maal ka tegema. Ega ma Edasis koosseisus ju polnud. Sedasi saadeti mind maale valimistest pilti tegema, propagandaosakonnast anti üks poiss kaasa, kes küsis, kas mul ikka magneesium kaasas on. Mingi vallamaja suurem ruum, mutid istuvad jne. Keerasin lakke 500-vatise lambi, film oli A-2, oma 400 GOST-i, tegin plõksud ära, esmaspäeval panin pildid lauale, kõik olid jahmatanud. „Tuled kohe meile koosseisu!“ Täitsin ankeedid ära, nädala pärast kutsuti toimetaja juurde. – „Meil ikka praegu koosseisu ei ole, saad honorari juurde, ole niisama edasi …“ Linnakomitees vaadati ilmselt ankeet üle, isa Siberis! Partei ajalehte sihuke eksemplar ei kõlvanud. Aasta möödudes võeti ikkagi koosseisu.“

Ma usun siiani, et Hans Roosipuu jääb Eesti filmimetsas ka järgnevaks sajaks aastaks erandiks ühe uskumatu asjaolu poolest. Jah, ta oli olnud Tartus Edasi-lehes fotograaf, aga ta ei olnud kordagi käes hoidnud filmikaamerat, isegi mitte laste või asjaarmastajate 8millimeetrist ning ta saadetakse Eesti Televisioonis esimesele võttele. On jaanuari algus 1958, ta on äsja sinna tööle võetud, Kalju Jõekalda on talle assistendiks. Filmib kükakil üht üldplaani, käest muidugi. Kalju tuleb ja sosistab: „Võta ükskord veel, käsi värises …“ Oleks ju nii kena jätkata, et operaator Roosipuul käsi enam ei värisenud, aga milleks. Nõela kotti ei peida ja mingi ürgne kaameratunnetus oli Hansule kaasa antud. Õige pea on ta Tallinna Kinostuudios tööl, pääseb varsti filmima ringvaatepalasid ning stardib uskumatult kiiresti. Läheb mööda Tallinnfilmi stammoperaatoritest, hakkab järjest rohkem filmima ringvaatepalu, mõnikord on vaata et terve ringvaade tema üles võetud. Vladimir Parvel, eestiaegne operaator, viskab poisile silma peale ja hakkab teda kaitsma siseilma intriigide eest – uskumatu, aga tõsi. Mõnikord räägitakse parteisse astumisest, ikkagi propaganda­asutus, aga kui siis kuuldakse, et Hansu isa on Norilskis maha lastud, siis see jutt teemaks enam ei tule. Siis pole see partei enam kindel linn ja varjupaik, mis hoiaks sind kui kilp ja mõõk …

Mängufilm Hansu ei huvita, see pole tema veregrupp. „Mäed kui valged elevandid“1 on ju üks õnnelik erand, nüüd loeb Eesti filmiajalugu seda Leida Laiuse täisvereliseks tööks. Tegelikult on see aga Anton Muti ja Hans Roosipuu Moskva filmikooli neljanda kursuse värvifilmi õppetöö. Ehkki Roosipuu käib mõnikord mängufilmi võtteplatsidel, filmib ringvaatepalasid (Jüri Müüri „Põrgupõhja uue Vanapagana“2 võttekohal Suure-Jaani metsas), pildistab palju. Võtsin ja skaneerisin Hansu fotonegatiive, huvitav jälgida tema arengut. Ehk õnnestub need sajad kultuurilooliselt põnevad võtted kunagi kuidagi nähtavaks teha …

Muidugi pääseb ta õige pea režissööride käealusena filmima dokfilme ja 1960. aastal teeb kaasa põneva dessandi Kaug-Itta („Noorte teadlaste ekspeditsioon Kamtšatkale“).

Eesti tuntuim spordidokumentalist Hans Roosipuu (2. IV 1931 – 8. VI 2017) ametliku olümpiaoperaatorina 1980. aastal Moskvas.

Erakogu

„Lennart Meri tuli stuudiosse (ta töötas siis raadios), meil oli see kääksuv värav seal ees, ja ta oli teiselpool väravat koos Kaarel Orvikuga, kes mind tundis veel Tartust. Muu jutuajamise sees Lennart küsis: „Palju see sinu kaamera kaalub, kas sa viid selle Kljutševskaja sopka tippu?“ Kuus ja pool kilo, see on naljaasi sinna üles viia. Ta vaatas mulle tükk aega niimoodi teravalt silma: „Kui sa võileiva viid sinna tippu, siis sa oled kõva poiss. Ja 3700 meetri peal ma saatsin nad kuradile, ütlesin, edasi ma ei lähe. Meil oli üks alpinist kaasas, see tassis mu kaamerat ja peaaegu mind ka. Kui me jõudsime tippu (4750 meetrit), siis ma istusin üle ääre, see kraater on väga suur seal Kljutševskajal, istusin niimoodi üle ääre, jalad torkasin kraatri sisse ja lihtsalt istusin niimoodi ja siis nad hakkasid kolkima oma jalgadega vastu minu sääri, et kuule, hakka tööle, et me peame alla tagasi minema. Ma olin siis 29aastane.“ Täitsa ebasportlik mälestus ühelt spordipoisilt.

Roosipuu ja spordifilmid, kes teid jõuaks lahuta … Rehkendan siin praegu, et olen Hans Roosipuuga teinud vist oma seitse spordifilmi, lõpupoole juba kaasrežissöörina.

Tõmme spordi poole oli temas alati olemas olnud, juba fotograafina Edasis. Oma vertikaalstartselt paristava iseloomu juures on Hansul uskumatult hea läbisaamine minu arvates kõikide Eesti sportlaste ja treeneritega. Ega teisiti neile läheneda saakski. Millest see tuleb? Ta pole ju sugugi edev esineja, tantsida ei julge, naisegi võtab hiljavõitu, viina ei joo, kõnedega ei esine. Vahest oskab näha sporti seestpoolt?

Mida te teate olümpiavõitjast Jüri Tarmakust praegu, 2021. aastal? Jah, küllap on mõned fotod. Ainult film säilitab selle fenomeni: Tarmak kui viimane rullstiilis kõrgushüppajast olümpiavõitja Münchenis 1972. Kõrgus 2.23. Edasi tuleb Dick Fosbury ja flopp, õieti on ta juba kohal. Aga seal, Hansu filmis „Tavaline hooaeg“ (1973), on ka Tarmaku karjääri lõpp, mille kõrgmäestikus on filminud Hansu õpilane ja truu assistent Arvo Vilu. Tarmaku isepäised treeningukatsed hõredas õhus, olümpiavõitja kantakse kanderaamil helikopterist välja …

Jah, vapustavad kaadrid eneseületamistest, aga minust on selle tulemusena saanud tippsporti vähemasti ükskõikselt suhtuv isend. Vaadake Riho Suuna toorest pikalisõitu Vilniuse velotuuril, verised kintsud kaadris, Kristiina Šmiguni finišilumel lamamas, kopsud sepalõõtsana õhku ahmimas … Niisugusel inimtegevusel pole tegemist keha kultuuriga, jah, kaks sõna. See on gladiaatorlus. Muidugi tean, et mind siinkohal ristile naelutatakse … Oma poistega jahmerdab Roosipuu kõvasti sporti teha, väga häid spordimehi neist ei ole tulnud. Äkki püüdis üle? Viimaste spordifilmide juures hakkab Hanski minu usku minema, tasapisi, aga siiski …

Eks parimates aastates filmimees Roosipuu tahab autorina esineda, meie keeli olla režissöör-operaator. See nõuab tugevamat eneseusaldust, kuigi auahnust tal ju jätkub. Võib-olla ka aeg-ajalt eemaldumist higisest spordiilmast. „Sookollid“, ametlikult küll „Hüvasti, sookollid“ (1965) on esimene katse. Ma olen seal helimees. (Minu esimesel autorifilmil „Roheline pomm“ (1978) on Hans operaator. Päris alguses suisa ju naabrimehed Mustamäe ühiselamus.)

„Pikk tänav“ (1966) saab diplomifilmiks, Lennart Meri esimeseks käsikirjaks Tallinnfilmis. „Sõitsime Lennartiga mööda Vabaduse puiesteed, kodutee ju ühine: „Kas sa ei taha teha vanast Tallinnast, tead, kui põnev värk?“ Ajasin Lennarti südame täis sellega, et alatasa küsisin, kuidas filmida või kustkohast. Ta käis tihti võtetel, eriti veel öösel. – „Kuule, see on sinu film!““

„Pikk tänav“ – esimest korda on Tallinn­filmi kunstinõukogus jutuks heli! Nii muusika kui taustad. Juba see ise on sündmus! Lõpupeole Lennarti Pilviku tänava majja palub ta meil konjaki ise kaasa võtta.

Natuke enne Hansu lahkumist teeb temaga intervjuu üks tudeng, Ingvar T. Heamägi: „Hans Roosipuu on nii tore ja soe vanamees. Sain piparkooki ja kommi ja teadmise, et noor olla on ainult positiivne.“

1 „Mäed kui valged elevandid“, Leida Laius, 1963.

2 „Põrgupõhja uus Vanapagan“, Jüri Müür, Grigori Kromanov, 1964.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht