Kuidas Taani film maailma vallutas

Peter Schepelern

Nii Taani filmid kui ka draamaseriaalid on viimastel aastatel nautinud rahvusvahelist tunnustust. See võib tunduda üllatav, sest ei leidu ühtegi kaalukat põhjust, miks väike Taani peaks filmimaailmas esirinnas olema. Täpselt sada aastat tagasi oli Taani tummfilmil küll üks särav hetk, kui Carl Dreyer oli meie suur sünge klassikaline auteur. Samuti saime ootamatult kaks Oscarit 1980. aastate keskel, kuid neil ei olnud erilist mõju Taani filmile peale „Pelle Vallutaja” režissööri Bille Augusti rahvusvahelise karjääri alguse. Ehk on veel kellelgi meeles, et 1969. aastal oli Taani esimene riik, kes kaotas pornograafilisi filme keelustavad seadused! Mis on muutunud? Kuidas on Taani filmid ja filmitegijad pälvinud nüüd rahvusvahelist tunnustust? Mõned näited viimastest aastatest: Susanne Bier kandideeris Oscarile filmiga „Pärast pulmi” ja võitis selle filmiga „Taevariik”. Lone Scherfig kandideeris Oscarile Briti filmiga „Haridus” ning Nikolaj Arcel filmiga „Kuninglik armulugu”. Nicolas Winding Refn võitis Cannes’is parima režissööri auhinna filmiga „Ohtlik sõit” ning näitleja Mads Mikkelsen parima meesnäitleja auhinna Thomas Vinterbergi filmiga „Jaht”, mille stsenaarium pälvis Euroopa filmiauhinna. Ning Lars von Trieri filmid võidavad auhindu kogu maailmas – tema viimane mängufilm „Melanhoolia” on kokku võitnud 31 auhinda. Paljud Taani näitlejad saavad rolle rahvusvahelistes filmides, peale Mads Mikkelseni näiteks Jesper Christensen, Ulrich Thomsen, Sidse Babett Knudsen, Thure Lindhardt, Nikolaj Lie Kaas, Nicolas Bro.

Taani draamasarjadki on pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Seriaalid nagu „Unit” (2000–2004), „Nikolaj ja Julie” (2002–2003) ja „Kotmas” (2004–2006) on kõik võitnud Emmy auhinna ning uuemaid sarju „Kuritegu” (2007–2012), „Võimu kants” ( 2010–2013) ja „Sild” jälgitakse paljudes riikides põnevusega. Kui Taanis oli tunda ehk juba teatavat väsimust, kui Sarah Lund kolmandat korda oma kuulsa kootud kampsuni selga tõmbas, siis välismaal mitte.

Igatahes Taani filmid ja draamasarjad on vallutanud maailma ulatuses, mida on statistiliselt raske uskuda. Seejuures on Taani filmid väga populaarsed ka kodumaal – umbes kolmandik kinopublikust vaatab Taani filme. Eelmisel aastal oli Taani kinodes neli kuuest kõige vaadatumast filmist kodumaised, välismaistest olid nende seas vaid „Skyfall” ja „Musta rüütli tagasitulek”.

Edu põhjused:

1. Raha

Esimene ja kõige olulisem tegur Taani filmi edus on raha ehk riigi raha. Film oli algusaegadel erakapitali meelelahutusäri, kuid kui äriline aspekt 1960. aastatel märgatavalt vähenes, pidid väikerahvad, nagu taanlased, mõistma, et riigi toetus on ainus viis rahvusliku filmikultuuri kestmiseks. 1972. aastal loodi Taani filmiinstituut ja nüüd toetab riik filmindust umbes 45 miljoni euroga aastas (arendamine, tootmine, turustamine) ning ka telejaamad panustavad filmitootmisse oluliselt.

2. Süsteem

Teine oluline tegur on süsteem, kuidas raha kasutatakse. Viimastel aastatel on suurenenud toetused kinodele ning praeguseks on kõik 154 Taani kino viidud üle digitaalvormingutesse. Peamine osa rahast läheb filmitootmisse. Mängufilmid jaotuvad kolme selgesse kategooriasse:

Pika traditsiooniga perekomöödiad: rõõmsameelsed, kergelt tobedad lood naljakatest lastest ja naiivsetest täiskasvanutest. Linateosed, mida on sama mustri järgi tehakse ikka ja jälle ning mis sageli põhinevad vanadel filmidel. Neil filmidel on kassamenu ja see õigustab nende olemasolu. Peale selle hoiavad need filmitegijaid hõivatuna. Sellelaadsete filmide tootmine ja riigipoolne toetamine käib nn turu plaani järgi, millega toetatakse ilmselt laia populaarsust saavutavaid projekte.

Peavoolu filmid: liigutavate ja dramaatiliste lugudega heatahtlikud tõsised filmid, mis meeldivad laiale publikule. Ei ole eksperimentaalsed, kuid kindlasti kunstilise väärtusega ning hea tavapärase jutustamisoskusega filmid. Siia kategooriasse kuuluvad auhinnatud filmid sellistelt režissööridelt nagu Susanne Bier, Nikolaj Arcel, Thomas Vinterberg ja Lone Scherfig.

Kunstilised, arthouse-filmid: eksperimentaalsed teosed, mis (vähemalt potentsiaalselt) näitavad filmi kui kunsti uusi suundi. Tavaliselt on neil väga piiratud äritulu, kuid edu kriteerium on festivalidel osalemine ja festivaliauhinnad. Siia kuuluvad filmid sellistelt režissööridelt nagu Christopher Boe, Simon Staho, Nicolas Winding Refn ja Lars von Trier. Neid filme ei käi vaatamas palju inimesi, kuid need on olulised teenäitajad ja jõuavad rahvusvahelistel festivalidel spetsialistide, filmitegijate ja mõjukate kriitikute toel ka publikuni.

Nii peavoolu kui ka kunstilisi filme rahastatakse volinike süsteemi alusel, kus kaks-kolm volinikku otsustavad, milliseid filme toetada. Peale selle on eksperimentaalsem osakond Uus Taani Kino, kes rahastab lühimängufilme.

Talent

Rahast ja hästi toimivast süsteemist ei piisa, kui puudub anne. 1990. aastate keskpaigast on Taanis olnud suur hulk häid režissööre, kellest paljud on õppinud Taani filmikoolis ja mõned ka Kopenhaageni ülikooli filmi- ja meediaosakonnas.

Võib väita, et Taani filmi ja draamasarjade rahvusvaheline edu on suuresti tingitud ühe inimese mõjust ja uuenduslikkusest – Lars von Trierist, muidugi. 1994. aastal tõi ta välja esimese osa seriaalist „Kuningriik”, mis on segu komöödiast, haigladraamast ja kummituslugudest, kus ta uljalt katsetab teadlikult vigaste ja ebatäiuslike visuaalidega, on lihtsustanud võtteprotsessi ja loonud uue esteetilise pildi. Trieri julge lähenemine draamaseriaalile süstis valdkonda uut loomingulist energiat ning pärast teda on nooremad režissöörid kasutanud televisiooni omamoodi õppeväljakuna. Filmitegijana saavutas Trier rahvusvahelise läbimurde melodraamaga „Laineid murdes” (1996). Ta oli liikumise „Dogma 95” peamine algataja. Liikumine kujunes filmimaailma uueks virvenduseks pärast tema filmi „Idioodid” ja Thomas Vinterbergi „Perekonnapidu” esilinastumist Cannes’is.

Minimalistliku „Dogma” tähendus ei olnud vaid Trieri auteur’i staatusesse tõstmine – ehkki väikesel riigil võib tõesti olla üks silmapaistev isiksus, kes tõmbab kogu tähelepanu, nagu Bergman Rootsis või Kaurismäki Soomes.

„Dogma 95” tõmbas tähelepanu ka Trieri filmitootmisfirmale Zentropa kui ettevõttele, kus arendatakse uusi, julgeid ideid. „Dogma” süstis uut energiat ja optimismi Taani filmimaailmale ning kogus rahvusvahelist huvi Taani filmi vastu üldiselt. Koguni nii palju, et kriitikud väljaspool Taanit arvasid heas usus, et iga uus Taani film ongi „Dogma” film. Kokku tehti vaid kümme Taani „Dogma” filmi, aga need tutvustasid nii režissööre, näitlejaid, operaatoreid, stsenariste kui ka Taanit ja taani filmi.

Trier oma provokatiivse ja vastuolulise suhtumisega filmitegemisesse on keskne tegelane tänapäeva Taani filmikunstis, kahtlematult meisterlik, aga ka skandaalne geenius.

See ei tähenda, et Taani film on täis provokatiivseid eksperimente – vastupidi. Siin peitub ilmselt Taani filmi edu paradoks: Lars von Trier tõi Taani filmile uuenduslike töödega rahvusvahelise tähelepanu, samas on Trier ise jätkanud kompromissitut kunstnikukarjääri. Taani film ja televisioon on aga saavutanud väga professionaalse suhtumise, seda suuresti tänu Henning Camrele, kes juhtis alates 1998. aastast kümme aastat Taani filmiinstituuti.

Tulevik

Peagi valmiv seriaal, Ole Bornedali lavastatud „1864” – siiani kõige kallim Taani seriaal, mida toodetakse praegu Tšehhis – on suur ajalooline draama 1864. aastal toimunud lahingust, mil Taani kaotas Saksamaale suure osa Lõuna-Jüütimaast. See juhtus osalt kindlasti suurushullustuse tõttu: Taani kujutas ette, et võiks võita Bismarcki Preisi armeed. Ei suutnud. Ja ülbus sai nuhelda.

Võib-olla on Taani filmi ja draamaseriaalide edu viimastel aastatel ergutanud samasugune suurushullustus. Kas see ei kõla liiga hästi, et olla tõsi, kui aastast aastasse saavad Taani filmid ja sarjad auhindu ja tähelepanu?

Taanlasi on kõigest 5,5 miljonit, aastas toodame ca 20 mängufilmi (ja ca 10 dokumentaalfilmi). Taani edu on imepärane ja minu arvates peame seda meeles pidama, et oleksime paremini ette valmistatud, kui see kõik ühel päeval lõpeb. Enamik imedest on tähtajalised, ent sageli muutub ime ootuspäraseks. Ja Taani meedia väljendab pettumust, kui mõnikord juhtub, et Taani film ei võida festivalil auhinda!

Edu valem

Kokkuvõttes võiks väikerahva filmi edu valem olla:

riigi toetus;

toetussüsteem, mis keskendub nii kommertslikele kui ka kunstilistele filmidele, nii populaarsetele komöödiatele, tõsistele peavoolufilmidele kui ka eksperimentaalsetele filmidele;

kõrge tootlikkus – vastasel juhul ei ole andekatel inimestel piisavalt võimalusi talendi arendamiseks. Anne on suurel määral kogemus;

meeskonnatöö – projektil peab algusest peale olema stsenarist, produtsent ja režissöör ning soovitavalt ka juhtivate rollide osatäitjad;

hull geenius, et tagada inspiratsioon, väljakutse ja rahvusvahelise meedia tähelepanu;

ime.

---

Eesti keelde tõlkinud Kirke Torpan

Kopenhaageni ülikooli kaasprofessor Peter Schepelern esines 7. juunil Tallinnas eksperdiseminaril „Uus algus – Põhjala filmide ja draamaseriaalide tootmine ning koostöö Eestiga”, mille korraldasid loomemajandussarja „Vaade Põhjalast 2013” („Nordic Look 2013”) raames Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis ja FilmEstonia.eu.