Külm arve, natuke natsikulda ja Ida-Euroopa kauboid

EMILIE TOOMELA

Mängufilm „Rohelised kassid“ (Leo Production, Eesti 2017, 105 min). Režissöör-stsenarist Andres Puustusmaa, operaator Pavel Emilin, produtsent Katerina Monastõrskaja. Osades Tõnu Kark, Sergei Makovetski, Ülle Kaljuste, Mait Malmsten, Kirill Kägo, Tambet Tuisk jt.

Andres Puustusmaa värske mängufilm „Rohelised kassid“ jutustab tempoka ja romantilise loo kahest pensioniikka jõudnud Ida-Euroopa kauboist. Vapraid mehi tuntakse Markuse (Tõnu Kark) ja Eduardi (Sergei Makovetski) nime all. Pärast kaht aastakümmet röövide ja kakluste eest türmis istumist on nad viimaks taas vabaduses. Markusel on hinge taga natuke kulda: natside kullakangid ja 1968. aastal võidetud Nõukogude Liidu meistri kuldmedal poksis. Eduardil, kes ei luba end trellide tagant pääsenuna enam hüüda endise hüüdnimega Štšuka, on eesmärk kohtuda taas oma eluarmastuse Mariaga, kes on lubanud ta ära oodata.

Novembris PÖFFil elutööpreemia pälvinud Tõnu Kark on oma sooja autoritaarsuse ja isaliku naljasoonega tõesti mõnusalt rolli sisse elanud. Ratsu on tal samuti uhke, hästi hoitud kirsipunane ja raketikujulise külgkorviga mootorratas Jawa 350, hellitusnimega Linnu. Tõnu Kargule sobivad tumeda kõlaga rollid, sest tal on tarkust need inimlikuks mängida. Toomas Nipernaadi oli tema kehastuses küll romantik, aga samal ajal tegi teistele haiget ja sai sellest isegi aru. Meenuvad ka tema tõrvamagusad rollid nagu Meremõrtsukas filmist „Arabella, mereröövli tütar“, „Nukitsamehe“ Mõhk, gangster Koni „Tallinna pimeduses“ ja „Detsembrikuumuse“ kindral Ernst Põder.¹

Nii teatrilaval kui ka kinolinal häid rolle teinud Sergei Makovetski sarmikas olek jäi mulle esimest korda meelde pankurina aastatuhandevahetuse-aegses filmis „Vend 2”.² Tema Eduard „Rohelistes kassides“ on ilmselt sündinud oma paarimehe Markusega sama kahtlases naabruskonnas ning otse ratsu selga ja uljas kaabu peas. Vanaduspõlves on ta aga pehm ja kehastab kahest paarimehest romantilisemat. Teda näib kimbutavat ka Alzheimeri tõbi, kuigi ega kummagi kangelase mälu ei ole enam see, mis vanasti, ning restoranis külma arvega lahkudes unustatakse maha kaasas olnud moonakott.

Butch Cassidy või Sundance Kid

„Rohelised kassid“ liigub edasi küllalt tempokalt ja sõidule lisab vürtsi mõnus huumor, aga tuleb tunnistada, filmi enda peas eelnevalt vesterniks klassifitseerimata mõjuks filmi ülidramaatiline lõppvaatus üsna meeletuna ja usutavalt ei mõju ka tegelaste otsus jätkata pensionärina sama elu, mida elati noore kauboina. Lavastaja Puustusmaa ei ole aga mingi papist poiss ja julgeb üle võlli keerata lihtsalt sellepärast, et ta võib teha oma filmiga, mida ise tahab. Sooritatakse tarbetuid kangelastegusid ja verd lendab, nagu oleks Tarantino talle eelmisel õhtul Kolme Lõvi baaris häid nõuandeid kõrva sosistanud.

Vähesed eeskujud on mõjutanud Ameerika mehelikkuse ideaali rohkem kui kauboid. Enam kui sajandi jagu oli kauboi sõltumatuse ja vapruse etalon. Kauboide kangelasteod said alguse põnevusromaanidest, filmikunsti tekkides oli vestern üks esimesi selgelt eristuvaid filmižanre juba tummfilmide ajal, kuulsaim neist ilmselt „Suur rongirööv“.³ Metsik Lääs ja sealsed vapruseproovid teevad mehest mehe. Vestern ei ole välja surnud. Postmodernsel kauboil ei pruugi enam olla Stetsoni kaabut, pearätikut ega kitsenahast pükse, kuid nad on endiselt toredalt oportunistlikud. Äsja uue episoodi võrra täienenud „Tähesõdade“ („Star Wars“) sari on teema­püstituse, moraali ja võitlusstseenide poolest käsitletav tänapäevase vesternina ning ka „Star Treki“ looja Gene Roddenberry on öelnud, et see on ja jääb kosmosevesterniks.

Meelelahutuslikku eesmärki täitnud filmides ei olnud esialgu rõhk loo jutustamisel, vaid märulil, 1930ndatel muutusid filmid aga sügavmõttelisemaks ning elamuse kandjaks sai tähendusrikas moraal ja sisukas ühiskonnaalane kommentaar. Kamraadidevaheline aukoodeks on ka „Rohelistes kassides“ läbiv joon, lisaks vastuhakk sotsiaalsele ebaõiglusele ja marurahvuslusele. Lindpriid ei ole südames halvad. Nad röövivad rikkamaid ja kui olukord nõuab, püüavad kaitsta endast nõrgemaid. Peategelane Markus võitleb nagu omaaegne Butch Cassidy või Sundance Kid ülekohtuse ühiskondliku süsteemi vastu ning nahutab täie mõnuga Kongo põgenikke ahistavaid rassistlikke väikekodanlasi.

Vesternis, olgu siis Ameerika kodusõja ajal Metsikus Läänes või post-Savisaare aegse Tallinna kesklinnas, on kombeks ikka rõhutada ümbritseva keskkonna vaenulikkust. Elu karmust ja Murphy seadusi kinnitatakse ka siin. Ainult kõige tugevamad jäävad ellu metsikus linnas, kus võib kõike juhtuda. Eduard võib mööda linna galopeerida ja paugutada palju tahab, aga kaua taga igatsetud Maria ei jõudnudki teda ära oodata. Selgub, et tema kodu on maa pealt pühitud ja asendatud Eesti Energia elektrijaamaga.

Linateose stsenaarium on küllalt kepsakas, aga perutab nagu hobune ja seetõttu ei olegi loo jutustajatel õnnestunud pikemalt selgitada, mis oli ühe või teise tegelase tegude taga. Vahel läheb ka segamini, milliste ühiskondlike probleemidega ikka võideldakse. Lugu jäi veidi õhukeseks, püütud on kalduda meele­lahutuslikkusse. Muheda komöödia tarbeks jääb aga puudu vaatemängulisusest. Tõenäoliselt jäid eelarve tõttu linale toomata keerukamad püstolivõitlused, täpsemalt väljatöötatud röövid või muud trikid, millega publikut ergutada.

Mure staatuse pärast

Igal filmivaatajal on kinosaalist lahkudes oma arvamus sellest, mida „rohelised kassid“ sümboliseerivad. Kasside ja bandiitidega meenub Emil Kusturica pätikomöödia „Must kass, valge kass“,⁴ mis sai korrumpeerunud Serbia ühiskonna kujutamise eest Veneetsias Hõbelõvi. „Rohelistest kassidest“ nii mustvalget sümboolikat ei leia. Vanglaseinte rohelisega üht karva võõbatud kassid tunduvad nagu ebaloomuliku kasukaga isendid, keda teised liigikaaslased enam ligi ei lase. Nad on värvi vahetanud, aga hoiavad igavesti ühte saatusekaaslastega.

Rohelise kasukaga pole lootustki saavutada kõrget ühiskondlikku staatust. Briti-Šveitsi päritolu nüüdisaja filosoof Alain de Botton on tabavalt öelnud, et ametikõrgendusega kaasneb tihti lisaks rahaliste vahendite paranemisele ka see, et naerdakse sagedamini su naljade üle – „isegi kui need on nürivõitu“. Mure staatuse pärast võib plaanide nurjudes mõnelt lausa eluisu ära võtta, aga kauboisid sama mõõdupuu järgi võtta ei saa. Nad elavad ühiskonna kastisüsteemist väljaspool: neid ei austata, samal ajal neid kardetakse, nad on metsikud ja ettearvamatud. Sealjuures naerdakse kauboide naljade üle niikuinii – suurest hirmust kuul kerre saada.

Vesternikangelased on tõepoolest ühed üksildased stepihundid, aga pole teist nii vaba tunnet kui õhtul päikeseloojangu poole ratsutada. Prii luba olla iseenda moodi on väärt tuhat kiidusõna liigikaaslastelt. „Rohelised kassid“ pakkus terve loo jooksul head huumorit ning oskas olla ka eneseirooniline. Starost ne radost ehk vanus pole mingi rõõm. Vanad kõutsid ei paista olevat ise ka päris kindlad, kas nomaadi elu neile ka pärast Nõukogude aega enam passib ning igatsevad pehmet armastust ja lähedust. Kuid valik on tehtud, keegi neid koju ei oota peale vastasleeri kauboide.

Lootusetute optimistidena ei lase nad reaalsusest end aga segada. „Saan vanglast välja, sean end sotsiaalkorteris sisse ja panen asjad liikuma. Lähme praegu kumbki oma teed ja nädala pärast kohtume Palace’is ja tähistame, vennas.“ Kauboid ei ole mingid üllad musketärid, kes alati kokku hoiaksid, igaüks peab ise oma vere hinnaga mammona välja teenima. Tähistada võiks koos aga küll.

1 „Arabella, mereröövli tütar“, Peeter Simm, 1982; „Nukitsamees“, Helle Murdmaa, 1981; „Tallinn Pimeduses“, Ilkka Järvilaturi, 1993; „Detsembrikuumus“, Asko Kase, 2008.

2 „Брат 2“, Aleksei Balabanov, 2000.

3 „The Great Train Robbery“, Edwin S. Porter, 1903.

4 „Црна мачка, бели мачор“, Emir Kusturica, 1998.