Kuritöö ilma karistuseta

Dominik Moll: „Mõistatusliku mõrvaloo“ mõte oli selgitada, et politsei- või krimifilmi puhul ei pruugi olla esiplaanil see, kes on kuriteo toimepanija. On ka palju muid aspekte, millele võib tähelepanu pöörata.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavu 24. veebruaril jagati 48. korda välja Prantsuse filmiauhinnad Césarid –need kõige hinnatumad prantsuse filmivaldkonna auhinnad. Tihedas konkurentsis tõusis tol õhtul mõnevõrra üllatuslikult esile Dominik Molli politseitriller „Mõistatuslik mõrvalugu“¹, mis sai suurvõitjana lausa kuus auhinda lähimate konkurentide kahe ees, sealhulgas kõige hinnatumad: parim film, parim lavastaja (Dominik Moll), parim kõrvalosatäitja (Bouli Lanners), parim uustulnuk (Bastien Bouillon), parim mugandatud käsikiri (Gilles Marchand) ja parim heli.

Üllatuslikult ehk seetõttu, et „Mõistatuslik mõrvalugu“ on kindlasti žanrifilm, nn protseduurifilm ehk procedural, mis põhineb kriminaaljuhtumi uurimise käigu kujutamisel. Žanri sees on aga stampidest niimoodi mööda mindud, et tulemus mõjub värskena. Nüüd on film ka Eesti kinodes ja kahe Césari laureaadi, lavastaja Dominik Molli ja tulevikulootuse Bastien Bouilloniga tuli filmist ka lähemalt juttu.

Filmi aluseks on raamat, millest olete käsikirjas kasutanud ainult väikest osa. Mis on see raamat ja millest selline valik?

Moll: Filmi aluseks on mitteilukirjanduslik raamat pealkirjaga „18.3 – aasta kriminaalpolitseis“². Kirjanik veetis aasta koos Versailles’ kriminaalpolitsei rühmaga ja raamat räägib nende tööst. Kirjeldatakse paljusid juhtumeid ja meie filmi aluseks olev juhtum, Clara mõrv, on neist raamatu lõpus viimane.

On mitu põhjust, miks ma just selle loo soovisin ekraniseerida. Kirjeldatakse, kuidas politseiuurijat jääb kummitama üks konkreetne juhtum, millest saab tema kinnismõte, kuna ta ei suuda seda ära lahendada. Mind huvitaski tõsiasi, et see oli lahenduseta jäänud juhtum, sest tavaliselt saadakse krimilugudes tapja lõpuks kätte. Siin mõistsin, et kui käsitletakse lahendamata jäänud kuritegu ja seda sellisena ka algusest peale esitatakse, annab see nii lavastajale kui publikule võimaluse keskenduda millelegi muule. Näiteks politseiuurimise rutiinile, sellele, kuidas kuritegu uurijatele emotsionaalset mõju avaldab ja kuidas nad oma tundeid valitsevad.

Üks asi, mis mind selle juhtumi puhul veel huvitas, oli see, et kuna tegemist on noore naise mõrvaga, võimaldas see ühtlasi käsitleda ka meeste vägivalda naiste vastu. Meile oli see üks filmi teemasid.

Enamik raamatus kirjeldatud kuritegusid on kas narkodiilerite arveteklaarimised või kriminaalide omavahelised tülid ja nende puhul on mõju uurijatele märksa väiksem, sest kurjategija võimaliku surmaga on kõik mingil määral arvestanud. Ja siis on selline juhtum nagu Clara surm, mille puhul politsei kasutab väljendit „tõeline ohver“, mis tähendab, et surma on saanud inimene, kes oli valel ajal vales kohas, ja selline juhtum mõjutab neid märksa rohkem, kuna oskavad ette kujutada, et see võinuks olla omaenda õde, tütar, abikaasa. Tõelise ohvri emotsionaalset mõju uurijatele tahtsingi oma filmis käsitleda.

See on tõesti väga julge loojutus­tamise viis, kui teatatakse kohe alguses, et kuritegu lahendust ei leia. Võib ju tekkida küsimus – ja esialgu tekkiski –, et miks ma siis seda filmi üldse vaatan. Filmi lõppedes seda küsimust küll enam ei olnud.

Moll: Tahtsin olla publikuga aus, sest teadsin, et jätan lõpplahenduse lahti, aga ei soovi vaatajaid lollitada, kui jätan algul selle ütlemata. Muidugi võib tekkida reaktsioon, et miks on üldse mõtet filmi vaadata, aga „Mõistatusliku mõrvaloo“ peamõte oli selgitada, et politsei- või krimifilmi puhul ei pruugi olla kõige olulisem see, kes on kuriteo toimepanija. On ka palju muid aspekte, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Bastien, mis tundega mängisite tegelast, kelle saatus on nagu etturile ette määratud?

Bouillon: Püüan oma laused öelda ja mitte sellele liialt keskenduda. (Naerab.)

Moll: Huvitav on ka jälgida, kuidas Bastieni karakter Yohan areneb koos sellega, et kuritegu ei lahendata. Kui juhtum laheneks, siis võiks ta tõdeda, et on oma töö teinud – „pühin käed puhtaks, lähme teeme ühe õlle, sööme õhtust“. Siin kirjeldatakse filmis, kuidas Yohan ei anna alla ega kaota julgust, hoolimata sellest, et juhtum lahendust ei leia. Ta jätkab töötamist ilma mingi garantiita, et leiab kunagi lahenduse. Yohan võlgneb selle ohvrile ja peab seda tegema. Seepärast on filmi lõpp optimistlik, juhtumi­uuring ei ole tema jaoks veel läbi.

Bouillon: Yohani arengukaar filmis põhineb usul, et uurimine viib kuhugi välja ja lahendus tuleb. Ometi annab ta alla, ja kui kolm aastat hiljem palutakse tal uurimine uuesti üles võtta, võtab ta enese uuesti kokku ja hakkab uskuma lõpplahendusse. Seesama usk kandub edasi ka vaatajatesse, isegi neisse, kes on filmi mitu korda näinud, ja isegi kui teatakse, et iial ei saada teada, kes on tüdruku tapnud kurjategija. Ikka ollakse nõus uskuma, et see nimi tuleb välja ja süüdlane leitakse üles.

Moll: Filmi lõpupoole kõlab Nadia (Mouna Soualem) kõne, kus ta räägib vaimudest ja taas ootab läbikukkumine, sest surnuaiast leitu ei olnud loodetud kurjategija. Yohan küsib Nadialt, kas too usub vaime, sest ta kahtlustab, et surnud tüdruku vaim kummitab teda. Naine vastab: selleks et teada, pole vaja vaime uskuda – surnud jäävad meiega. Ja tähtsama, mida teeme, teeme neile. Need sõnad loksutavad Yohanis midagi lahti ja lasevad tal nõiaringist välja murda.

Bastien, teil on filmis mõnevõrra tänamatu ülesanne, sest teie vastas mängib kuulus Bouli Lanners väga värvikas stiilis, aga teie peate hakkama saama märksa kahvatuma paletiga.

Neid kaht rolli on stsenaariumis väga hästi kirjeldatud. Me pidime neisse tegelastesse süvenema ja nad enda omaks tegema. Eriti huvitav oli töötada nii, et mul tuli end oma rollilahenduses kogu aeg tagasi hoida, pidin olema väga täpne, ütlema napilt ja otse. Samal ajal pidid silmad edasi andma siseelu ja varjatud emotsioone. Teisisõnu, pidin pidevalt vahetama käiku kahe laadi vahel: olema hästi otsekohene ja sõnatäpne, aga silmad pidid edasi andma sisepiinu. Näitlejale oli see suurepärane võimalus mängida sellist tegelast.

Dominik, olete oma filmides ikka ja jälle pöördunud kuritegude poole, ja need kuriteod kipuvad toimuma kaugetes kolgastes või väikelinnades. Kas mõrv väikekohas on pahaendelisem?

Mulle tõesti meeldivad kuriteod, aga mitte sellepärast, et see on tore, et meil on kuritegevus, või et see on midagi austusväärset. Kuritegu paljastab inimese tumedama poole ja huvitav on välja selgitada, mis viib inimese vägivallani ja kuriteoni.

Tõsiasi, et sündmuspaigana kasutan tihti väikelinnu, võib tulla sellest, et suurtes linnades on rohke kuritegevus ootuspärane, aga väikelinnas, mis paistab välja kena, meeldiv ja rahulik, on vägivalla- või kuritegevuse purse palju … ootamatum. Seal on kuriteo mõjuulatus märksa suurem kui suurlinnas.

Kas Clara tapmine lõpuks lahendati?

Ei, kahjuks mitte. Uurimine veel alles käib, aga kuritegu toimus 2013. aastal, nii et … ei, nad ei ole seda veel lahendanud.

Loodame parimat.

Jah, kindlasti.

1 „La nuit du 12“, Dominik Moll, 2022.

2 Pauline Guéna. 18.3. Une année à la PJ, Paris, Éditions Denoël, 2020. Prantsusmaal jagunevad politseijõud administratiivpolitseiks (police administrative), mille ülesanne on hoida avalikku korda ja kriminaalpolitseiks (police judiciaire), mis tegeleb kriminaaluurimisega.