Kus on kultuurisaadete veri ja pisarad?

Veiko Märka

29. oktoobri „Ajavaod” ETVs, kus Mati Talvik pühendus Jaan Tõnissonile ja Postimehele, sundis otsekohe kõrvu kikitama. Tõnisson nimetas end üheks „liht-ohakakitkujaks eesti ajakirjanduse põllul”, tunnistas, et „see ei ole mitte üks armas amet”, kuid et ta on „oma seisukorraga täiesti rahul”. Kus need ohakakitkujad praegu on? Üleriikliku trükiajakirjanduse (ja e-meedia) põlluga on asi ühel pool: mingit aednikku pole, umbrohi lokkab nagu ise tahab. Teles ja raadios seevastu eksisteerib rahvusringhääling, mis hoiab ise korda majas ja oma võrdlusvõimaluse tõttu ei lase ka erakanalitel lausa takjate ja karuputkedena lokata.

Enamjaolt tuleb ETV talle pandud masse arendava ülesandega toime. Näiteks uudiste, eriti hästi aga välisuudiste alal. Aga kultuurivaod … Ei saa öelda, et neis umbrohi lokkaks. Pigem on tegu ikaldusega.

Miks on jumal teab mitmendat hooaega igal nädalal tipptunnil eetris säärane tühi saade nagu „OP!”?

Mulle kui aktiivsele kultuuritarbijale pole selles ühtegi sisulist sõnumit uue raamatu, filmi või teatrilavastuse kohta. Ma ei saa teada, kas seda maksab lugeda või vaadata. Ja kui minul ei maksa, siis kellel maksab. Mitte millegi kohta, välja arvatud arhitektuur, mis end ise eksponeerib, ei saa ma mitte midagi teada.

Iga suvaline šampooni- või hügieenisidemete reklaam on inforikkam, sest seal rõhutatakse toote iseloomulikke külgi. Ja mis eriti tähtis – laidetakse konkurente. Siinkohal meenutan härdalt stagna-aegse filmisaate „Jupiter” juhti Ahto Vesmest, kes oskas iga filmi kohta seda otseselt solvamata öelda, kas selle pärast maksab kinno minna või mitte.

„OP!” on kildkondlik ettevõte. Ikka ühed ja samad kirjanikud, ühed ja samad teatrid, ühed ja samad kunstnikud, kes pole millegi poolest paremad, andekamad või huvitavamad väljajäänutest. Eestis on ametlik kultuur, steriliseeritud, paika pandud, jõuetu. Ja on alternatiivkultuur, rahutu, loov, edasiviiv. Teist ETV ei kajasta (v.a „Eesti Top 7”). Mida ma teaksin näiteks tänasest eesti punkluulest, kui ma poleks täiesti juhuslikult Kirjanike Majja vastavale üritusele sattunud? Esimese kajastamine piirdub enesekiituse ja õlalepatsutamisega.

Sama kehtib „Kultuuriuudiste” kohta. Nende tegijaid kaitseb aga fakt, et löövamad ja paremad kultuuriklipid lähevad „Aktuaalne kaamera” põhisaatesse ning need on täiesti tasemel.

On veel „Jüri Üdi klubi”, aga seal käsitletakse liiga üldisi ja eksistentsiaalseid teemasid, et kompenseerida jooksvate probleemide ja konfliktide analüüsi. Pealegi ei erine see formaadilt kuigivõrd raadiosaatest. (See pole halvustav võrdlus; vastupidi, Eesti Raadio kultuurisaated on ETVga võrreldes nagu päev ja öö.)

Tean täpselt, et kultuuritegijad on inimesed nagu kõik teisedki, ehk koguni põnevama ja rikkama sisemaailmaga. ETV näitab mulle aga, et nad on puhtakspühitud klaaskuulid. Kasutud, igavad, elutud asjakesed. Nende inimliku palge kohta saan pigem aimu Õhtulehest.

Igavus ja sisutus pole kultuuriteemade käsitlemise ainsad ohud. Nii kirjutab teravapilguline meediakriitik Fideelia-Signe oma blogis 26. V saate „Kahekõne” kohta: „Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeldt uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeldt, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. [—] Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldti muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas.”

Nii et ka lapsikus ja rumalus võivad olla kultuurikoerte matmispaigad.

ETV püüab tõestada, et kultuur on igav, mis on alatu vale. Eesti kultuuris sünnib iga nädal midagi huvitavat. Tean ääri-veeri, millised intriigid ja peod leiavad aset kirjanike liidus. Asi see oleks neid meedias võimendada – nii nagu võimendati Alfred Rosenbergi väljapanekut ajaloomuuseumis. Kunstnike seas, eriti Tartu kunstnike liidus, valitsevad aga veel hullemad sisepinged.

Kui nüüd näpuga näidata, milline peab olema üks ideaalne kultuurisaade, siis on seni etaloniks paari aasta eest nähtud „Vabariigi kodanikud”, mille teemaks oli elulooraamatute buum. Seal oli kirge, huvitavaid mõtteid, konflikte ja kontraste algusest lõpuni.

Kultuur on igakülgselt seotud meediaga. Viimast kajastab ETV veel kahvatumalt. Vastavad saated puuduvad üldse. Toosama Mati Talviku „Ajavaod” oli suur erand – nagu oli erand seegi, et formaalselt ajalooline teema nii hästi kaasajaga suhestus.

Puudub jooksev meediaanalüüs, mida Kanal 2 „Ärapanijaga” vähegi võrrelda annaks. Juur ja Oja aga kahekesi kogu Eesti meediat hõlmata ei suuda. Pealegi on nad liiga leebed ja intelligentsed. ETV võiks panna täie rauaga. Kui ikka selgub, et selgeltnägijad ei suutnud tantsusaate edasipääsejaid õigesti ennustada (ÕL 15. X), tuleb neile anda nii et tolmab.

Kuidas konkreetselt paradigmat muuta?

Oletame, et kultuurisaatesse kutsutakse Asko Künnap ja Jürgen Rooste rääkima esimese uuest raamatust (nimed on täiesti laest võetud). Ja kui tekib kahtlus, et hakkab jälle üks imal õlalepatsutamine ja kiitlemine nagu „OP!-is”, siis saatejuht lihtsalt läheb enne saadet Rooste juurde ja ütleb, et Künnap nimetas teda äsja ajukääbikuks. Siis aga mainib möödaminnes Künnapile, et Rooste sõimas teda lakkekrantsiks. Seejärel läheb nagu läheb. Igatahes on pärast saadet mõni kildudeks löödud kaamera või purukspekstud stuudiosisustus väike kaotus, võrreldes vaatajareitingu tuntava tõusuga.

Ka mina maksan riigile tulumaksu. Ning ma nõuan, et rahvusringhääling pakuks mulle selle eest eesti kultuuri tõelist verd ja pisaraid, mitte siledat lobedat mula.