Lasnamäe mikrokosmos

MARIANNE KÕRVER

Dokumentaalfilm „Sipelgapesa“ (Eesti 2015, 83 min), režissöör-stsenarist Vladimir Loginov, operaator Max Golomidov. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Artis, Solaris, Sõprus, Ekraan, Astri ja Elektriteater.

„Sipelgapesa“ peategelane on 700 boksiga garaažide kompleks Lasnamäel.

Kaader filmist

Uus eesti dokumentaalfilm „Sipelga­pesa“ pakub lühinovelle, vinjette, anek­doote ja ballaade 1980. aastatel Lasna­mäele ehitatud hiiglasliku garaažikompleksi elust. Nõukogude impeeriumi lõpuaastatel valminud 700 kohaga garaažide Colosseum võis oma algusaegadel mahutada tõenäoliselt suurema osa Lasnamäe elanike aastatepikkuses järjekorras oodanud Moskvitšid, Žigulid ja Volgad. Tolle aja kohta tohutult suurest kompleksist sai aga omamoodi märgiline ehitis – monument läänelikule tuleviku-utoopiale, mida see lagunev suurriik oma kodanike heaks iial teoks teha ei suutnud. Veelgi märgilisem on aga see, millised protsessid on seal viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud: autode jaoks ehitatud majast on saanud üks väike, ja väga omanäoline mikroriik. See on kõike muud, kui vaid koht autode hoidmiseks. Boksidest võib leida nii juhuslikest ja käepärastest materjalidest kokku klopsitud sauna, restorani, karaokebaari, prügila, loomakliiniku kui ka elukorteri …

Režissöör Vladimir Loginov on smugeldanud end kohalike venelaste hingeellu, toonud vaatajani lihtsate vene inimeste igapäevaelu, millest suurem osa möödub garaažis. Seal võetakse viina, arutatakse naiste ja poliitika üle, meenutatakse elu hiilgeaegu, mis on jäädavalt möödas või mida pole kunagi olnudki, putitatakse autosid, lootmata neid kunagi sõidukorda saada, kuulatakse ärakulunud kassetilinte või istutakse lihtsalt niisama rahus – ilma karjuvate laste, näägutava naise ja nõudliku armukeseta. Oluline on, et oleks koht, kus aeg seisab ja kus saab lihtsalt veidi omaette olla.

„Sipelgapesast“ rääkides on võimatu jätta toomata paralleeli just äsja kinodes linastunud filmiga sellest, mida teevad inimesed Austria keldrites. Ulrich Seidli filmiga „Keldris“ („Im Keller“, 2014) on „Sipelgapesa“ tihedalt seotud nii temaatiliselt kui ka pildikeele poolest. Ulrich Seidl, Austria katoliiklaste väsimatu kroonik, on oma filmis otsinud seda, mida varjavad austerlaste anonüümsed väikekodanlikud elumajad oma perfektselt pügatud hekkide taga. Kaamera laskub freudistlikule maa-alusele territooriumile, kus korralik väikekodanlik hing peidab oma allasurutud tunge ja ihasid. Sealt leiab teiste seas nii sõraliste topistest ebaloomulikult erutuva jahimehe, Hitleri-austajast puhkpillimängija kui S&Mi armastava katoliiklasest psühholoogilise nõustaja. Igaühel on mingi kinnisidee ja kelder on nende väljaelamiseks just sobiv koht. „Sipelgapesas“ on garaažikompleks samamoodi territoorium, mille loomisel ja kujundamisel on antud vabad käed kõikidele tungidele ja unelmatele, mida oma kodudes realiseerida ei taheta, ei saada või ei julgeta. Nii võib garaažidest leida Kremli-meelsete presidentide portreegalerii kõrvuti piltidega kassipoegadest ja Toomas Hendrik Ilvesest, muljetavaldava kellakollektsiooni, lugematult ajakirjade väljalõikeid paljastest naistest ning tohutul hulgal träni, mida tõenäoliselt kellelgi kunagi vaja ei lähe.

Kuigi need värvikad keskkonnad kõnelevad nii mõndagi inimeste kohta, kes nende keskel elavad, pole „Sipelgapesa“ keskmes erinevalt „Keldrist“ sugugi üksikindiviid oma elust suuremate tungide ja tahtmistega. „Sipelgapesa“ tegelaste taustast saab filmi jooksul väga vähe teada, aga see polegi oluline. Nad ei räägi iseendast, vaid vaatajale vahendatakse valitud hetki nende elust: ristsõnade lahendamine, telefonikõne sõbrale või südantlõhestav karaoke. Väga tabavate ja hästi valitud stseenide abil on õnnestunud garaažikompleksi asukatest luua mulje kui toimivast kogukonnast, riigist riigis, kus kehtivad oma kombed, reeglid ja seadused. Hoone, mis on püsinud muutumatuna juba aastakümneid, toimib omamoodi ajamasinana ning toob vaatajate ette killukese laguneva Nõukogude Liidu elu. See on nagu Noa laev, kuhu on päästmiseks välja valitud hääbuva ühiskonna kõige värvikamad isendid.

Kuigi on kaheldav, kas autor soovis teha poliitilist filmi rahvusvähemuse küsimusest Eestis, kerkib see teema filmi vaadates paratamatult esile. See Lasnamäe garaažikompleks peegeldab ausalt ja otsekoheselt maailma, mille olemasolu Reformierakond tõenäoliselt parema meelega maha vaikiks. See on kogu ümbritsevast elust ennast täiesti isoleerinud siseimpeerium, mil puudub igasugune kultuuriline kokkupuude selle maailmaga, milles Euroopale orienteeritud eestlased end arvavad elavat. Ainsad kokkupuutepunktid on geograafilised: kaks rahvust jagavad riiki, selle tänavaid, karaokebaare ja korterelamuid, kuid sisuliselt elatakse paralleeluniversumites.

Kui Ulrich Seidl on pidanud vajalikuks oma tegelaste hapruse ja ebakindluse rõhutamiseks panna nad otse kaameraga suhtlema, nii et kaamera halastamatu kohalolu ei unune ka portreteeritaval hetkekski, siis Max Golomidovi kaamera kohalolu on „Sipelgapesas“ delikaatsem ja vähem aimatav, kohati tundub, nagu ei suudaks nende tegelaste elust suuremat üksiolemist häirida mitte miski ja kaamera oleks justkui nähtamatu. Ometi on nende kahe filmi pildikeeles sarnane operaatorite oskus komponeerida kaadreid nii, et keskkond, kus tegelased viibivad ja tegutsevad, kõneleb sama palju või kohati veel rohkemgi kui tegelased ise. Pikad, staatilised kaadrid annavad tegelastele ruumi hingata ja lihtsalt olla. Eraldi tahan välja tuua filmi erakordselt hästi õnnestunud helikujunduse: ainult live’is salvestatud ja ettemängitud etteasted on ainus muusikaline taust, ent ometi on nende miksimise ja jätkumisega stseenist stseeni suudetud luua mingi müstiline aja kulgu peatav atmosfäär, mis toetab ja ilmestab kogu lugu.

Vladimir Loginov on öelnud, et seda filmi ajendas teda tegema soov saada lõpuks teada, mida meie isad ja meie mehed garaažides teevad. Ei ole küll teada, kas ta sai oma küsimusele vastuse, aga igal juhul on tal sel ettekäändel õnnestunud luua üks väga nauditav ja mitmetahuline film, mis tõenäoliselt kõnetab vaatajaid igas maailmanurgas mõnevõrra erinevalt. Postsovetlikes riikides mõjub see ühelt poolt nostalgiliselt, ent avab ka silmad. Neile aga, kes seisavad päevapoliitilistest teemadest eemal, on see igati kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugu inimeksistentsi absurdist ning meie soovide ja igatsuste väiksusest.