Laste peal ära proovitud

ERET KUUSK

Mängufilm „Käsilased“ („Minions“, USA 2015, 91 min), režissöörid Kyle Balda ja Pierre Coffin, stsenarist Brian Lynch, helilooja Heitor Pereira. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Artis, Cinamon ja Ekraan.

Käsilased järgivad kevadel ekraanile tulnud lammas Shauni eeskuju, toetudes oma tegevuses põhiliselt füüsilisele huumorile, sest kõneoskust neile antud ei ole.

Pressifoto

„Käsilased“ on pühendatud filmidest „Mina, supervaras“ („Despicable Me“, Pierre Coffin ja Chris Renaud, 2010) ja „Mina, supervaras 2“ (Pierre Coffin ja Chris Renaud, 2013) tuntud käsilastele. Eestikeelses versioonis annavad tegelastele oma hääle Tõnu Mikiver (jutustaja), Merle Palmiste (Scarlet Overkill), Priit Võigemast (Scarleti abikaasa Herb), Tiina Tauraite (kuninganna) ja paljud teised näitlejad.

Seikles kord kaugel maal üks käsilaskond. Neid oli väga palju ja nad olid väga kollased. Oma rohkearvulisusest hoolimata tundis viimne kui üks neist ennast väga õnnetuna. Käsilasi piinas nimelt igatsus leida oma hõimule kurjemast kurjem juht. Stuart, Kevin ja Bob, kolm kõige vapramat, kohtavad kurja naisliidrit Scarlet Overkilli. Kas nüüd on käsilased unistuste juhi leidnud või laguneb seegi liit?

„Käsilaste“ karaktereid täiustati kaua. Pierre Coffin ja Kyle Balda on maininud, et kolm aastat kestnud tööprotsessi vältel tekkis tiimis eriline sünergia, kus ideedele anti aega pikalt settida. Kellel parajasti mõni hea mõte tuli, sellel oli õigus ka midagi tegelastes muuta. Ühel hetkel turgatas stsenarist Brian Lynchile pähe idee kirjutada „Käsilastesse“ sisse stseen, kus Londonisse pidutsema tulnud kuninganna Elizabeth laseb ära varastada oma krooni. Muuseas, kõrgeausus ei tee reliikvia kadumisest erilist numbrit. Selle käiguga tahtsid autorid nalja visata brittide konservatiivse loomuse üle.

Varem reklaamialal koostööd teinud Coffin ja Balda on märkinud, et „Käsilaste“ pideva ümberkirjutamise käigus jõudsid nad aeg-ajalt ummikusse. Tihti tuli muuta suunda, sest üks või teine tegelane polnud piisavalt naljakas. Loo skelett oli autoritel paigas, kuid karakterid ootasid täiustamist. Pooleldi valmis tegelasi katsetas Coffin oma laste peal: ta näitas neile mitmeid karaktereid ja jälgis, milline on reaktsioon. Kui lapsed naerma hakkasid, oli suund õige ja seega otsustada lihtsam. Peale selle, et väikesed inimesed on „Käsilaste“ juures kaasautorid, ülistatakse lapsi ja lapsemeelsust kõigis kolmes animatsioonis. Näiteks on targad lapstegelased suunanäitajate ja nõuandjatena esindatud mõlemas „Supervarga“ filmis. Margo, Edith ja Agnes jagavad seal supervargale Grule kasulikke näpunäiteid, kuidas oleks hea ja õige elada. Võte on teada muinasjuttudest, kus laste asemel on väikesed loomad, kes on targemad kui neist palju suuremad tegelased. Märkamatud loomakesed annavad tihti ränduritele nõu, kuidas leida seda õigeimat teeotsa või võluväravat avavat võtmekest.

Sellel, et ükski „Käsilaste“ kurjam pole läbinisti paha, on oma mõte. Näiteks tundus värskelt loodud kuri Scarlet Overkilli autoritele pärast analüüsi ülemäära mürgine. Proua Overkilli mitmekülgsuse nimel otsustati tema loomust veidike pehmendada. Sisse toodi teine paha, Scarletti abikaasa, britilik dändi Herb, kelle kaudu näidatakse negatiivse Scarleti õrnemat poolt. Samamoodi pole supervaras ja käsilaste tulevane liider Gru läbinisti halb. Kui väga ta ise seda ka tahaks, ei õnnestu tal alla suruda oma pehmemat poolt. Eneselegi ootamatult saab kurjast Grust kolme tüdruku kasuisa ja see meeldib talle.

Lisaks meeliülendavale sisulisele poolele on „Käsilased“ laitmatult teostatud ka tehnilise külje pealt. Erinevad ruumid, pinnad ja faktuurid on animatsioonis loodud fotoliku täpsusega. Realistlikele taustadele vastandub aga tegelaste klassikaliselt multifilmilik ja kohati groteskne välimus. Rõhutamaks karakterite personaalsust on nende keha ja nägu karikatuurselt välja venitatud, lapikuks surutud või kokku tõmmatud. Siin on autorid inspiratsiooni saanud loodusest. Oma kehakujult ja näotüübilt sarnanevad „Käsilaste“ tegelased mõne linnu, putuka või loomaga. Scarleti ja Gru välimuse loomisel on inspiratsiooni saadud ilmselt mõne lülijalgse või sääse kehakujust. Ühele käsilaskolooniale lõpliku lihvi andmiseks on animaatorid veetnud ilmselt aega mõne ookeanis elutseva hiiglasliku kalaparve käitumist jälgides.

Käsilaste omavahelise peamiselt häälitsuste tonaalsusel ja intonatsioonil põhineva suhtluskeele loomisel mängib suurt rõhku selle kõla. Sama oluline on ka keelega kaasnev visuaal, ilma milleta kaotab verbaalne pool oma tähenduse. Vähestel hetkedel, kui kõrv teksti eristab, võib leida käsilaste kõnes mõningaid viiteid toidule. Äratuntavad on sõnad banana, potato, tomato, tiki masala või salsa. Kordustes ilmnevad repliigid nii, et vaatajale tunduks, nagu õpiksid käsilased alles rääkima. Sellise unikaalse kõlaruumi loomisel kasutasid Pierre Coffin ja Chris Renaud oma eksimatut keelevaistu. Nad katsetasid paljude keeltega, liitsid need kokku ning mida tobedamalt keeled läbisegi kõlasid, seda parem oli tulemus.

„Käsilaste“ kehakeel põhineb aga vanal heal slapstick-komöödial, mida iseloomustab lihtsal füüsilisel tegevusel, kukkumistel, tagaajamisel ja anekdootlikel juhtumitel põhinev huumor. Kollased tegelased satuvad kergesti segadusse ja räägivad tihti üksteisest mööda, nad on kohmakad ja nende ettevõtmised äparduvad. Animatsioonis on märgata ka standup-komöödia elemente. Näiteks kui Scarlet Overkill ilmub oma jüngrite ette kõnet pidama, võib ta kehakeeles täheldada täpselt samu nõkse, mida kasutavad rahvamassiga suhtlemisel lavakoomikud.

Eraldi äramärkimist väärib „Käsilaste“ energiline heliriba, kus pole koonerdatud tunnuslugudega. Need on sündmustele vastavalt 1960. aastatest või natuke hilisemast ajast pärit hitid. Teatavasti olid 1960. aastad maailmas hipiliikumise, Elvis Presley, Beatlesi ja Rolling Stonesi hiilgeaeg. „Käsilaste“ tegemisi saadavad Turtles, Queen, Doors, Smashing Pumpkins, Beatles, Jimi Hendrix, Donovan, Who ja Rolling Stones. Nagu ühele moodsale animatsioonile kohane, ei puudu seal ka popkultuurilised vihjed. Kui käsilased Londoni tänava Abbey Roadi kanalisatsioonikaevu alt välja piiluvad, on parajasti kätte jõudnud ajalooline hetk, kus teed ületavad biitlid. On aasta 1969. Sündmus on fotona jäädvustatud ka bändi samal aastal ilmunud albumi „Abbey Road“ kaanel.