Lõpuks ka lõppematusest

Johan Carlsson: „Ma arvan, et filmi „Lõppematusest“ on Roy Andersson pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda.“

TÕNU KARJATSE

Roy Anderssoni „Lõppematusest“ (mida võib tõlkida ka kui „Muutumatusest“) on ühtviisi poeetiline ja eksistentsiaalne kogemus, abstraktne mõtisklus maailmast ja inimesest, inimese üksildusest, hüljatusest ja elu haprusest. Andersson ise reisida ei armasta, küll aga oli filmi linastusel Rotterdami filmifestivalil kohal ta kauaaegne produtsent Johan Carlsson, kes on Anderssonist teinud dokumentaalfilmi „Homme on ka päev“¹ (2011). Siis, enne koroonakriisi, saigi produtsendiga juttu aetud.

Roy Andersson on mitmeid auhindu võitnud mainekas filmitegija. Kui keeruline on olla väidetavalt väga nõudliku režissööri produtsent?

See on raske küsimus. Esmalt tuleb öelda, et ma ei ole ainuke produtsent – meid on meie väikeses firmas ja meeskonnas kaks.² See töö on raske, naljakas ja ärritav. Rahastuse osas on meil siin Euroopas abiks rahastamisstruktuurid ja kauaaegsed partnerid, kes Anderssoni filme toetavad. Mõnikord need küll vahetuvad, kuid enamjaolt on püsinud muutumatuna.

Nii et iga filmi jaoks ei pea uuesti rahastajaid otsima?

Ei, eks me käime läbi samad institutsioonid kui teisedki Euroopa filmid, kuid meie jaoks on see ehk võibolla isegi lihtsam, sest kui soovitakse korra Roy Anderssoni filmi toetada, siis tehakse seda tavaliselt veel. Ja pealegi on iga järgnev film saanud maailmas eelmisest rohkem vaatajaid. Rootsi vaatajaskond ei kasva, kuid maailmas küll. Ja loodame, et nii läheb ka selle filmiga.

Kuidas on erainvestoritega? Kas nad tulevad kaasa?

Meil ei olegi erainvestoreid. Rootsi filmide puhul on üldse väga harukordne, kui leitakse juurde erarahastus.

Filmi iga stseeni kallal tuli teie sõnul teha tööd vähemalt kuu aega. Selgitage palun seda protsessi lähemalt.

Kõik algab läbirääkimistest. Arutame Royga, kuidas üks stseen seondub järgmisega, ning mida ta tahab selles stseenis teha ja näha. Siis läheme juba stuudiosse, paneme püsti kaamera ja meeskond mängib selle stseeni proovi korras läbi, mõnikord lööb Roy ka ise näitlejana kaasa. Nii saab stseeni kallal kiiresti, lõbusalt, ja ka lihtsalt tööd alustada. Siis läheb kuu aega näitlejate leidmiseks, lava kavandamiseks, valguse paika panemiseks, seejärel algavad proovid, iga nädal mõni. Nende käigus proovime näitlejaid, kuid ka seinte värvi, valgust. Ja huvitav on see, et isegi Royga pikki aastaid koos töötanuna pole välja kujunenud valemit või retsepti, mille järgi seda protsessi läbi käia. Me teame, mida teeme, kuid lõpuks on Royl ikka mingid oma mõtted või tunded, mida ta tahab stseenis näha ja seda on alati raske teoks teha.

Kui juba filmimiseks läheb, siis kui palju duubleid teete? Ühest vist ei piisa?

Muidugi mitte. Kui ei õnnestu, proovime uuesti. Tavaliselt teeme praegu 30 – 40 võtet ühe stseeni kohta. Seejuures on iga stseen võetud vaid ühest rakursist. Stseen peab olema täiuslik: kui ühe näitleja töö või mõni detail ei õnnestu, peame kõik uuesti võtma, sest montaažis seda enam parandada ei saa. Kui saame kolm väga head võtet, on Roy õnnelik, kuid kindlasti peab neid olema rohkem kui üks. Selle olulisus tuleb välja juba montaažis, näiteks ühe algus on liiga aeglane, teisel jälle kiire. Varem, näiteks filmi „Laulud teiselt korruselt“³ puhul, mille tegime 20 aastat tagasi, võtsime stseeni üles 60 või isegi 80 võttega. Reklaamide jaoks tegime isegi 124 võtet ja seal tuli arvestada ka sellega, et klipi pikkus on 25 sekundit ja see pidi olema täiuslik. Roy sõnul pole seda üldse palju, sest Chaplin tegi kord ühte stseeni lausa 455 võttega.

Olete Roy Anderssoniga koos töötanud mitmeid aastaid, kas mul on õigus väita, et ta tööd on muutunud üha teravamaks, täpsemaks, tihedamaks?

Minu meelest on Roy kogu aeg püüdnud teha abstraktseid ja sisuliselt tihedaid filme. Minu meelest on „Lõppematusest“ tõesti isegi tihedam kui eelmised tööd. Roy on ka vanem, me ei tööta enam nii pikki tunde nagu varem, praegused päevad on ikka juba normaalse tööpäeva pikkused. Ma arvan, et Roy on siia pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda. Siin pole midagi liigset, puhtalt asi ise. Osaliselt on see surmast. Jah, see film on tihedam kui ta varasemad tööd.

Rohkem kui varem hakkas siin silma näitlejate kahvatu grimm. Selles oli midagi äärmuslikku.

See kahvatus on omane kõigile Roy filmidele viimase 25 aasta jooksul. Põhjus ongi abstraheerimise astmes. Film räägib rohkem inimestest üldiselt kui konkreetsetest isikutest mingis stseenis. Ka enamik näitlejaid osaleb vaid ühes stseenis, me ei saa kunagi midagi teada nende taustast või eludest, nad esindavad inimesi ja ülimalt kahvatu grimm teeb selle veelgi selgemaks. Sama mehhanism toimib ka klouni puhul, kes kannab samuti väga tugevat grimmi. Samas on need näitlejad isiksused, ka see on oluline. Me töötame palju amatöörnäitlejatega ja see, mida nemad annavad, on see, mida Roy otsib. Nad ütlevad oma repliike omal viisil, minu arvates ongi parimad amatöörnäitlejad need, kel on väga isikupärane väljendus- ja liikumisviis. Nad ei teeskle kunagi, nende jaoks ongi see tõde.

Kas seetõttu on neid ka raskem lavastada või neid polegi vaja lavastada?

Royl on neid siiski vaja lavastada ja see protsess algab juba siis, kui nad esimest korda kokku saavad. See on keeruline protsess ja kohtumised toimuvad mõned nädalad enne stseenide filmimist. Roy loob iga näitlejaga oma suhte, võtete juures võib ta olla ka väljakutsuv, kui repliike ei öelda nii nagu ta soovib, kuid tavaliselt on võtteplatsil väga mõnus atmosfäär. Roy võib olla järsk, kuid see töötab ja inimesed ei solvu, sest mõistavad, et see mees teeb midagi, mis on suurem kui nemad ja nad tahavad selles kaasa teha. Muudatusi repliikides Roy ei luba, neid peab maha ütlema nii nagu nad on kirjutatud – see on väga oluline. Väga oluline on isegi hääletoon, ta on selle suhtes väga tundlik. Tihtipeale on tal hääletoonist selge ettekujutus isegi enne näitlejate valikut.

Tema värskes filmis vilksatab üks ajalooline tegelaskuju. Kas neid on olnud ka varem?

Tõsi, selliseid äratuntavaid ajaloolisi isikuid pole ta filmides varem olnud, ehkki on olnud küll ajaloolisi stseene. Filmis „Lõppematusest“ olev Hitleri stseen räägib tema viimastest tundidest maa-aluses punkris, ja seda on palju mõjutanud üks 1950. aastate nõukogude maal.

Samas saab see ka päevapoliitilise värvingu, arvestades parem- ja vasakäärmusluse tõusu.

Ma ei usu, et Roy tahtis selle stseeniga anda edasi mingit poliitilist sõnumit, teda huvitab väga teine maailmasõda, ta on liiga noor selleks, et olla seda ise kogenud. Ta sündis sõja ajal ja tal on lapsepõlvest sellega seoses palju mälupilte, näiteks see, kuidas naised näevad ajalehes fotosid Auschwitzist ja nutavad, ta mäletab seda õudu. Kui me sellest omavahel räägime, imestab ta alati, et kuidas võis see sündida, kuidas oli see võimalik.

Samas näeme uudistest et see kordub, ehkki mitte siinsamas. Ka Roy filmis näeme varemeis linna, mis on üks filmi mõjusamaid stseene. Siit üks tehniline küsimus. Kas see linn oli üles ehitatud maketina või kasutasite arvutit?

Varemetes Kölni ehitasime maketina. Selle laius oli umbes viis meetrit ja sügavus neli meetrit. Meie kunstnik kasutas väga nutikat moodust: esmalt lõikas ta laseriga penoplastist välja hoone mudeli, seejärel töötles seda käsitsi, ükski hoone ei sarnane teisega. Sellega oli palju tööd, kuid meetod oli väga hea. Sedavõrd hea, et just läinud nädalal saime kõne Saksamaalt ja nad vist tahavad seda Kölni toomkiriku maketti endale saada. See pannakse Kölnis ka vaatamiseks välja.

„Lõppematusest” pole vist ükski hoone päris?

Jah, peaaegu kõik stseenid on filmitud stuudios, Iga stseen on üks pilt ja Roy tahab igasse stseeni ka maksimaalselt panustada. Stseen peab edasi andma õhustikku ja keskkonda, kus tegevus toimub, selles peab olema teravussügavus, kui on nii-öelda välivõte, ja sisevõtte puhul peab aknast näha olema linna. Muidugi, aeg ajalt tuleb lahendada ka selliseid olukordi, kus stuudio kolmest meetrist ei piisa, siis tuleb kasutada trompe-l’œil optilise illusiooni tehnikat, kus fassaad ehitatakse hoopis väiksemas mõõdus, aga võetakse üles lähemalt. See on iseenesest vana meetod, mida me kasutame üpris palju. Arvutis me ei loo midagi. Me filmime makette ja paneme nad pildis kokku.

Järeltöötluses ju siiski, näiteks stseen rändlindudega või armastajate paar varemeis Kölni kohal?

Jah, lendava paari puhul kasutasime montaažis arvutit, aga see on kahe pildi kokkumonteerimisel paratamatu. Me mõtleme efektid välja tegemise käigus, aga oleme leidnud väga hea lahenduse, kuidas neid tööprotsessi sulatada.

Kui kalliks läheb ühe stseeni üles võtmine?

Meil pole klassikalist eelarvet. Ei saa öelda, et oleme ühe või teise stseeni kallal töötanud nüüd pikka aega ja eelarve on otsas, sest kui Roy pole stseeniga rahul, pole sel ka väärtust ja see jääb filmist välja. Sel juhul oleksime ühe kuu asjata töötanud. Iga stseen peab lõpuks õnnestuma. Vähemalt Roy arvates. Seega pole meil eelarvet stseenide kaupa. Mingis mõttes puudub meil kontroll eelarve üle, kuid samas on meil tegelikult väga hea kontroll, sest oleme kaua koos töötanud, tegutseme ainult stuudios ja teame oma töötempot ning meid ei mõjuta ilm ega muud kõrvalised segajad. Seega on meil alati kindlustunne olemas, ka eelarve osas.

Kas Roy Anderssonilt võib loota veel üht täispikka filmi?

Ma ei ole väga kindel aga eks näe. Paljud arvasid, et „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“⁴ jääb ta viimaseks täispikaks filmiks, aga nüüd tuli siiski välja veel üks. Ta saab peagi 77aastaseks aga see ei tähenda veel, et ta filmitegemisest kõrvale jääks.

1 „Det är en dag imorgon också“, Johan Carlsson, 2011.

2 Tootmisfirmas Roy Andersson Filmproduktion AB töötas selle filmi teise produtsendina ka Pernilla Sandström, kes lahkus firmast 2018. aastal.

3 „Sånger från andra våningen“, Roy Andersson, 2000.

4 „En duva satt på en gren och funderade på tillvaron“, Roy Andersson, 2014.