Lubadused ja ootused

Tarmo Teder

Mida lubavad eesti telekanalid ja mida ootab vaataja?

Augusti keskel andis ETV teada oma programmist eeloleval sügisel. Natuke imestama pani päevalehtede amorfsus, millega nad pressiteate jupiti sõna-sõnalt alla neelasid. Eks ole tooreste õunte pealt raske midagi kritiseerida ja analüüsida, aga üht-teist võrrelda ja kanali mentaliteedi kontuure võib siiski vedada. Viimastel nädalatel on ETV oma eetrisse paisanud audiovisuaalse reklaamiklippide lennuka laine, mis tutvustavad saatejuhte ja nende kavatsusi. Mõnede vaieldamatute uuenduste kõrval paistab stabiilne jätkusuutlikkus ja vanad tuttavad, et mitte öelda liug sissekulunud kelgumäel.

Vahepalaks väike mõtisklus: mis on üldse uuendus, uus omasaade, uus hoog, uus hooaeg, uued uudised? Ja nii edasi, millest näiteks pärtlipäeva Postimees oma meediaküljel, väidetavasti Eesti vaadatuima telekanali (Kanal 2) kuulutuste lõa otsas tutvustades juttu teeb. Absoluutselt võttes on asi lihtne: iga saade, iga sõna vibratsioon, iga aastakümnetega sissevaadatud nägu mõnes atomaarses liigahtuses on ekraanil hetkiti uus, sest piiridest läbi sammuva oleviku iga hingetõmme on ju uus! Kummati pole aga midagi eriti uut siin päikese all, nagu ka telekanalite supiköögis, sest ka “neile on tulnud kätte, mis tõeline vanasõna ütleb: “Koer pöördub tagasi oma okse juurde” ja “pestud emis läheb porisse püherdama!”” (Peetruse 2:2,22). Televisiooni puhul jookseb “uue” piir läbi vaataja silmade ja kõhunaha, kõik ei suuda iga päev neli-viis tundi pildimasina ees vahtida. Tuleb valida ja hoolikalt kaaluda, mille peale oma jumalast antud aega kulutada?

Jätaks siin menusarjad, trikimehe vembud, löövad romantilised komöödiad, missišõud, maamehe naiseotsingud, talendijahi ja Keskerakonna juhatuse energilise liikme võsareporteerimised kommenteerimata. Kõike seda on tükati-jupiti ammu nähtud, kuigi iga saade ja sekund tuleb ju uus! Mängima õhutava TV 3 puhul hakkab võimust võtma raha- ja kasiinokanali kuvand, mida kinnitab ilmakuulsa tõsielusarja “The Apprentice” kopeerimine Armin Karu vedamisel, lisaks pühapäevaõhtused James Bondi filmide näitamise toetajad. Mängupõrgulises mõõduvõtus vastab Kanal 2 umböise “Las Vegase” sarjaga, kuid konkurentide “Võta või jäta” peibutab juba miljoni krooniga ja “Miljonimängus” lastakse tänavu käiku stuudio tarkade klubi lahendatav neljas õlekõrs. Kumb on suurem, kas põhjanaba või lõunanaba?

Olgu vahele öeldud, et ma ei kirjuta siin mingi väljaõpetatud meediakriitiku, vaid tavalist sorti, kuid küllalt kujunenud maitse ja seejuures erinõuetega televaataja positsioonilt. Niisiis, kui sa ei suuda hoiduda teleri käivitamisest ja oled kord vaatajapüügi noota sattunud, tuleb valida, hoolikalt kaaluda – mida pakub näiteks ETV tõmme 2007. aasta sügisel?

Pole kahtlust, et huvitavamaks tõotab kujuneda Aarne Rannamäe veetav ühiskondlik-poliitiline “Vabariigi kodanikud”, mis tuleb eetrisse ühel magusamal ajal, reedel enne AK-d. Selle otsesaate sisulist külge on viimastel nädalatel teistest detailsemalt reklaamitud ja “Vabariigi kodanike” suu puhtaksrääkimisega kaasneb intrigeerivaid konnotatsioone. ETV “Vabariigi kodanike” omareklaamis sedastatakse, et meid eestlasi on liiga vähe jäämaks ainult oma liistude juurde. Tõesti, Eesti on väike ja hämamisele vaatamata küllalt läbipaistev eluruum nägemaks, mis vallamanöövrid ja poliithoovused siin tegelikult aset leiavad. Aga need manöövrid ja hoovused ei tohi jääda turujuttude sfääri. Rahvas pole väsinud mitte poliitikast, vaid poliitilisest mögast ja küllap ka ühesuunalisest majandushosiannast. Rannamäe ei lase omale kantselei juraga pähe istuda, ta tunnetab selgesti probleemi(de) olemust, enam-vähem teab, mida tahab küsitletava suust teada saada ja oskab seda ka selges eesti keeles konkreetselt küsida. Samal ajal kontrollib ta hästi seda paindlikku piiri, kus kriitilise teleuurija vaimne rünnak häbematuseks muutub. Sisuliselt laetud viisakas nahaalsus kuulub terase AV-publitsisti arsenali ja Rannamäe on vana erk telekull haaramaks oma küünistesse mõnd patust ametikukke. Esmane asi pole aga pelk ärapanemine, vaid vabariigi kodanike vajadus suu puhtaks rääkida, et ka teised tublid televaatajad teaksid selgesti, mis värgid käivad. Tahaks, et Rannamäe ei piirduks ainult teada-tuntud arvamusliidritega, vaid leiaks ja usaldaks vabariigi kodanikke lihtrahva hulgast, kes pole vahest nii ladusad lobalõuad, aga kindlasti on neil oma koha pealt midagi tähtsat öelda. Mitte ainult arvamusliidrite ja poliitfiguuride vaid ka inimestega peab rääkima, sest liidrisärk ja parteipintsak kipuvad funktsioneerija inimlikku kvaliteeti lämmatama.

Praegu linnulennult etteantud formaadi järgi ei söanda loota, et “Vabariigi kodanikud” meie kodanikuühiskonna vaevalisel teesillutusel mingiks oluliseks märgiks saab, kuigi pole välistatud, et tegelinskite ja eliitnimede kõrval võib häiruda ka Toompea või Kadriorg. Ühiskondlik-poliitiline tippajakirjanik olgu sama lugupeetud kui ka kardetud ja ETV kuulipritsid ei tohi lasta omale kotti pähe tõmmata. Teisalt ei tohi ka interaktiivne saade jääda tühipaljaks ühiskondlike pingeaurude väljalaskjaks.

Väidetavasti Kanal 2 “Reporteriga” konkureerima hakkav ETV teine otsesaade “Revidendid”, mis lastakse eetrisse argipäeviti kell 19.30, näikse kollaažlikumas formaadis täiendavat sügavamini puurivat “Vabariigi kodanikke” ja eks hakka revideerimise käigus (saatejuhid Ainar Ruussaar, Kaja Kärner, Vallo Toomet, Hannes Hanso, Gaute Kivistik) lendama nii laastud kui saepuru. Sest korralagedust, nõmedust ja ametnike ülbust meie kallis vabariigis jätkub veel küllaga.

Iseäralikuks telenäoks hakkab saama Vladislav Koržets, kes lubab kolmapäeviti “Osoonis” osooniaugud täita. Tahaks vanale kala- ja naljamehele südamele panna, et ka Eesti keskkonnas on kuri ammu karjas ja üksnes huumoriga seda ei peleta. Küllap jätkub Koržetsil silma ja taipu – ja mitte üksnes õngesidumiseks ja latikapüügiks.

Mati Talviku juhitud “Eesti aja lood” hakkab näitama ka liikuvaid pilte vanast heast Eesti ajast 1918–1940, millele loetakse peale hoolika kodutööna tehtud külluslik diktoritekst. Televiisor toob omaette vaadatava ajalooõpiku tugitooli.

Nüüd aga rida küsitavusi. Esiteks filmid. Miks ei hõigata eraldi real välja meie algupäraseid mängu-, dokumentaal- ja animafilme?  Kuhu jääb rahvuslik filmipärand? Hea küll, “Kevade” ja “Viimse reliikvia” kõrval näidatakse tähtpäeviti ka “Nimesid marmortahvlil” või “August 1991”, aga mis riiulisse on kinni jäänud näiteks Andres Söödi “Jaanipäev”, “Mälu”, “511 paremat fotot Marsist” või Vladimir Karassev-Orgussaare “Lindpriid”? Või Jüri Müüri, Ülo Tambeki, Peeter Simmi, Mark Soosaare, Olav Neulandi väärtlinateosed, rääkimata Rein Marani kümnetest loodusfilmidest ja maailma tippfestivalidel ülekullatud animafilmidest? Selle asemel rõhutatakse BBC staari David Attenborough’ “tippkvaliteetseid” loodusfilmisarju, mis tuleb nädalavahetuse huvilistele eesti keelde tõlkida. Kas rahvustelevisioon pistab rinda Discovery laadi taevakanalitega? Tahaks väga teada, kas ETV-l on üldse mingi kodumaise filmi näitamise põhimõte ja strateegia? Midagi tingib ju kohanimi Eesti.

Kui sporaadiline või sihiteadlik on Euroopa väärtfilmide valik, mida ju veidi (eriti Põhjamaadelt) ka eetrisse tilgutatakse? Ent suviti kulub teinekord nädalaid, ilma et mingit huviga vaadatavat mängufilmi lastaks. Maailmas on tuhandeid filmifestivale, kust iga vähegi näitamisväärne asi mingi auhinna on napsanud. Selles kontekstis jääb väheseks lubadusest näidata “auhinnatud väärtfilme Euroopast ning muljalt maailmast”. Nn väärtfilmi piir on kriitikute-telekava-ajakirjanike-tärnijagajate suval sinna-tänna tõmmatav, filmisõbral jääb üle usaldada hanketoimetajate head maitset. Väheks jääb, kui öösel pärast kella kolme MMi augutäiteks Andres Maimiku lühifilmi näidatakse. Friigid on niikuinii juba ammu seda näinud. Andku Maimik mulle andeks, aga selline öine kavvatorkamine lõhnab omaaegse taktika ja suhtumise järele, kui lihakonservile tuli kaasa osta lahutamatu pakike Brežnevi teosega. On ju tore: kui sa Maimikut ei vaata, siis MMi ei näe!

Liiga palju ostetakse sisse ka lasteseriaale, justkui meil neid poleks. Vahest harva näidatakse Elbert Tuganovi ja Heino Parsi filme, aga kus on Avo Paistiku täispikk “Klaabu”, Sammalhabe, Muhv jt. Eraldi kuulutatud telekrimisarja “Ohtlik lend” kõrval tahaks teada, kus tolmub näiteks Rein Raamatu Stuudio B-s valminud 13osaline seriaal lastele “Ohtlikud lennud” (1992), mida lisaks 1990. aastate alguse ETV-le on näidatud ka Soome YLE 2-s jm. Täiesti omaette teema on telelavastuste salvestuste taasesitamine.

Teiseks kultuur, täpsemini kaunid kunstid, algupäraste teoste tutvustamine ja analüüs ning ka rahvusvaheliste kunstitööde import. Paljalt “OP!-ist”, mis käsitleb kolme-nelja teemat või teost, jääb sellel real kindlasti väheks. Kus on mingile muusale spetsialiseerunud kultuurisaade, mis võtaks ette näiteks eesti kunstis, teatris, muusikas või filmiski sündiva? Juba aastaid on kurdetud algupärase kirjandussaate vajaduse üle, räägitud selle tegemisest, aga vaatamata mitmetele udustele lubadustele on see kirjandussaade seni jäänud paljaks hälinaks.

Kolmandaks peab küsima: kus on saade teadusest? Mille kallal meie akadeemikud ja professorid pead murravad, mis on avastatud ja mida tahetakse? Üdini kogenud toimetaja ja teadusajakirjanik Tiit Kändler veab mitut vankrit ja ega teleteadusegi koorem talle võõraks jääks.

Neljandaks ärme religioonist üldse räägi. Äratusjutlused jäävad rohkem raadio pärusmaaks, aga miks ei võiks seda auditiivset hingekihutust ka intellektuaalsemalt nähtavaks teha? Praeguseks on usuõpetuse kooliprogrammi viimise vaidlused jahtunud, aga miks ei võiks just rahvustelevisioon olla see meedium, kus nii jütsidele kui kulupeadele antakse populaarteaduslikus vormis aimu usundeist? Seda muidugi tasakaalustatud ja pädeva toimetaja ja saatejuhi eestvedamisel. Majandustõusus end hingetuks rahmeldav eestlane ei viitsi ju pühapäeva hommikul gaasi anda ega kiriku ees parkida. Seepärast võiks vahest jumala talle koju voodisse-televiisorisse kätte tuua. Minul oleks küll huvitav näha-kuulda, kuidas väärikad pastorid-papid-preestrid seesmise kirega väitlevad-vaidlevad, sekka mõni budist, nudist või valgustatud pohhuist.

Viiendaks, kus on kunagise “Telekooli” või “Malekooli” laadis saated? Pealt neljakümneaastased ehk mäletavad veel kunagisi pühapäevahommikuid, kui Ivo Nei alustas: “Tere hommikust, kallid malesõbrad!” Hiljem asendati see lörri läinud tõotusega “Teenin Nõukogude Liitu!”. Miks ei või nüüd avalik-õiguslikus eetris joviaalsest südamest ütelda: “Tere hommikust, kallid jumalasõbrad!”? Või mis sõbrad tahes.

ETV programmi direktoril ja juhatusel on, mille üle edasi mõelda. Ja tahaks, et siinses sporaadilises artiklis esitatud küsimused leiaksid mingigi lahenduse. Raputavaid muutusi ja uuendusi ei paista. Ega suurt laeva tohigi järsku kursilt keerata, aga kas neist dessantidest ikka piisab, mida sügishooajaks praegu lubatakse. Minu kui vaataja ootused on suuremad ja spetsiifilisemad ja ma pole kaugeltki ainus vaataja. Küsitavuste ja nõudmiste kõrval väärib rahvustelevisioon esialgu vaid väikest kiitust, et viitsib otsesaadetega jändama hakata.