Mõned vanad saksa filmid

Erkki Luuk

  Sõjaaegse muusikalise mängufilmi tundeline merikaru (Hans Albers) ei saa kauni neiu (Ilse Werner) kosimisega hakkama.

“Tartüff” ja “Suur vabadus nr 7” linastusid ka Tartus.

 

 Täna tuleb juttu kahest filmist, mis on tehtud tükk aega tagasi Saksamaal.

“Tartüff” linastus Vanemuise väikeses majas teatrifestivali Draama raames. Analoogiline sündmus leidis aset aasta eest, mil seoses analoogilise festivali “Komöödiaga” näidati sealsamas filmi “Nosferatu”. Mõlemad on tummfilmid, mõlemat saatis elav ansamblimuusika. Seekord ARV Ensemble (helilooja ja kunstiline juht on Ardo Ran Varres). Nagu tummfilmide saatemuusika puhul ikka, oli see filmikaadritega sünkroniseeritud, nii et muusika ütles midagi ka pildi kohta ja vastupidi. Kui muusikalisele poolele midagi ette heita, siis kohatist monotoonset saagimist kontrabassil, mis mõjus pigem ajatäitena kui mingi kontseptsiooni või kompositsiooni huve teenis. Kuid see oli ka ainus ebameeldiv aspekt selle muusika juures.

Ekspressionistlik stiliseering ja didaktiline konkreetsus

 

Samanimelisel Molière’i näidendil põhinev Murnau “Tartüff” on mustvalge. Tänapäeva vaatajale teeb filmi huviäratavaks ekspressionistlik stiliseering (see avaldub nii näitlemises kui ka kaadrikompositsioonis), mis on omakorda didaktilise konkreetsusega edastatava sõnumi teenistuses. Selline kombinatsioon on võrdlemisi haruldane, kuigi vanasti oli konkreetse, selge ja pähetaotava sõnumiga filme kunstiliste filmide seas muidugi keskeltläbi rohkem kui praegu. Huvitaval kombel pole “Tartüffi” sõnum aegunud – pigem vastupidi. Ka ei mõju selle edastamise viis pealetükkiva ega totakana. Selle põhjuseks on ehk nii sõnumi asjakohasus kui ka iseäralik kunstiline stiliseering, milles seda serveeritakse.

Sõnum ise (“Sinu ligimene pole see, kes ta olevat tundub!”) on oma universaalses paranoilisuses igati asjakohane. Selle puhul võiks esile tuua igasuguseid, k.a metafüüsilisi tahke, kuid piirdugem esialgu vaid ühega: sügavusega. Kui miski on varjatud, äratab see inimeses loomuldasa huvi. See sättumus on juba evolutsiooniline, sest kui inimene poleks tegelenud sellega, mis on varjatud, poleks ta liigina suurt midagi saavutanud. Seega on mõtlemise paranoiline dispositsioon (tegelemine sellega, mis on varjatud) märk meie bioloogilisest kohastumisest.

Teine, hoopis teist laadi märk, millest siin rääkida võib, on näitleja füüsiline inetus, mis tähistab tegelase moraalset inetust. Nii grimeerimata (see olevat tollal olnud ennekuulmatu) teenijanna raamjutustuses kui ka tema meessoost prototüüp Tartüff filmis, mida filmi sees näidatakse, on ebatavaliselt inetud. Nende näitlemisoskus on hiilgav: teenijanna meenutab gorillat, Tartüff on aga nii kummaline tegelane, et tema kirjeldamisel võiks kõnemees pritsida kuni ämbritäie sülge. Mõlemad lõustad on isevärki maastikud, mida mööda roomab Murnau kaamera. Tartüffi (Emil Jannings) karikeeriv näitlemine annab hästi edasi peategelase vaoshoitust ja külma kaalutlevust. Ekspressiivsus väljendub peaasjalikult tema totralt nurgelises ja aeglases liikumises ning miimikas, milles teeseldud nürimeelsus seguneb varjatud õelusega. Vaataja suureks huviks liigub Tartüff alati sirgelt nagu pulk, raamat vastu nägu surutud. Viimane väljendab muidugi vooruslikkust (raamat), mis on teeseldud (vastu nägu surutud).

 

Klantspilt tundelisest merekarust

 

Teine film, “Suur vabadus nr 7” kuulus “Untergangi – Saksa kino pommide all” programmi. Pärast filmi sai näha ka selle käesoleval aastal surnud naispeategelast Ilse Wernerit mälestavat-meenutavat lühikest muusikafilmi ja sõjaaegseid Saksa ringvaateid Narva pommitamisest, eestlastest Waffen-SSi mundris jm. Kõik see oli ebatavaliselt väärtuslik ning huvitav arhiivimaterjal, dokumentaalkaadrid isegi kõnekamad kui mängufilm ise. Viimane oli värviline ja kaunis, sentimentaalsusse kanduv klantspilt mere ja armastuse järele igatsevast merekarust – sellisest armsast mõmmist niisiis. Karune merimees (Hans Albers) mängib lõõtsa ja laulab, armub saatuse tahtel kaunisse, teutoonlikult kindlate näojoontega neidu (Ilse Werner), keda hakkab saatuse tahtel kosima tehasetööline X, kelle ebainimlik püsivus ses vallas lõpuks ka sihile viib. Kui filmis ei näeks, siis ei usukski, et sellist püsivust – nimetagem seda “tehasetöölise püsivuseks” – üldse olemas võib olla. Peale seda võiks küll uskuda, et piisava (s.t tehasetöölise) püsivuse korral võib võita kelle tahes vastupanu.

Film on ka omamoodi kurb, kuna merimees järelikult armastatuni ei jõua, kuid leiab filmi lõpukaadris end sellegipoolest õnnelikuna merelt, rind kummis, tulevikule vastu seilamas. Filmi teevad tähelepanuväärseks väikesed detailid: sama merimeest kujutav animeeritud, lõõtsaga nukk kõrtsi ees, üksikud masinlikud ilmed, mis korduvad peategelase, tema surnud venna ja nuku näos. Need kaadrid lubavad oletada midagi enamat, kui meile näidatakse. Muid seletusi sellele rootsi kriitikute auhinnale, mille see (iseenesest nii lihtne, meeldiv, tundeline ja tavaline) film pärast sõda võitis, ma nagu tuua ei oska. Eks selline hillitsetud normaalsus (või pigem konventsionaalsus) ole inimestele ikka meeldinud, ja mingi pildi kadunud ajast ja maailmast (sh hiljem purukspommitatud Hamburgist) see lisaväärtusena ju ka annab.