Märt Müür 12. VI 1942 – 10. IV 2021

Soojal juunikuul 2003, mõni päev enne jaani räägib Märt Müür meile kaamerasse: „Kolmteist põlve on minu esivanemad siin Kivilõppel Matsimärdi talus elanud, igatahes enne Põhjasõda oldi siin paigas Võrtsjärve ääres. Lihtsad eesti nimed – Mats, Juhan, Jaan, Jüri …“

Suure tamme all, mis pildil paistab, on istunud teinegi Eesti filmimees Jüri Müür. Märdi ja Jüri isad on vennad. Lausa põnevaks läheb asi siis, kui selgub, et siitkandist on tulnud veelgi mulkidest filmimehi, alustades kas või Johannes Pääsukesest, aga ka Tõnis Kask, Heino Pars, Andres Sööt, Karla Jürgens … Märt lubab mulle koostada nimekirja siit pärit kultuuriinimestest. Otsekui mingi mulgi Sampo-sammas on kirgastanud siinset kallast … Aga nad on selle eest maksnud kallist hinda. Märtsiküüditamine 1949 teeb siinse õue puhtaks: Märt ja vend ning õde, ema, vanaisa. Martin ehk vana-Märt, perepea, on metsavend, kes saadakse kätte alles hilissügisel, jalg lastakse läbi …

Palju aastaid hiljem, kui Märt on tüseda kogemusega filmimees, teeb ta oma pere saatusest kummalise pealkirjaga pika dokfilmi „Ka Siber on olnud minu kodumaa“ (1990).

Märdi sisenemine Eesti filmindusse on ebaharilik ja oleks silmakirjalik, kui siinkohal ei lisaks – tänu Jüri Müürile, onupojale. Samas: Jüri Müüri kiirgus võiks pisendada Märdi rolli otse omaette nähtusena dokumentalistikasse tunginud nn probleemfilmide sünni juures. Kõik on kõigega seotud, ka siin. Märt saab Siberist tagasi pea täienisti venekeelse poisina, vanaisa jääbki Siberisse. Maapoiss õpib agronoomiks, võetakse kohe kolmeks aastaks sõjaväkke (missugune iroonia), sünnitalus võimutsevad moonakad. Aga ta tunneb läbilõhki maaelu. Jüriga saavad kokku alles 1969. aastal, kui Jüri tuleb laulupeofilmi „Leelo“ ülesvõtmistele siia Võrtsjärve äärde. Söövad suitsukala, Märt on see, kes paneb onupoja silmad põlema, rääkides põllumeeste igapäevaelust. Ja kui ta siis 1971. aastal abiellub Irja Neemrega ning elab mõnda aega Jüri juures kostilisena, on õhtuti juttu nii siit kui sealt, filmivärk hakkab tõmbama ning maapoiss Märt käib välja idee filmiks „Kes tappis Juhan Küla?“ Juhan Küla oli üle Eesti tuntuks tehtud traktorist, väga töökas, aga parajalt auahne inimene, ja kündis, kündis nii, et läks 37aastasena hauda. Kurikuulus sotsialistlik võistlus, mehed kui amokijooksjad. Endalegi üksjagu ootamatult on Märt möllu sees, sünnib „Võõras higi“ (Minu esimene koostööfilm Müüridega). Esimest korda astub Eesti film kahevõitlusse süsteemiga, kirglikult, jultunult, lärmakalt, vehkides raudsete argumentidega – Müüride ajastu on sündinud. Aasta on 1973, Brežnev veel raudselt kohal. Toimub uskumatu: selle filmi tõsiasjade baasil lõpetatakse traktoristide sotsialistlik võistlus … Mis siis, et „Võõras higi“ ootab linastusluba poolteist aastat!

Märdi enda debüütfilmiks loetakse „Adra järel“ (1976), mina helimeheks. Näiliselt keeruline lugu Eesti kiviste põldude tarvis õigete atrade konstrueerimisest ja tootmisest, aga peaaegu varjamatu paatos on ju sama – selle majandussüsteemi totaalne läbikukkumine. Filmitegemise hasardis kaob idee tegeliku autori, Saku adrakonstruktori Edvin Nugise nimi, aga saatus tahab, et mina ja Edvin teeme koos veel mitu filmi …

Märti niivõrd kirglik kaklus nende filmide ellujäämise nimel enam eriti ei tõmba ja ta ongi juba 1975. aastast Eesti Televisioonis tööl, mis annab võimaluse teha pikemaid saateid ning astuda televisioonistaaride austavale panteonile.

Matsimärdi talu jääb pikalt rändmoonakate lagastada. Kui teeme Jüri Müüriga „Künnimehe väsimust“ (1982), sõidame korraks sinna – takjad ja nõgesed, räpased lapsed. Jüri rehmab käega – poleks pidanud tulema. Rohkem ta siia ei satu. Märt tunnistab, et käis salaja paar korda piilumas ja et alles nüüd, kuus aastat tagasi (s.t 1997) ostsid selle kolhoosilt tagasi.

Ning paneb käima omamoodi taluteatri siin taluõuel – etendused, kinobuss, kontserdid, laulupidu.

See Märt Müür, Martini poeg.

Enn Säde, Eesti Kinoliit,

Eesti Filmi Instituut