Masendusolukord kogu riigis

Cristian Mungiu: „Püüan ärgitada oma filmidega poleemikat.“

MARTA BAŁAGA

„Leidsin end lavastajana pärast filmi „4 nädalat, 3 kuud ja 2 päeva“.¹ See on mu teine film ja esimene kord, kui sain teadlikuks kõigist vahenditest, mis mul režissöörina kasutada on,“ rääkis rumeenlane Cristian Mungiu Cannes’is vaid mõni päev enne seda, kui talle sai osaks parima režissööri auhind ex aequo Olivier Assayas’ga filmi eest „Lõpetamine“ („Bacalaureat“). Lugu auväärsest kirurgist Romeo Aldeast (Adrian Titieni), kelle ambitsioonikad plaanid oma tütre Elizaga (Maria Dragus) hakkavad liiva jooksma, kui tüdrukut rünnatakse just enne lõpueksamit, on Rumeenia korrumpeerunud ühiskonna sünge analüüs, küll mitte ilma lootusekiireta. „Tahtsin filmile alguses pealkirjaks panna „Tunnete taaskasutus“, sest see räägib eluperioodist, kui inimesel pole mingeid ootusi. Kõrghetk on möödas ja igaüks on lihtsalt tehtud otsuste tulem, heas ja halvas. Aga mulle meeldib see uus pealkiri, sest see viitab asjadele, mida tuleb enda kohta õppida, selleks et järgmisele tasandile edasi pääseda. Loodan, et mu tegelaskujud teevad just seda.“

Tundub, et teie visuaalne stiil on läbi teinud arengu. „Lõpetamine“ erineb teie eelmistest filmidest. Kas olete nõus?

Cristian Mungiu: Ma arvan, et muutus on tõesti toimunud. Sõnas „areng“ on aga juba sees positiivne noot ja ma pole küll täiesti kindel, et see, mida ma praegu teen, on parem kui enne tehtu. Muutus on tulenenud käsikirjast ja olukorrast, aga ma arvan end järgivat samu väärtushinnanguid kui varem. Ma ei püüa manipuleerida. On väga lihtne avaldada inimestele muljet muusika või hoogsa montaažiga, aga tahan, et lugu jõuaks nendeni nimelt tavaolukorra kaudu. Austan publikut piisavalt, et öelda: on teie enda asi otsustada, mis on oluline. Sellepärast ma ei korjagi oma filmidest välja nn surnud momente ja sellepärast on kõik filmi olulised põrkumised kujutatud ühe võtte raames. Nii on väga keeruline töötada: tuleb välja mõelda selle ühe hetke kogu koreograafia, et kõik paistaks loomulikuna. Küllap on mu seisukohad filmitegijana jäänud samaks, kuid loodetavasti teen oma asja nüüd lihtsalt veidi paremini.

Teie filmides, kaasa arvatud „Lõpetamises“, ei karda te tähelepanu pöörata oma kaasmaalaste pattudele. Kas julgustate sedasi talitades inimesi ühiskonnas midagi muutma?

Ühiskonda ei saa üksi muuta, aga filmiga saab inimesed vähemalt mõtlema panna. Ühiskonnas, kus on palju kompromisse ja korruptsiooni, ei räägi inimesed sellest otse, küll aga tunnetavad nad kõige selle inetust. Tooni ei anna mitte viha, vaid depressioon. Kogu riigis valitseb masendus: pole energiat ega vahendeid, et kutsuda esile muutus. Masendusolukord peegeldub aga ümberkaudsetega suhtlemise viisis või selles, kuidas autot juhitakse: minu arvates väljendab Bukarestis valitsev sõidustiil otseselt seda, kuidas inimesed üksteisega käituvad. (Naerab.) Ma ei tea, kuidas sellega toime tulla. Kõige targem oleks ehk keskenduda perekonnale, tööle ja iseendale, aga ma olen ju kunstnik, peegeldan oma keskkonda, nii et täielik irdumine sellest pole võimalik. Tuleb tõdeda, et paljud asjad on aastatega paranenud ja majanduslikult pole olukord ehk nii jube. Raske on aga toime tulla selle üleüldise masenduse ja pettumisega.

Romeo tahab iga hinna eest tütart minema saata. On kerge näha, miks: näitate filmis paika, mis mõjub kummituslinnana.

Avakaadrites on näha, et nendes korter­elamuplokkides on vaid keskmised korterid renoveeritud, nii et elatakse samas püstakus, aga üks korteritest on väljast näiteks roheline. Mulle on see metafoor: elame indiviidide ühiskonnas ega suuda meiega toimuvale kollektiivselt reageerida. Inimesed kas lähevad tööle välismaale või, kui ollakse lahkumiseks liiga vana, saadetakse ära oma lapsed. Enamik filmis näha korteritest kuuluvad riigist lahkunutele. Nad olid need minnes lihtsalt lukku keeranud ja me pidime paluma naabreid, et sinna sisse saada.

See väikelinn on maha jäetud. Üle kogu maa oleme viimase 20 aasta jooksul kaotanud 10% elanikkonnast. Üldine meelsus on selline, et eliit on lahkunud. Raske on muuta ühiskonda siis, kui suur hulk neid, kes potentsiaalselt midagi muuta võiksid, on asjad kokku pakkinud ja jalga lasknud.

Nagu öeldakse, on rohi mujal alati rohelisem. Tegelased viitavad inglastele filmis järjekindlalt kui tsiviliseeritumatele. Kas selline ongi ettekujutus?

Tegemist pole siin ettekujutustega, vaid stereotüüpidega. Kes teab, millised nad tegelikult on? Või millised on poolakad või rumeenlased? Lihtne on näha vaenlast kelleski teises. Hirmus küll, aga inimloomus lihtsalt on selline. Neile, kes on elanud sotsialismiajal mõnes Ida-Euroopa riigis, jääb lääneriikidest alatiseks kujutluspilt, mis on tegelikkusest parem. Tahetakse uskuda, et kuskil seitsme maa ja mere taga on parem maailm neid ootamas.

Kas ka teie usute seda?

Mina ei soovi kuskile minna. Mida ma Los Angeleses peale hakkaksin? Ma ei saa teha filme asjadest, millest ma mitte midagi ei tea. Usun aga, et osa sellest masendusest hakkab mulle külge. Iga film, mille olen teinud, on kuidagi seotud mu vanuse ja teemadega, mis mind sel ajal haarasid. Isegi „Teispool mägesid“,² mille tegevustik toimub küll peaaegu asustamata alal, räägib siiski päris palju ka ühiskonnast. Seal juba võtsin ette inimesed, kes tahaksid justkui aidata, aga ei suuda heal ja kurjal vahet teha. Enda arvates jätkan ma selle teemaga „Lõpetamises“. Lugesin lehest üht tõestisündinud lugu, kuidas Bukaresti kesklinnas vägistati ära üks tüdruk. Enne seda oli teda pool tundi veetud mööda tänavat – ja keegi ei sekkunud.

Kas te kohtusite selle tüdrukuga enne filmi tegemist?

Ma kohtusin temaga ja tahtsin ka, et mu noor näitlejanna temaga kokku saaks. Maria on väga noor, võtete aegu oli ta 21aastane, ja ma tahtsin, et ta Eliza valikut sügavamalt mõistaks. Kohtusime aasta pärast intsidenti. Ta oli endiselt ravil, aga piisavalt tugev, et toimunust rääkida. See lugu pani mind mõistma, et elame küll inimeste keskel, ent hoolime vaid iseendast. See ei ole eluterve ühiskonna märk. Isana teeb see mulle muret. Kas ma tõesti tahan, et mu lapsed sellises kohas üles kasvavad? Peame kõik õppima üheskoos lahendusi leidma ja mitte keskenduma üksnes sellele, kuidas ise ellu jääda. Nii et mulle pole võõras lapsevanema moraalne dilemma, soov leida parim lühiajaline lahendus. Kõnesid võib ju pidada igasuguseid, aga lõpuks on ikkagi lahendust vaja. Asi pole enam teoorias, vaid praktikas.

Romeo näeb oma unistusi purunemas, aga jääb kogu teekonna vältel väga rahulikuks ega lähe vihaseks. Miks?

Filmi tehes tulevad paljud asjad sellest, milline sa ise inimesena oled, ja ma ei talu karjumist. Ma ei karju kunagi, isegi võtteplatsil mitte. Räägin rahulikult oma laste ja ka näitlejatega. Seepärast julgustan neid ka kõige tulisemates stseenides rääkima vaikse häälega. Ka rahuliku pealispinna all võivad pulbitseda tormilised tunded. Rahulikkust seostatakse miskipärast inimestega, kes tahavad kõike oma kontrolli all hoida. Lisasin „Lõpetamisse“ väikese hetke, kus Romeo kaotab enesevalitsuse. Ta tahab suunata nii enda kui ka oma lapse elu, mis on üks hirmus asi, mida lapsevanemad aeg-ajalt teevad. Kiindumise tõttu neisse ei näe me aga vahel, kui manipuleerivad võime seetõttu olla.

See selgitab ehk ka „Lõpetamise“ veidi trillerlikku efekti.

Mulle meeldib pinge, põnevus. Mängin meelsasti trilleri elementidega, sest minu teemad ei ole meelelahutuslikud. Pean püüdma vaataja tähelepanu mingil muul moel. Tegelaskuju sisepingete ehitamine on üsna keerukas protsess. Lõppude lõpuks ei toimu selles filmis just eriti palju, püüan vaid edasi anda tegelaste hinges toimuvat.

Näitate seda, kuidas moraaliküsimustega peavad maadlema eri põlvkonnad. Kas selles kõiges tuleks süüdistada ajalugu?

Kindlasti on see üks põhjus. Ei saa aga jäädagi süüdistama kommuniste, sellest on juba mõnda aega möödas. Mitte et me poleks tundnud selle mõju. Tahtsin algusest peale saada filmitegijaks, aga minusugusel oli võimatu minna filmikooli õppima. Kõik teadsid, et kooli sisseastumine polnud tegelikult avalik. Osa püüdis kümme aastat järjest sisse saada. Hakkasin siis töötama ajakirjanikuna üliõpilaslehes ja õppima kirjandust. Nii sain olla loojutustamisele nii lähedal kui võimalik. Sel ajal oli normaalne mitte tunda aukartust seaduse ees, sest seadus ei austanud ka inimest. Oli selline ütlus: nemad teevad, mis tarvis, ja meie teeme, mis tarvis, et ellu jääda. On palju progressiivset, aga suures osas ajaloolises plaanis. Isiklikul tasandil tahame me olla lihtsalt kuskil mujal. Kui me ei muuda seda, kuidas oma lapsi harime, ei saa ka ühiskonnalt mingit muutust oodata. Olukord on skisofreeniline: rahvas mõistab pidevalt korruptsiooni hukka, aga teeb ise seda, mis ei ole vastuvõetav. Kas me saame sellest ringist välja astutud? Ma ei tea.

Niinimetatud Rumeenia uue laine tulekust on nüüd möödas peaaegu kümme aastat. Millised on teie muljed?

Esiteks ei osanud me sellist asja ealeski oodata. Polnud meil mingit programmi ega plaani. Räägitakse lainest, aga meil polnud aluseks mitte mingit ühist manifesti, nagu näiteks Dogmal. Võib-olla kestiski see Rumeenias seetõttu nii kaua. Suhtusime filmi ülima tõsidusega. Eesmärk polnud oma teostega kinno jõuda, vaid luua filmipärand, mis esindaks meid meie ideede vääriliselt. Igaüks peaks endale aru andma, miks üldse filmi teha. Mina teen neid selleks, et väljendada tähelepanekuid, mida olen maailma kohta teinud. Elan endiselt oma kodumaal, kuigi arvan, et meie filmid ei ole Rumeenias kuigi olulised. Need on palju tähtsamad sellistes kohtades nagu Cannes. Sellest on kaheksa aastat, kui võitsin Kuldse Palmioksa. Inimesed hindavad meie auhindu kõrgemalt kui filme. Mind õnnitletakse võidu puhul, aga mu küsimusele, kas film on juba vaadatud, saan ma tavaliselt vastuse, et „veel mitte“. Püüan ärgitada oma filmidega poleemikat. Selleks aga peaksid inimesed neid ka päriselt vaatama.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „4 luni, 3 săptămâni şi 2 zile“, Cristian Mungiu, 2007.

2 „Dupa dealuri“, Cristian Mungiu, 2012.