Millega lööd ja keda?
Hardi volmer: Et keda lüüa ja millega, ehk mida lüüa ja kellega!
Esimese asjana tuleb pähe lokku lüüa, ligemesi meeleparandusele kutsuda. Aga siis peaks ise õnnistegija olema, sest kesse muidu usub. Ja millega lüüa? Vana hea, kange jumalasõnaga või? Et peksaks patuseid kui reht. Ei tööta!
Niikuinii pekstakse palju. Pidev pimedik. Löömahullus tuleb pääle. Olekski justkui õige andmise aeg. Tuul peksab plöga näkku. Vihale ajab. Oleks kena kevadine aeg, läheks ja lööks isiksuse võluga inimesi pahviks, suisa uulitsa pääl. Aga pime on. Pooluinuv aju sünnitab koletislikke uidusid, et lööks õige kabajantsikutele aatomipommiga vastu pead, ehk läheb helgemaks. Või mis oleks, kui lööks Savisaarega tantsu – aga milles on tants süüdi? Rakumembraanitagune geenikell teab ammugi, et tegelikult tuleks rõõmuallikatega korralikult lulli lüüa ja siis hakata mõne kõva esemega, näiteks mõne hea paksu raamatuga, aega surnuks lööma. Meil tsooni omad (animatsooni) räägivad aja kaadriteks löömisest. Peksad sekundi sodiks, saad 24 kaadrikest jne. Umbes nagu aine pihustamine molekulideks.
Kui end tublisti takka piitsutada, siis unistada veel suudab kuidagi. “Löö laulu…” käskind jumal. Ehk leiakski, kellega häälutada ja pisut lugupilli lüüa, aga hääl on karjumisest kähe. Raha justkui natuke on, et võtaks mõned sõbrad appi ja lööks lummutise sirgeks, aga aega oleks vaja. Hädasti oleks vaja aega juurde osta, aga nii suurt raha kuidagi ei ole. Ja takkatipuks võiks end lasta kurva kuju rüütliks lüüa. Satiirirelvaga või irooniamõõgaga või – ma ei tea…