Millest mõtleb tuleviku filmitegija?

Muljeid Pimedate Ööde filmifestivali debüütide programmist ja teistest aasta uutest tulijatest*

ANDREI LIIMETS

Kes Eesti filmielu tähtsündmuse, PÖFFiga kauem üht sammu käinud, on näinud, kui palju on festival aeglaselt, kuid kindlalt muutunud. Liigagi eredalt on meeles käsitsi sisestatud ja piinlikult valedel hetkedel maandunud subtiitrid, festivali ja filmide pealkirju unustama kippuvad sissejuhatused, akadeemilise veerandtunni mõõtu hilinemised kavas ning valesti kokku pandud filmilindid. Oma kahekümnendaks aastapäevaks on PÖFF neist päevist muidugi mitu sammu edasi astunud ja saab uhkeldada käputäie maailma A-kategooria festivalide hulka kuulumisega. Kui hakata loetlema neid, kes veel koorekihti kuuluvad – Cannes, Berliin, Veneetsia, Karlovy Vary jt – saab kiirelt selgeks, kui privilegeeritud staatusega on tegemist. Paraadürituse glamuuriga kaasnevad aga ka kohustused ja vastutus, uus identiteediotsing, soov rõhuda varasemast enam esilinastustele ja väliskülalistele.

Kui varem võis kindel olla väga kõrgele keskmisele filmide tasemele – ikkagi 12 kuu jooksul juba festivalidele jõudnu absoluutne paremik –, siis sel aastal jooksid paljud teosed vähemalt lähipiirkonnas linal esimest korda. Seda ka põhivõistlusprogrammi kõrval teises kõige olulisemas arvestuses, debüütfilmide võistlusprogrammis. Üks noor Ameerika lavastaja väitis mulle kunagi, et keerulisem on teha oma teist filmi kui esimest, sest siis lisanduvad juba teatud ootused, nõudlikumad produtsendid, sageli suurem eelarve ja kõrgenenud tehniline ambitsioonikus. Debüütfilm seevastu tuleb orgaanilisemalt, kuna sageli tahab mingi väga isiklik lugu autori teadvusest välja pääseda, vajab kohe jutustamist ja pildikeelde seadmist. Sellest mõttest haarates võib loota, et just oma esimesi filmisamme tehes on lavastaja käekiri veel rafineerimata ja filtreerimata, sellevõrra ka vahetum ja siiram. Tänuväärne, et aastaid lähiregiooni uusi tulijaid tutvustanud PÖFF tõi Tallinna just 13 sellist lugu üle maailma.

Punaste vaipade, sähvivate välklampide ja tosinapäiste tiimidena kohale sõitnud filmitegijate tänutundest pisaras silmade kiuste tuleb siiski nentida, et kunstiline kvaliteet oli võistlusfilmide hulgas kõikuv. Teisalt ei lükanud miski ümber ka debüütide temaatilise siiruse teesi – nii filmides kui ka neile järgnevates küsimuste-vastuste sessioonides domineerisid päevakajalised ühiskondlikud ja poliitilised teemad pagulaskriisist vähemuste õigusteni. Varjamatult akuutse poliitilise teravikuga paistis eriti silma briti päritolu „Valge kuningas“,¹ mida võib kirjeldada kui George Orwelli „1984“ kohtumist „Kärbeste jumala“ ja „Näljamängudega“. Abikaasadest lavastajapaar Jörg Tittel ja Alex Helfrecht ei jätnud rõhutamata, et repressiivse diktatuuri all kasvamisest rääkiv sotsiaalne ulme on kunsti kaudu antav vastulöök vähikäiku tegema kippuvale lääne poliitikale, ksenofoobiast toituvale ja fakte eiravale Trumpi ajastule. Film ise kahvatub küll kõigi oma eeskujude varjus, kuid üha enam ideoloogilist narratiivi tõenduspõhisusele eelistava päevapoliitika puhul on sellised hoiatuslood taas hakanud omandama kurjakuulutavalt päevakohase elulisuse maiku.

Võimsama filmielamuse pakkus programmi teine düstoopilise maiguga linateos „Püha rattur“,² religioossest sümbolismist tulvil madmaxilik madin Brasiilia lavastajalt Homero Olivettolt. Kes Ladina-Ameerika suurriigi viimase kümnendi käekäiku on jälginud, teab, kuidas veel hiljuti tõusvate majanduste ühisnimetaja BRICS (peale Brasiilia Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik) sekka arvatud riik on vappunud viimase kahe aasta jooksul korruptsiooniskandaalide, tänavarahutuste ja poliitilise ebastabiilsuse tõmbetuultes. „Püha rattur“ peegeldab riigi rahutut seisundit efektses märulivormis, viies vesternlikus loos vastamisi brutaalse maaomaniku ja jumalikust ilmutusest inspireeritud motogängi. Kuigi poliitilised ja teoloogilised jooned on energiasööstuna kulgevas filmis pigem aimatavad kui üheselt mõistetavalt, on eelviidatud Ühe Tõe ja Tugeva Juhi otsimise ajastul tervistav filmi võtmestseen, kus kaua otsitud ikoon lihtsalt pilbasteks kõmmutatakse.

Ka filmivalikus Euroopasse liikudes ei saa mööda sellest, kuidas kunst peegeldab ühiskondlikke valupunkte, sel aastal ennekõike pagulaskriisi ja rännet laiemalt. Juba veebruaris pälvis ühe nimekama filmipreemia, Berliini filmifestivali Kuldse Karu, tunnustatud Itaalia lavastaja Gianfranco Rosi dokumentaalfilm „Tuli merel“.³ Ka PÖFFi kavas linastunud teos kõrvutab kurikuulsa Lampedusa saare asukate igapäevaelu ning tuhandete randuvate põgenike traagikat, muutes ka traagika ajapikku rutiiniks. Pea kaksteist kuud hiljem on pagulaskriis endiselt püsiva lahenduseta ning suur osa ühiskondlikust diskussioonist jätkuvalt võrdlemisi lihtlabasel poolt või vastu vastanduse tasemel. Seetõttu on tervitatavad hoopis peenemalt migratsiooni komplekssust avavad lood, näiteks kaks Prantsusmaa (kaas)rahastusel tehtud filmi debüütfilmide kavas, Alžeeriast startiv „Paris la blanche“ ja Liibanonist pärit „Rändur“.⁴ Kui viimane taandub pisut liialt stereotüübile maapoisist, kel suurlinn pea segi ajab, siis just Lidia Terki vaikset draamat võib pisut narmendava stsenaariumi kiuste pidada festivali üheks kõnekamaks teoseks rände sügavast psühholoogilisest ja kultuurilisest mõjust nii inimestevahelisel kui ka väga isiklikul tasandil.

Filmis sõidab vanem naisterahvas Pariisi, et otsida üles oma juba aastakümneid tagasi sinna rännanud mees, kellega on side aegamööda katkenud. Naine leiab abikaasa küll pealinna slummi väikesest uberikust üles, kuid mitte inimesena, keda ta mäletab. Aeglaselt sõnu otsiv, aga ennekõike hoopis vaikuses kõnekas suhtlus kahe inimese vahel leiab kõige kaalukama ainese juurte kaost ja lahkukasvamisest. Mees justkui ei olegi enam alžeerlane, on perest ja omastest ammu lahku kasvanud, aga ega tal Prantsusmaalgi suurt midagi peale äärelinna vaesuse ette näidata ole. Tuttav olukord kas või nendele tuhandetele halli passi omanikele, kes ei ela päriselt ei Eesti ega Venemaa ühiskondlikus ja kultuurilises ruumis.

Provokatiivsemas vormis pilgu pagulasteemale heidab itaallane Stefano Armatucci oma põnevusdraamas „Caina“.⁵ Veider, tume ja paiguti äärmiselt küüniline film räägib endisest palgamõrtsukast, kes korjab väikelinna randa uhtunud surnukehi, mille liivalt koristamise eest kukub tema taskusse tubli tasu. Peategelanna on immigrantide suhtes läbinisti vaenulikult meelestatud ja näitaks teist nahavärvi võõrastele ukse asemel püssitoru või märga hauda. Poeetiliselt ambitsioonikas film lööb publiku tõenäoliselt kahte lehte, tekitades rohkete rõlgete kaadrite ja provokatiivse tekstiga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, olgu üldmulje siis positiivne või negatiivne. Filmi saadavad seejuures nimitegelase raevukad vaidlused teda aitama tulnud tuneeslasega, kuid vaatajana tahaksin pea kaks aastat pärast kriisi algust siiski midagi tuumakamat kui pealiskaudset argumentatsiooni pagulasmasside abistamise ja eksistentsiaalseks ohuks pidamise vahel.

Migrantide kõrval ei saa unustada juba ammu paika seatud, kuid mõranevaid konfliktseid jõujooni ühiskondades, kätkegu need siis rassi- või soopiire. Aasta ilmselt kõige räägitumaks debüütfilmiks on juba jaanuaris Sundance’i filmifestivalil ohtralt kiidusõnu pälvinud ja PÖFFilgi linastunud „Rahvuse sünd“,⁶ mis räägib mustanahalisest orjast ja jutlustajast Nat Parkerist, kes juhtis 1831. aastal ülestõusu valgete istanduseomanike vastu. Filmi menu peegeldab ennekõike Ameerika Ühendriikide keerulisi rassisuhteid ja küll orjandusajast oluliselt peidetumat, kuid siiski jätkuvat ühiskondlikku segregatsiooni.

Samu arme kraabib lahti õigupoolest päris suur osa USA filmiaasta paremikust.⁷

Kui PÖFFi debüütide programmis jäid rassisuhted pigem tagaplaanile, siis ühiskondlikke võimusuhteid avasid peenel kombel mitmed teosed ning programmist väga suure osa fookus liikus naiste rollile maailma eri paigus. Mõlemale programmi hinnanud žüriile, nii filmitegijatele kui kriitikutele, jäi eredalt silma ka FIPRESCi preemia pälvinud „Õrn hingetõmme“,⁸ mis vaatleb generatsioonidevahelisi ja -üleseid inimsuhteid Colombia pealinnas Bogotás. Filmina oluliselt nõrgemana, kuid temaatiliselt sama kõnekana jääb meelde Türgi „Pulmatants“,⁹ kus vanema naisterahva ja noore mehe armusuhet painavad ennekõike neid ümbritseva jäigalt traditsioonides kinni ühiskonna reeglid ja perede ootused. Debüütfilmide žürii peapreemia pälvis omakorda Teherani kõrgema keskklassi ellu kiikav „Duett“,¹⁰ kus vaadeldakse inimsuhteid ja soorolle veel mitu kraadi tugevamalt religioossete kommete ja tabudega sõlme seotud Iraani ühiskonnas.

Soorollide ja debüütfilmide kontaktpunktist jäägu siia lõppu veel üks soovitus möödunud aastast, nimelt Anna Rose Holmeri tõeliselt omanäoline „The Fits“, mis seob ühte kimpu sotsiaalkriitika, unenäolise maagilise realismi ning üleskasvamisloo musta tütarlapsena. Valge mehe pilgu domineerivat positsiooni kinomaastikul ei raputanud sel aastal mitte ainult tegelased kaamera ees, vaid ka tegijad kaadri taga, olgu käepärasteks näideteks kas või end võimsalt maailmakino uksest sisse murdnud Maren Ade Euroopa filmiauhindade jagamiselt teerulliga üle sõitnud „Toni Erdmanniga“, naislavastajate tugev esindatus PÖFFi programmides või ka Eesti aasta kinoparemiku, sealhulgas just mitme debüüdi, lavastajatoolidel.

*Autor kuulus XX PÖFFi rahvusvaheliste filmikriitikute ühingu FIPRESCi žüriisse, kes hindas debüütprogrammis linastunud filme. Parima linateosena pärjas žürii Colombia draamat „Õrn hingetõmme“.

1 „The White King“, Alex Helfrecht, 2016.

2 „Reza a Lenda“, Homero Olivetto, 2016.

3 „Fuocoammare“, Gianfranco Rosi, 2016.

4 „Paris la blanche“, Lidia Terki, 2016; „Le voyageur“, Hadi Ghandour, 2016.

5 „Caina“, Stefano Amatucci, 2016.

6 „The Birth of a Nation“, Nate Parker, 2015.

7 Näiteks auhinnatseremooniate magusamaid palu püüdev „Moonlight“, näitleja Denzel Washingtoni kolmas režii „Fences“, uue Ameerika kino kõnekamaid hääli Jeff Nichols oma draamaga „Loving“, dokumentaalide poolelt Ada Duvernay vanglasüsteemi vaatlev „13th“ ja Raoul Pecki „I Am Not Your Negro“.

8 „Suave el aliento“, Augusto Sandino, 2015.

9 „Kasap Havası“, Çiğdem Sezgin, 2016.

10 „Duet“, Navid Danesh, 2016.