Mis on meie päritolu kood?

Rao Heidmets: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tartu armastusfilmide festivali „Tartuff“ tänavuseks avafilmiks oli staažika anima­režissööri Rao Heidmetsa uus kaheksa­minutine film „Kood“. Heidmets oli enne linastust nõus külastama ka „Tartuffi“ filmikriitika suvekooli, et rääkida pisut oma loomingust, uuest filmist ja autori ning kriitiku suhtest.

Millest alustada animatsioonikriitika kriitikat?

Autorina ei saa sa oma filmidele kunagi tagasisidet. Filmitegijana, eriti animafilmitegijana, on tohutu suur probleem see, et eriti keegi ei kirjuta mu filmidest. Animafilmidest ei kirjutata võib-olla selle­pärast, et need on kerge kiiksuga. Ma arvan, et üks selline kahekümneminutine animafilm võrdub täispika mängu­filmiga. Sinna saab pressida sisse sama palju teemat kui täispikka filmi. Lühifilmi aga kiputakse ikka miskipärast hindama skaalal meeldis – ei meeldinud.

Animafilmist kirjutatakse palju vähem kui mängufilmist ehk ka see­pärast, et mängufilmide suur eelarve võimaldab promo teha juba filmi tegemise ajal. Mängufilmistuudiol on väga vaja toota igasse ajakirja filmi tegemisest mingeid lugusid. Tuleb luua müüt, ja kui film kinno jõuab, siis tahavad juba kõik näha, mismoodi see asi seal siis käis.

Animafilmidest kirjutamist pärsib ka see, et neil pole kinolevi.

Jah, natuke nagu jabur seis, et riik annab raha ja päris suure summa ühe kümneminutise animafilmi tegemiseks, umbes 200 000 eurot. Film saab valmis ja kedagi ei huvita, kus seda näidatakse. Nukufilm siis võimleb ja käib kõrvade peal, et saaks seda festivalidele saata, aga kinodes filme pole ja tagasisidet samuti mitte. Maksumaksjana ma küll tõstaks kisa, et meie raha on sirgeks löödud, aga filme ei näe.

Väga tore oleks, kui tekiks huvilisi, kes hakkaks animafilmidest rohkem kirjutama. Meediaväljaandeid meil ju on.

Sa tulid animafilmi 1980ndate aastate alguses. Kuidas Nõukogude ajal animakriitikaga lood olid?

Siis oli ainult Teater. Muusika. Kino,1 kus Sulev Teinemaa kirjutas igast filmist. Võib-olla juhtus, et ka Sirbis2 midagi tehti. Nii kui film mõnele festivalile valiti, siis tulid veel mõned artiklid. Näiteks „Papa Carlo teater“3 oli esimene Eesti film Cannes’i festivali võistlus­programmis.4 Sel ajal ei saanud ma üldse aru, et see oleks olulisem kui Oulu või mõni muu festival. Täna ma muidugi näen, et kõik ootavad Cannes’i ja kui juba sinna lähedale õnnestub sattuda, siis oled tegija.

Rao Heidmets Tartuffi filmikriitika suvekoolis.

Eva Maria Tartu

Film oli Cannes’is 1989. aastal. Mulle Moskvast helistati ja öeldigi nii, et „meie mehed sõitsid sinna kohale, kui te auhinna saate, siis kutsume teid ka“, ja pandi toru ära. Hakkasin siis mõtlema, et auhindu jagatakse ju viimasel päeval. Kust ma Vene ajal oleks selle viisa saanud ja kuidas sinna läinud – Tallinna-Moskva-Pariisi rongiga või? Tegelikult sain ikka kohe aru, et ei ole sinna mingit asja. Meie mehed on juba seal. Ilmselt oli oma brigaad, kes kogu aeg igal pool käis.

Tol ajal oli veel nii, et kui õnnestus mõnel festivalil auhind saada, siis oli kohal ka kohaliku Vene saatkonna esindaja, kes auhinnaraha ära võttis. Legendid räägivad lavalt otse uksest välja jooksvatest võitjatest, kes püüdsid kõrtsi jõuda ja kohe kõigile välja teha, enne kui kätte saadakse ja raha ära võetakse.

Kui palju sa filmitegijana aru saad sellest, et su tööd ei ole võib-olla täiuslikud?

Filmitegijana püüan alati anda parima ja oma film on ju ikka nii oluline. Autor tegeleb filmiga näiteks kaks aastat, mõtleb selle läbi ja paneb kõik need mõtted filmi sisse. Siis tahaks ju, et hästi kirjutataks. Mäletan üht konkreetset juhtumit, kui noorele arvustajale tehti ettepanek kirjutada ühest mu varasest filmist. Ta kirjutas kohutavalt halva artikli. Paar aastat hiljem sattus ta Nukufilmi tööle ja tuli ilmselt süümepiinade tõttu mulle rääkima: „Saad aru, ma olin tudeng ja mul oleks olnud täiesti mõttetu seda kiita. Ma pidin ära panema.“ Näitamaks, et ta on ka kõva tegija, lammutas ta mu filmi täienisti. Teine inimene sai end näidata, aga mul oli seda vastik lugeda.

Eks ma loomulikult tahan, et keegi hästi kirjutaks. Kui mõni asi käib närvidele, võib sellest ka nii kirjutada, aga peaks siiski vaatama selle pilguga, et mingi teine tasand võib olla ka hästi paika pandud. See tahab ka tööd asja kallal, mitte et vaatad ühe korra ja kirjutad, et „ei meeldinud“.

Kui palju sa ise oma filme üldse kontrollid?

Ütlen ausalt: kõik filmid, mis ma teinud olen, hakkavad tegemise käigus omasoodu minema. Olen mõelnud, et kui ma nüüd kisuks filmi, hambad ristis, sinna suunda, kuhu mu algne mõte juhatas, siis ei oleks see filmile hea. Olen lasknud neil küllalt vabalt valguda. Nii oli ka „Papa Carlo teatriga“: mingil hetkel polnud ma kindel, kas sealt üldse tuleb film, aga lõpuks sai veel mingi grand prix’.5

Mulle üldiselt ei meeldi oma filme vaadata, hoian distantsi, aga mulle meeldib mu enda filmidest „Kaasa­sündinud kohustused“ (2008), mis on saanud ka kõige parema auhinna, Ottawa festivali grand prix’. Žüriis istusid põhiliselt ameeriklased ja see tundus ikka päris hea, et Eestis tehtud film seda seltskonda kõnetas. Oli ikka päris mõnus tunne. Kogu aeg kõigun oma filmidega kahe arvamuse vahel: kas läks täiesti aia taha või tuli hea asi välja. See, et film mulle endale meeldib, on üks asi. Kuna kinos filmid ei linastu ja keegi ei kirjuta ka, ongi ainus tagasiside filmifestivalide auhinnad. Minu filmidest on kõige rohkem preemiaid saanud „Instinkt“ (2003) ja see on ka kõige lõbusam. Hea kunstnik (Navitrolla – toim) ja tore stsenaarium. Ei teagi, kas on veel Nukufilmi filme peale selle, millel on kirjas linastusi enam kui sajalt festivalilt.6 Suhe on umbes selline, et kümnele festivalile saadad, üks valib välja. Kümme valivad välja, siis äkki võib ka ühe preemia saada.

Animafilm on hästi tinglik, seetõttu võib ka selle kriitika väga varieeruda.

Eks ta nii ongi. Esimeste filmidega tegin nii, et filmi valmimise järel palusin oma heal sõbral Valter Uusbergil rääkida, mida ta seal filmis nägi. Ta suutis alati panna nähtu väga kihvtidesse sõnadesse. Enne kui pidi kuskil ajakirjanduses oma filmi kommenteerima, oli mõttekas Valter ära kuulata.

Huvitav on kuulata targa inimese arvamust oma asjadest. Filmis on alati mitu tasandit. Üks on see, mille autor on algselt kirja pannud ja sinna tekib tegemise käigus peale veel kihistusi ja mõtteid. Artiklit kirjutades võib tõesti avada mitut vaadet. Psühholoog vaatab ühe, kunstnik teise nurga alt.

Animafilmis ei piisa nähtu registreerimisest. Tuleb hakata veel ka mõtlema, mida see tähendab või mida sellega on mõeldud või öelda tahetakse. Siin ilmselt mängib kaasa ajafaktor: animafilmi tehakse ju ühe pildi kaupa. Nukufilmis on päeva norm seitse sekundit. Hommikul ütlen animaatorile, milline on plaan. Plaan võib kesta näiteks 14 sekundit või kaks päeva. Ülejäänud aja autor lihtsalt istub, vaatab oma piltstsenaariumi, loeb jälle lugu ja vaatab juba tehtud plaane. Siililegi selge, et selle kõige käigus kõik muutub. Tihti on nii, et kui võrrelda algideed ja lõpptulemust, siis need on erinevad.

Mängufilmis on varieerimisvõimalust vähem: iga päev sõidetakse võttele, näitlejad on teksti pähe õppinud ja neile ei saa ju öelda, et teeme täiesti teise tekstiga.

Tänapäeval on animatsioon ja peavool kokku kasvamas. Varem võimaldas animatsioon visuaalselt teha kõike, mida kujutlusvõime soovis, mängufilmis seda teha ei saanud. Nüüd on ka mängufilmil tänu arvutigraafikale kõik võimalused olemas.

Just nimelt. Kunagi hakkas filmikunst animatsioonist peale – tehti sirvimisraamatuid (flip book) ja muud sellist, mängufilmi pealetulekuga kadus animatsioon vahepeal ääremaale ja nüüd on animatsioon tulnud taas mängufilmi tagasi tõelise tegijana, sest paljude suurfilmide tegemisel kasutatakse animatsiooni, rohelisest ekraanist rääkimata.

Mina olen seni saanud teha nii, et iga film on eri tehnikas. Mulle meeldib otsida uusi nippe. Mu uues filmis „Kood“ on näiteks osalised 3D-tehnikas kujutatud päris inimesed. Inimene on reaalne inimene, kes on rohelise ekraani taustal stuudios üles võetud, loomad aga on tehtud 3D-graafikas.

Mina ise 3D-maailma nii hästi ei tunne ning siis tuleb arutada 3D-graafikuga, mida teha saab ja mis kui palju maksab, ilma ise lõpuni aru saamata, millest üldse jutt käib. Alati räägitakse, kui raske või kallis miski on ja siis mina pean autorina vaatama, mida ma endale saan lubada. Kui mitu elevanti saan tellida ja mida ta võib üldse teha. Esimest korda ostsin filmi tarbeks internetist tuhande euro eest mingi elevandi. Ise ma seda programmi ei tundnud ja saatsin edasi kunstnikule, kes ütles, et midagi saab teha küll, aga osta nüüd kaelkirjak ka. Ma ostsin kaelkirjaku, aga siis tuli välja, et too on hoopis mingis teises programmis tehtud ja kunstnik seda ei valda. Täiesti jabur. Tuli siis otsida keegi, kes tunneb seda teist kaelkirjakuprogrammi.

Jah, mulle meeldib segatehnikaid ja -meetodeid proovida. „Papa Carlo teatris“ olid näiteks suured nukud. Enne ei olnud keegi teinud inimesesuurusi nukke. Järgmisena tegin filmi „Noblesse oblige“ (1989) ja seal panime osadesse nukkudesse juba inimesed sisse. Tore on segada – kuskil on inimene, kuskil nukk.

Priit Pärn on öelnud, et nende filmide aeg, laulva revolutsiooni aeg, oli Eesti animatsioonis kõige viljakam. Mis tunne oli siis nendes muutuvates tuultes filmi teha?

Me olime siis ikka väga õhinas. „Papa Carlo teater“ on ka mu ainuke poliitiline film. Ma olen üldiselt päevapoliitikast end eemal hoidnud, aga tol ajal oli õhk seda nii täis. Kuigi ma ilmselt mõtlesin ka toona, et ma ei tee poliitilist filmi, aga nüüd seda vaadates on küll raske väita, et see ei ole poliitiline. Ma olen muidugi nüüd püüdnud naljaga öelda, et see oligi see film, mille peale Nõukogude Liit ära lagunes. Film näitab, et ei püsi see­sugune diktaatorlik süsteem.

Kas animatsiooni imbumine peavoolu toob kaasa ka surve autori­filmile?

Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks, sest kui räägitakse, siis ehk tuleb ka raha juurde. Eks eri filmiliigid võitle sama raha pärast ja animatsioon püüab oma osa hoida.

Mullegi on rahastuskomisjonis öeldud: „Rao, sa pead pöörama oma näo rahva poole,“ ja toetust ei eraldata. Arusaadav ju, mida sellega mõeldakse. Tuleks ka teha sellist filmi, mida saab kinos vaadata. Ma muidugi ei pea murduma, eks see on uue põlvkonna võitlus, aga nüüd ma olen valmis saanud filmi, mis on küll tõesti „näoga rahva poole“. Nukufilmi värvides tegin ühe tõelise lastefilmi „Vigurvänt Volli“, kus näeme, kuidas kõik metsaloomad tahaksid pääseda loomaaeda elama, loomaaias pole aga kohti, ja mets on inimeste arvates üks ohtlik paik. Ma ei hakanudki sellesse filmi mingit täiskasvanute filosoofiat või arusaamatut sisse panema, aga eks selle loomaaiaga on samamoodi nagu Euroopa piiride ründamisega ja pagulastegagi, et kõik soovivad saada parema elu peale. Ja ka mets on väga aktuaalne teema.

See on mu esimene dialoogiga film. Nõukogude ajal ei tehtud dialoogiga filme sellepärast, et tekstid oleks tulnud tõlkida vene keelde või üle lugeda. Seetõttu oli Eesti animatsioonile iseloomulik teha ilma sõnadeta filme, mis pani jällegi režissööri rohkem tööle, kuidas mõtet ilma sõnadeta arusaadavalt edasi anda.

Mida sa „Koodiga“ öelda tahad, kui seda üldse tohib ette küsida?

Kuna „Tartuff“ on tänavu teaduse fookusega, siis räägib ka kood sellest, kuidas me oleme läbi aja ja oma geeniahela tulnud selleks, et teha midagi meile geneetiliselt väga omast – moodustada muusika saatel mustreid ehk osaleda tantsupeol. Ja kui kulminatsioon ehk tants on toimunud, siis saame pöörduda tagasi geeniahelasse.

Kuidas peaksime siit oma geeni­ahelaga edasi minema?

Oma kultuuri tuleb hoolikalt hoida ja seda edasi arendada. Filmivaldkonnal on peal tugev pressing – tehke filmi, mis meeldib kõigile. Rahvale, poolakatele, prantslastele. Tehke sellist filmi nagu maailmas tehakse, täpselt samasugust. Ma arvan, et kui me kõik hakkame nii tegema, siis ei ole enam eesti kultuuri ega mõttelaadi. Praegu on kõik veel väga äge. Vähemalt animas õnnestub meil ikkagi ajada oma rida ja äkki õnnestub ära oodata mõni kanal, kus hakatakse neid näitama.

1 Ilmub alates 1982. aastast.

2 Aastatel 1940–1989 kandis nime Sirp ja Vasar.

3 „Papa Carlo teater“, Rao Heidmets, 1988.

4 Film linastus 1989. aasta Cannes’i filmifestivalil ja kandideeris lühifilmide kategoorias Kuldsele Palmioksale.

5 Cinanima filmifestivali grand prix, Espinho, Portugal, 1989.

6 Uuematest on sellesse üle saja festivali nimekirja lisandunud veel „Keha mälu“ (Ülo Pikkov, 2011), „Tik-Tak“ (Ülo Pikkov, 2015) ja „Isand“ (Riho Unt, 2015).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht