Mõtelda ja lüüa

Jan Kaus

Susan Sontag: „Kujundeid, mis neljakümne aasta eest oleksid pannud publiku tülgastusega tagasi põrkama jakohkuma, vaatab iga teismeline kobarkinos silmagi pilgutamata”.Neile, kes pole Martin Scorsese „Suletud saart” näinud, on ääretult raske rääkida, mis seal toimub, ja seda kahel põhjusel. Esiteks võib nii kogu filmi narratiivi ja puändi tahtmatultki paljastada ja teiseks – paradoksaalselt – pole tegelikult lõpuni selge, mis siis õieti juhtus, mida uskuda, milline versioon valida (näete, olengi peaaegu narratiivi paljastanud). Kuid „Suletud saares” tõuseb esile kaks teemat, mida saab käsitleda ilma konkreetset  tegevust avamata – ja mis kutsusid vähemalt mind filmi millalgi kindlasti üle vaatama.   

Paranoia

Konspiratsiooniteooriad tunduvad muutuvat üha moodsamaks. Meenutagem kas või värvika  kodumaise poliitiku sõnu: „Struktuurides on kallutatud jõud”. See on osa igapäevasest folkloorist: kusagil asub mingi varjatud ringkond, ringkond teiste ringkondade taga, kelle käes on võimuhoovad, ning neid hoobasid liigutades mõjutatakse kogu ühiskonda. Vajadus uskuda selliste ringkondade olemasolu näitab meie sekulariseerunud ajastu olemust – ilma vertikaalse teljeta maailmas on säilinud iha nähtamatu autoriteedi järele. Kuigi Jumal on  Teise kohalt tõugatud, on säilinud iha Teise järele, iha olla Teise iha objekt. Tõsi, sekulariseerunud Teise iha on läbinisti negatiivne: eesmärk on allutada inimese keha ja vaim, aga mitte seda ülendades, sellele midagi lubades, vaid seda halastamatult kontrolli all hoides, iga vähemagi vastupanu korral purustades („Suletud saares” tähistab sellist iha lobotoomia, täpsemalt mingi rõveda metallvarda surumine läbi silma). Sekulariseerunud Teise  iha on pelgalt allutav, alandav, keha muljuv, rutjuv, purustav. Tõsi, ka tänapäeval püütakse tuua Teise ihasse metafüüsilisi seoseid – sellist konspiratsioonilugu esindab näiteks „Da Vinci kood”. Metafüüsiline aspekt moondus kaasaegsemaks, s.t maaväliseks eluvormiks sarjas „X-Files”, mille hüüdlause oli, et „tõde on kusagil olemas” – muidugi sealsamas, kus on kallutatud (antud juhul maaväliselt kallutatud) jõud. Kuid „Suletud saar” asub nende konspiratsioonilugude  ritta, kus Teine on läbinisti inimlik, teda ajendab lihtne võimuiha, ta ei soovi mitte maailma päästa ja parandada, vaid kontrolli all hoida.

Üksikul inimesel on selle jõu ees võimalik lõppude lõpuks vaid alistuda. Nii ajendabki „Suletud saare” peategelast Teddyt (Leonardo DiCaprio) tegutsema just too konspiratiivne Teine ning loo käigus selgub, et Teine valitseb olukorda, võitlus Teisega tähendab tegelikult järeleandmist Teise ihale. Teddylt muide, ka  küsitakse, kas ta usub Jumalat, ning filmi raamistikus pole Teddyl vajagi sellele vastata, kõik on sõnadetagi selge. Selles mõttes peaks Scorsese film rahuldama kenasti publiku nälga. Kuid ometi panin tähele, et film valmistas paljudele saalis ilmselge pettumuse. Võib-olla oli põhjuseks filmi rusuv ja suhteliselt aeglane tempo, võib-olla too süngelt ilus ja tormine saar, valdavalt hämaratesse toonidesse mässitud maastik – kinematograafiliselt ideaalne paik ühe film-noir’ stiilis loo jaoks. Kuid ehk on siin veel midagi. Konspiratsiooniteooriad on saanud juba argimõtlemise osaks – eriti just demokraatlikus ühiskonnakorras. Poliitilises mõtlemises ringleb mitmeid lugusid, mis kinnitavad, et üksikisikul pole midagi teha ega parata, ta on vastutusest prii, sest struktuuride kallutatud jõud lähevad vääramatult oma teed, teostavad niigi oma destruktiivset võimu, nende näol on tegu läbinisti inimliku  (ja seeläbi eriti ebamoraalse) liigutamatu liigutajaga, niiditõmbajate seltskonnaga, kus jagatakse omavahel põhilised ressursid, määratakse massid vaesusse ja hukatusse ning veedetakse mõnusasti hüvede ja varanduste vahel aega, näiteks mõnes uhkes lossis baroksel orgial (meenutagem Stanley Kubricku filmi „Eyes Wide Shut” („Silmad pärani kinni”), kus on konspiratsioonilugude seda aspekti kõhedust tekitava iluga kujutatud).  Kuid „Suletud saare” finaal (peategelase viimane lause!) lükkab vastutuse „kallutatud jõududelt” üksikisikule endale, ükskõik, kas konspiratsioon on tegelik või illusoorne. Mis oleks lõppude lõpuks kohutavam: kas see, kui sekulariseerunud Teine osutuks reaalsuseks või hoopis illusiooniks? Mis siis, kui jutud kõikevõitvast, aga läbinisti inimlikust kurjusest saavad kinnitatud – või hoopis ümber lükatud?     

Vägivalla kütkestavus

Susan Sontag kirjutab oma essees „Vaadeldes teiste valu”, kuidas julmuselembus „on inimolendeile sama loomulik kui osavõtlikkus” ja kuidas „kujutised, mis näitavad aktraktiivse keha kallal vägivalla tarvitamist, on mingil  määral pornograafilised”. Selle jutu peale võib kohe meenuda markii de Sade, kes ühendab oma lugudes piinamise seksiga, muutes need ühe medali kaheks küljeks. Kuid muidugi on tänapäeva filmidki muutnud suuresti vägivalla pertseptsiooni või, nagu ütleb oma essees Sontag: „Kujundeid, mis neljakümne aasta eest oleksid pannud publiku tülgastusega tagasi põrkama ja kohkuma, vaatab iga teismeline kobarkinos silmagi pilgutamata”.  Ühesõnaga – vägivalla kujutamises on alati midagi peibutavat, kütkestavat, erutavat ning filmikunst sünnitab üha võikamaid peibutusparte või terveid peibutuspartide parvesid. Scorseset on vägivald ja selle kujutamine alati kütkestanud. Meenutatagu kas või Travis Bickle’i sõrmi otsast rebivaid ja käelabasse auke tekitavaid kuule ja tema nimetissõrme meelekohal, kust aegluubis tilgub meena rasket verd. Või „Omade poiste” tüüpe, kes löövad  mõnuga ohvrite keredesse auke, olgu siis noa või pastakaga, või mehe pead kruustangide vahel „Kasiinos”, kust pärineb ka stseen maisipõldude varjus: mehed tagumas oma endisi kamraade pesapallikurikatega lihapuntrateks. Või „New Yorgi jõukude” tänavataplusi, kus murduvad luud ja purunevad jäsemed.

Selle kõrval tundub „Suletud saar” kaunis vaoshoituna, kuigi üks kõnekas stseen on siingi. See kujutab Dachau koonduslaagri  ülemat lamamas oma toa põrandal, üks põsk moondunud ebaloomulikuks verepudruks. See sümboliseerib ühe sekulariseerunud ja destruktiivse konspiratsiooni lõppu (mõeldagu, kui palju konspiratsioonimotiive on seotud natside loodud sümboolse korraga, justkui ringleks siin teadvustamatu kahjutunne, et natsism ei osutunudki kõikvõimsaks, et kurjus osutus banaalseks). Seda näidatakse kaua ja mõnuga – vaataja sunnitakse  endale küsimusi esitama. Näinud enne laibahunnikuid ja nälginud vange, peab vaataja kaaluma, kas ta tunneb seda verepudruse põsega ohvitseri vaadates rahuldust? Kas tal on hea meel? Iseenesest pole selleski probleemiasetuses (vägivaldsuse loomulikkus, vägivald kui inimloomuse loomulik osa) midagi uut. Kuid see ei tähenda, et ei pruugi rohkem üle küsida. Siin – hetkes, mil filmi peakangelane  otsustab lasta tippnatsi surmaagooniat pikendada, kui tema pilk kuulub justkui meile kõigile – põimuvadki filmi kaks põhimotiivi. Sekulariseerunud Teise loomus ja idee vägivalla paratamatusest sünnitavad küsimuse indiviidi vastutusest – sellest, et see ei saa taanduda kunagi täiesti olematuks. Isikliku vastutuse aspekt peaks aga kutsuma pidevalt järele mõtlema. Või nagu kirjutab Susan Sontag: „Parafraseerides mitmeid mõttetarku:  „Keegi ei saa üheaegselt mõtelda ja lüüa””.