Naised minevikust

Philippa Lowthorpe: „Aeg-ajalt tuleks hea sõnaga meenutada naisi, kes on meie õiguste eest võidelnud. „Misside mäss“ ongi tänuavaldus neile söakatele naistele.“

KRISTI PÄRN-VALDOJA

Tegelikult pole Philippa Lowthorpe’i film „Misside mäss“1 niivõrd misside mässust, kuivõrd missidest ja mässust. See jutustab 1970. aasta maailma missi­võistlusest Londonis. Õhtu otseülekande, mida vaatas sada miljonit inimest üle maailma, katkestasid sõu ajal lavale tormanud naisõiguslased. Selles filmis on kirjeldatud sündmusi, mis eelnesid protestiaktsioonile: nii seda, kuidas valmistusid maailma eri nurkadest pärit missid Londonis oma etteasteks, kui ka seda, kuidas naisaktivistid plaanisid iludusvõistluse otseülekande nurjamist. Lowthorpe ei ole seejuures oma tegelasi vastandanud ega näita näpuga, kes on pahad ja kes head. Pigem on ta üritanud välja selgitada poolte motiivid.

Ent see 1970. aasta missipillerkaar on läinud ajalukku veel ühel põhjusel: esimest korda sai maailma missi tiitli tõmmu kaunitar, Grenadast pärit Jennifer Hosten, keda kehastab filmis seriaalist „Hommikulahing“2 tuntud Gugu Mbatha-Raw. „Olin alguses väga mures,“ rääkis mulle praegu Kanadas elav 72aastane Jennifer Hosten, kui Londonis filmi pressipäeval intervjuu andis. „Eriti muretses mu tütar, et äkki püütakse mind filmis kuidagi naeruvääristada. Seepärast kirjutasingi raamatu „Maailma miss aastal 1970“,3 et inimesed saaksid võrdluseks lugeda ka minu versiooni. Aga film meeldib mulle väga, see on saanud täiesti imeline. Muidugi on seal natuke kunstilist liialdust ja draamat, aga kõike seda maitsekalt ja õige tooniga. Midagi ei ole valesti. Film annab palju mõtlemis- ja arutlusainet, kuigi on meelelahutuslik.“

Seda, et filmis räägitakse meelelahutuslikus vormis tõsistest asjadest, möönab intervjuus ka lavastaja Philippa Lowthorpe.

Ma armastan pööraselt tõsielufilme ja guugeldan pärast vaatamist alati tunde, et välja uurida, mis on neist inimestest saanud, kui palju filmis on tõtt või väljamõeldisi ja nii edasi. Lugesin ühest artiklist, et kohtusite paljude naistega, kellest „Misside mässus“ räägitakse. Kuidas neil tänapäeval läheb? Minu lemmik on näiteks Jo Robinson, keda kehastab Jessie Buckley. Kas ta on endiselt särav?

Kui mind kampa võeti ja tehti ettepanek film lavastada, soovisin kõigepealt kõigi nende naistega pikemalt kohtuda ja sündmuste tausta uurida. Kõigepealt kohtusin Sally Alexanderiga, keda filmis kehastab Keira Knightley, ja muidugi ka Jo ning tema sõpradega – kõigi daamidega, kes noorena kommuunis elasid ja naiste õiguste eest võitlesid. Nüüd on nad seitsmekümnendates, aga sama inspireerivad, säravad ja nutikad kui tollal! Ikka samasugused nagu filmis. Teie lemmik Jo on endiselt energiline ja sõnakas, kannab ikka värvilisi hõlste ega ole üldse muutunud. Nad kõik on saavutanud elus imeliselt palju: kellest on saanud nn radikaalne ämmaemand, kellest õpetaja, kellest ajaloolane. Väga huvitavad ja targad naised. Sally Alexander, nüüd professor, on üks erakordsemaid naisi, kellega olen kohtunud. Nii et see film oli mulle nagu loterii peavõit! Või võtame Jennifer Hosteni: nii inspireeriv ja elus nõnda palju saavutanud naine on töötanud diplomaadi ja psühholoogina. Pearl Jansen, kes sai tol iludusvõistlusel teise koha, oli filmivõtete alguses meie meelest üsna marginaalne tegelane. Minu kinnisidee oli ta üles leida ja see ka õnnestus, nii et sain temaga rääkida iga päev nädal aega järjest. Pearli elukäik oli sedavõrd sündmusrohke, et otsustasime talle anda rohkem ekraaniaega. Kahjuks ei läinud tal elus sama hästi kui teistel naistel, kuna puudusid samasugused võimalused ja privileegid. Pärast missivõistlust läks ta tagasi Aafrikasse, elas seal apartheidi all ja pidi hakkama saama paljude katsumustega. Ma loodan, et see film tõi tema ellu natuke valgust.

Kas need naised olid ka elevil, et nad filmi pannakse?

Nad olid alguses hoopis ehmunud. Keegi neist ei uskunud, et projekt teoks saab. Nad muudkui küsisid: miks peaks meie elu kedagi huvitama, me oleme ju nii tavalised? Aga nad ei ole tavalised! Jah, mõni on vägagi tagasihoidlik, eriti Sally, aga nad võiksid olla paljudele tänastele noortele naistele suur eeskuju. Ise on nad alles nüüd hakanud mõistma, kui palju on nad tegelikult mõjutanud ja inspireerinud naisi kogu maailmas. Iludusvõistluse saboteerimine oli ju ainult üks episood nende tegevuses. Sally võitles aastaid selle eest, et naised saaksid võrdväärset palka ja neid koheldaks tööl samamoodi nagu mehi. Eriti tundis ta muret öövahetuses töötavate naiste tingimuste pärast. Nii et nad tegid väga palju enamat kui pelgalt missivõistluse ajal lavale jooksmine.

Kas mõni kartis sedagi, et neid võidakse filmis kuidagi naeruvääristada?

Jah, kartust tuli ette, aga ma ütlesin kohe, et minu eesmärk ei ole misse ja feministe vastandada, vaid näidata, millised olid nende motiivid ehk miks nad käitusid ja tegutsesid nii, nagu nad seda tegid.

Nii et film „Misside mäss“ ei olnudki päris teie projekt, vaid teid, nagu ütlesite, võeti kampa?

Jah, mulle tehti ettepanek. Pärast stsenaariumi läbilugemist tundus see mulle suurepärane võimalus rääkida feminismist, aga teha seda nutikal, lõbusal, soojal ja omal kombel isegi lihtsustatud moel. Mulle meeldis, et film ei kõnele ainult feminismist, vaid ka rassismist, ja et sellel on mitu erinevat tahku. „Misside mässus“ on väga palju oma murede, rõõmude ja probleemidega naisi, kes kõik pidid tollases meestekeskses maailmas end kehtestama ja oma koha leidma. Peale misside ja aktivistide näeb kinolinal saatejuhi ning meelelahutaja Bo Hope’i abikaasat Dolores Hope’i ning äridaami, organisatsiooni Miss World esinaist Julia Evelyn Morleyt. Film toob esile palju erinevaid tahke, mida tähendas olla naine seitsmekümnendatel.

Philippa Lowthorpe „Misside mässu“ kohta: „Minu eesmärk ei ole olnud vastandada misse ja feministe, vaid näidata, millised olid nende motiivid.“ Filmis kehastab Keira Knightley (vasakul) naisõiguslast Sally Alexanderit ja Gugu Mbatha-Raw missivõistluse võitjat Jennifer Hostenit.

Kaader filmist

Kuidas reageeris tookord sellele trallile meedia? Kas Jod ja Sallyt koheldi kui kangelasi või kui kriminaale?

Mõlema nimi oli absoluutselt igas aja­lehes ja tundub, et ajakirjandusele oli see üks lõbus vahejuhtum – midagi pöörast, millest kirjutada. Meedia näis seda nautivat. Mulle on jäänud mulje, et osa ajakirjanikke kirjutas lihtsalt, et oh, mingid põrunud tüdrukud tegid nalja, aga oli ka neid, kes aktivistidest aru said ja teemasse süvenesid. Eri arvamused segunesid ja ühest seisukohta ei olnud. Samal ajal toimus Inglismaal palju teisigi proteste, näiteks apartheidi vastu, samuti mässas rühmitus Angry Brigade,4 kes ei pälvinud oma pahameeleks üldse meedia tähelepanu. Leidsin ühe vana artikli, kus nad selle üle kaeblevad. (Naerab.)

Kuidas teile tundub, kas britid olid šokeeritud sellest, et iludusvõistluse esimest kohta ei saanud valge, või pigem sellest, et missivõistlus katkestati?

See on väga-väga hea küsimus, aga kahjuks ei tea ma vastust. Mõned ajalehed olid tõepoolest šokeeritud, et võitis tumedanahaline, aga rohkem oldi rabatud siiski sellest, et missivõistlus katkestati. Ma tahaksin väga teada, milline võis olla üldsuse ja nn keskmise inglase arvamus, aga paraku ma ei tea.

Te alustasite dokumentaalfilmidega, aga olete lavastanud ka telesarjade osi, nt sarjades „Kutsuge ämmaemand“5 või „Kroon“6. Samuti olete olnud mitme just tõsielusündmustel põhineva sarja režissöör. Kas see tähendab, et teie meelest on päris elu huvitavam kui fiktsioon?

Jah, kindlasti, kusjuures ma ei teagi, miks. Mõnes mõttes on see ehk juhus, et mulle ei ole kunagi pakutud mõnd väljamõeldud lool põhineva täispika mängufilmi stsenaariumi. Teisest küljest mulle tõesti meeldivad lood päris inimestest ja sündmustest. Mul on küll käsil üks mängu­film, ent pole midagi imelisemat kui anda filmis hääl inimestele, kes on oma elus midagi suurt korda saatnud. Olen telesarja „Kolm tüdrukut“7 režissöör ja pean siiani privileegiks, et sain kohtuda inspireerivate inimestega ja jutustada nende loo tervele maailmale. Mulle tundub, et aeg-ajalt tuleks hea sõnaga meenutada naisi, kes on meie õiguste eest võidelnud. „Misside mäss“ ongi tänuavaldus neile söakatele naistele.

Võitsite 2013. aastal esimese nais­lavastajana Briti filmi- ja telekunsti akadeemia (BAFTA) auhinna. Lavastaja auhinna võitnud naisi pole tõtt-öelda seni juurde tulnud …

Võitsin BAFTA auhinna telesarja „Kolm tüdrukut“ lavastamise eest, filmi kategoorias on auhinna saanud näiteks Kathryn Bigelow ja minu teada keegi veel. Aga see on siiani šokk, et ma esimene olin. Mis sajandil me elame? Ümberringi toimuvat vaadates võib tunduda, et oleme juba edasi liikunud, et mehed ja naised on võrdsed, aga päriselt see nii ei ole. Meil on veel pikk-pikk tee käia. Televisioonis on nii palju võimekaid naisi, olgu BBC Filmsi direktor Rose Garnett või BFI produtsendid Natascha Wharton ja Lizzie Francke, tänu kellele on teisedki naised rohkem võimalusi saanud, aga olukord pole ikka veel ideaalne. Filmitegemine on pikk protsess ja naistel ei ole rahastajaid leida sugugi lihtne. Miski­pärast ei usaldata meid sama palju kui mehi. Siiski, viimasel paaril-kolmel aastal olen märganud muutust ja tunnen, et mõned inimesed lausa tahavad palgata just naislavastaja.

Asi ei ole muidugi ainult BAFTA auhindades või Oscarites, vaid pigem selles, et muutuks otsustajate mõttemaailm, nende oma, kelle käes on rahakott. Statistika ju näitab, et naised käivad rohkem kinos kui mehed. Filmide sisseostjad on aga peamiselt mehed, nagu ka auhinnažüriide liikmed. Kui saaksime rohkem naisi otsustajate sekka, läheks olukord kindlasti paremaks. Olen siiski optimistlik ja mulle tundub, et vaikselt on muutuste hõngu juba tunda.

Millal te ise naisena esimest korda ebavõrdsust kogesite?

Mitte enne ülikooli, sest mu isa oli tõeline feminist. Olen üks kolmest õest ja isa toetas nii meid kui ka meie õpetajana töötavat ema kõigis ettevõtmistes. Meid kasvatati vaimus, et kõik uksed on avatud ja võime kõigega hakkama saada, kui ainult tahame. Seda, et tegelikult ei ole naistele kõik uksed avatud, sain teada alles kõrgkoolis. Astusin Oxfordi ülikooli pärast väga tavalise keskkooli lõpetamist ja kohale jõudes nägin, et umbes kümne mehe kohta õppis seal vaid paar naist. Minu tavakoolis oli tüdrukuid ja poisse võrdselt, nii et mõtlesin: „Oot, kus siis kõik naised on?“ Tagantjärele on naljakas, et kõik Oxfordi poisid olid nii enesekindlad ja tähtsad ning alati valmis rääkima ja esinema. Filmindusega tegelema hakates avastasin, et mul ei ole kedagi, kelle poole alt üles vaadata ja keda eeskujuks võtta – naislavastajaid lihtsalt ei olnud! Mu tollase peigmehe isa kogus ajakirjandusest filmiga seonduvat teavet ja väljalõikeid: tal oli kõik üles kirjutatud, milliseid filme kus tehti ja kes need tegi. Kui lähemalt vaatama hakkasime, selgus, et naiste lavastatud filme vaata et polegi. See oli tõeline ehmatus. Ja siis tuli Jane Campion, kelle filmid tundusid mulle nagu ime. Talle järgnes teine austraallane Gillian Armstrong, kes tegi filmi „Minu hiilgav karjäär“.8 Sel oli mulle ohoo-efekt – algajana peab olema keegi, kelle poole alt üles vaadata. Seepärast olen ka ise Briti riiklikus filmi- ja telekoolis lektor ning teen palju mentoritööd, kusjuures mitte ainult noortega. Praegu olen näiteks ühe omaealise naise mentor, sest ta on seni teinud dokfilme, aga tahaks lavastada ka draamasid. Siiani pole tal seda võimalust olnud. Minu kohus on hoida teiste naislavastajate jaoks uks lahti. Omal ajal aidati mind palju, nüüd tahan aidata teisi.

Moeajakirja peatoimetajana ei saa ma jätta ütlemata, et kostüümid on ses filmis imelised. Ma jumaldan seitsmekümnendate moodi. Kust kõik need esemed leiti? Kas vanakraamiturgudelt ja second-hand-poodidest?

Aitäh, meie kostüümikunstnik Charlotte Walter on aardekütt! Ta tuulas mööda turge, näidismüüke ja second-hand-poode. Kas teate, et Charlotte on ka ise rõivakollektsionäär? Ei? No vot! Tal on suurepärane kostüümikogu. Ja mulle meeldib see väga, kuidas ta kõik esemed kokku pani: lõbusalt, stiilselt ja, mis peamine, tabades täpselt seitsme­kümnendate vaibi. Misside kleidid valmisid spetsiaalselt filmi jaoks ja on tehtud täpselt tollaste fotode järgi. Oli väga liigutav, et saime Jennifer Hostenilt ühe kleidi, mida ta oli kandnud tolsamal missivõistlusel. Ta saatis selle Kanadast kingakarbis ja ma kartsin hirmsasti, mis siis saab, kui sellega midagi juhtub või see tagasiteel kaduma läheb. Muide, kleidiga komplektis olnud kindad olid Jenniferil ajaga kaduma läinud, seega tegime filmi jaoks uued ja saatsime need pärast koos kleidiga talle kingituseks.

1 „Misbehaviour“, Philippa Lowthorpe, 2020.

2 „The Morning Show“ („Morning Wars“), USA 2019–…

3 Jennifer Hosten, Miss World 1970: How I Entered a Pageant and Wound Up Making History: An Inspiration for the Major Motion Picture Misbehaviour. Sutherland House Books, 2020.

4 Iiri vasakäärmuslik grupeering, mis korraldas 1970–1972 Inglismaal pommirünnakuid.

5 „Call the Midwife“, Suurbritannia 2012–…

6 „The Crown“, Suurbritannia-USA 2016–…

7 „Three Girls“, Suurbritannia 2017.

8 „My Brilliant Career“, Gillian Armstrong, 1979.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht