Nälg nõukogude moodi

PÖFFi võistlusprogrammi „Kriitikute valikud” võidufilm „Maa, kus tuul seisab paigal“ käsitleb valusat teemat – Kasahstanis 1930. aastatel kommunistide põhjustatud suurt näljahäda.

AIMAR VENTSEL

Mängufilm „Maa, kus tuul seisab paigal“ („Жел тоқтаған жер“, Kasahstan 2023, 108 min), režissöör-produtsent Ardak Amirkulov, operaator Aleksandr Rubanov. Osades Žanar Šokpanova, Salih Beisenbai, Meiržan Musakoža, Sagizbai Karabalin, Ersin Kalõbajeva.

Igal rahval on üks või enam n-ö nullpunkti, mille järgi arvestatakse aega. Et midagi juhtus enne või pärast seda. Kasahhidele on see 1930. aastate suur näljahäda ehk ašaršõlõk (aшаршылық) Paari aastaga suri kolmandik kasahhidest nälga ja suur osa pages Kasahstanist. Kasahhid olid enne 1930. aastaid Kesk-Aasia steppides rändlevad karjakasvatajad, kelle peamine elatusala oli lammaste ja hobuste pidamine. Siis oli neid kolme miljoni ringis, paari aastaga hukkus arvatavalt üle miljoni. Kunstliku näljahäda korraldasid kommunistid niisamuti nagu samal ajal Ukrainas toime pandud holodomori. Kasahhidele näljahäda organiseerimiseks oli mitu põhjust. Esiteks oli vaja sundida Kesk-Aasia rändrahvad üle minema paiksele eluviisile. See polnud mingi eriline Nõukogude võimu veidrus, enamik tolle aja riike ei kannatanud oma territooriumil elavaid rändrahvaid, kelle liikumist ei saadud kontrollida. Nõukogude võimul oli vaja läbi viia kollektiviseerimine ja toitlustada linnade kasvavat elanikkonda. Umbes sel ajal hakati Kesk-Aasiat vaikselt industrialiseerima, linnad kasvasid, mujalt Nõukogude Liidust kohale sõitnud või saadetud elanikkonnal oli vaja süüa. Tol ajal kõlbasid selleks suurepäraselt kasahhide kariloomad. Kasahhidel ei vedanud selle poolest, et mingil põhjusel määrati Kasahstani territoorium nende alade hulka, kus eelis­järjekorras tuli arendada tööstust. Teised Kesk-Aasia nõukogude vabariigid olid põllumajanduslikud regioonid, mistõttu väljaspool Kasahstani sellist näljahäda ei olnud. See on lühidalt PÖFFil linastunud filmi „Maa, kus tuul seisab paigal” taust.

Kasahhide suure näljahäda mõõtmeid on meil raske ette kujutada. Nagu Ukrainas talupoegi, ei lasknud Kasahstani kommunistid nälgivaid inimesi linnadesse. Teeservad olid seetõttu kuni Lõuna-Siberi linnadeni kaetud nälginute laipadega. Nõukogude kommunistid, kes pole kunagi inimlikkusega silma paistnud, võtsid väga vähe ette, et nälgijaid aidata. Kollektiviseerimise ja klassivõitluse käigus nad hoopis rekvireerisid rikaste kasahhide kariloomad ja lasid hulga inimesi maha. Huvitav on see, et kui Nõukogude võim kasutas Kasahstani väljasaatmise kohana, siis Kesk-Aasiast saadeti omakorda Siberisse. Ja Siberist Kasahstani või Usbekistani. Nagu eespool öeldud, on see lühike, ent kannatusrikas näljaperiood jäädvustunud kasahhide rahvusmällu. Peale selle, et nälja eest põgenemine pillutas kasahhid üle Aasia laiali (tänapäevalgi elavad kasahhid Lääne-Hiinas, Mongoolias, Afganistanis, Türgis ja Iraanis), lõi kollektiviseerimisega kaasnenud trauma viltu ka kasahhide kultuuri. Kes tunneb kasahhi kultuuri süvitsi, näeb filmis seda, kuidas üksteise järel tavad ja traditsioonid murenevad. Kasahhi kultuuri aluseks enne 1930ndate suurt näljahäda olid tugevad sugulussidemed, rändkarjakasvatus ja islam. Nõukogude võim hävitas sihikindlalt kaks viimast ja selle tagajärjel said pihta ka sugulussidemed.

Ema Župar (Žanar Šokpanova) põgeneb poegade Žolani ja Bošajga viimast jõudu kokku võttes nälja ja hävitamise eest.

 Kaader filmist

„Maa, kus tuul seisab paigal“ on mustvalge film emast (Žanar Šokpanova), kes rändab kahe lapsega läbi stepi, et jõuda tagasi oma kodukülla, kust ta omal ajal mehele läks. Lühidalt kokku võetuna on film ääretult groteskne. Ema Župar põgeneb poegade Žolani ja Bošajga viimast jõudu kokku võttes. Teekond viib ta pidevalt kokku kodukülas karja rekvireerinud kommunistiga. Vana mehe, kes tundis end venelaste püsside-tääkide toel mõni kuu tagasi kõikvõimsana, hülgasid venelastest isandad näljahäda alguses ning seejärel on ta kättemaksu kartuses redutanud tühjenenud külades, mida kasahhid nimetavad auulideks. Vanamehel on alles eesel, keda ta peab peitma nälgivate inimeste eest, kes otse loomulikult looma ära süüa tahavad. Taat oli aidanud rekvireerida loomi, kuna Župari mees oli loata tapnud hobuse, kelle liha kasahhid väga armastavad ja keda kasvatatakse ka lihaloomana.

Film algab sellega, kuidas puna­armeelased tapavad põgeneva kasahhi ratsaniku ja tema hobuse. Hobune jäetakse maha ning rändavad ja toitu otsivad inimesed söövad looma omavahel kakeldes ära. Ka Župar saab hobusest lihatüki ja üritab sellega lapsi toita. Pärast saab Župar kokku vana naisega, kes küsib talt süüa, ent Župar keeldub, sest toitu on vaja lastele. „Mine ära! Mul pole süüa!“ käratab ta vanale naisele.

See lühike jupp filmi alguses on kõige tugevam stseen, näidates, kuidas kommunistide põhjustatud näljahäda väga kiiresti lagundas kasahhi ühiskonna alustalasid. Nimelt on lugupidav suhtumine vanematesse inimestesse kasahhidele enam-vähem raudne seadus. Teine kasahhi kultuuri kirjutamata seadus on nõue jagada teistega, eriti rändajatega, oma toitu. Kui noor naine ajab minema vanema naise, siis peavad hädas inimesed olema viidud viimse piirini. Just seda viimasel piiril olemist film näitabki.

Nagu näljahädade ajal ikka ette tuleb, esines ka kasahhide ašaršõlõki ajal inimsöömist. Župar kohtab vana naist, kes püüab nii teda kui tema lapsi mürgitada, et neid saaks hiljem toiduks tarvitada. Kui see ei õnnestu, palub vana naine Župari jätta noorem haige laps enda juurde hoiule. Seda muidugi Župar ei tee. Edasi minnes satub ta jälle kokku auulikomissariga, kes jagab Župariga oma toitu, mis hiljem osutub inimlihaks. Teine, ent lühike moment filmis näitas Župari sisevõitlust, kas ta peaks lapsi inimlihaga toitma. Nälg võidab ja lapsed saavad ikka lihatükid. Mõni hetk hiljem saavad näljased inimesed auulikomissari kätte, tapavad ta ja võitlevad eesli pärast.

Väga hästi on filmis näidatud venelastest punaarmeelasi. Venemaalt tulnud sõdurid ja julgeolekutöötajad ei suhtunud kasahhidesse hästi. Neid peeti metslasteks, keda tuleb väevõimuga „tsiviliseerida“ ehk siis oma traditsioonilisest elukorraldusest loobuma panna. Selline suhtumine läheb tagasi bolševike-eelssesse aega, ka tsaariajal paistsid venelased Kesk-Aasias silma oma brutaalsuse ja metsikusega. Nii on sõduritel keelatud anda toitu kasahhidele, vähe sellest, nad ilmutavad igasugust hoolimatust inimeste suhtes, kelle kannatusi nad ise on põhjustanud. See kõik on ajalooline tõde.

Kõigest hoolimata eksib ka film, ehkki kasahhide tehtud, mõnes kohas ajaloo vastu. Näiteks käib filmist mitmel korral läbi mürgitatud vili, mida valitsuse käsul mürgitati, et inimesi veel rohkem tappa. Tegelikult Kasahstanis sel ajal vilja ei kasvatatud ning rändavad karjakasvatajad sellega ei tegelenud. Kui lõpus jõuab Župar oma koduauuli, mille nimi ongi ’Maa, kus tuul seisab paigal’, siis paistab, et tegemist on pääsemisega ja uue algusega. Tegelikult nälgis tol ajal terve Kasahstan ning ka kodukülas ei oleks olnud pääsemist loota. Filmi lõpupoole hakkas häirima näitlejate priske välimus: heaoluühiskonna inimesel on väga keeruline usutavalt mängida näljasurma piiril hinge vaakuvat inimvaret.