Ökovestern ja üllad sininahad

Martin Oja

„Avatari” populaarsuse tagamaa.Blockbuster’id, bestseller’id ja teised libedalt töötavad kultuuritekstid on uuenduslikud pigem väliselt. Turgu kujundav suur vaatajaskond kannab inertsust, nõuab meelelahutuselt parajalt tuntut ja harjumuspärast. Menukite valemid selginevad tasakaaluna, mis saavutatakse tuntu ja tundmatu vahel: tundmatu on kostümeeritud tuntu, mis pakub metafooridena neidsamu lugusid, mis on saatnud inimkonda aastatuhandeid. Kui maskeering saab  piisavalt veenev – ekraanile astuvad inimesest poole lühemad kääbikud või poole pikemad Na’vid, kellel lisaks veel prestiižne nahavärv –, võib jääda mulje, et on maha saadud uue verstapostiga Suurte Lugude ajaloos.

Kummati on üheksat Oscarit püüdnud ja kolm saanud „Avatar” film, mille story vaevalt midagi uut pakub. Mis järgmisena juhtub või kuidas lugu lõpeb, on ette teada, sellepärast võib „Avatari” vaataja pöörata tähelepanu  mujale. Raske on mööda vaadata disainist (tuleb au anda!), nagu ka jätta tähelepanuta pidev tsitaatide voog. Eeskujuliku popkultuuri teosena paljastub „Avatar” kui ideede ja motiivide kollaaž, kus iga elemendi küljest hargnevad nähtamatud niidid kultuurikanga külge. Omaette mänguks või strateegiaks on ära arvata, millisest „riiulist” on mingi idee võetud. Süvatasandil ei pääse ükski lugu vastandustest,  mis toimivad kontrasti luues ja ületamist nõudes edasiviiva mootorina. Teaduses andsid opositsioonidest esimesena tõhusa pildi strukturalistid eesotsas Lévi-Straussiga. Vastandusi on ka kirjata ühiskonnas juba aastatuhandeid intuitiivselt mõistetud ja müütides kujutatud. Levinud arusaama järgi on müütide tähtsaim ülesanne lepitada inimene paratamatute vastuoludega nagu elu ja surm, oma ja võõras, siin- ja sealpoolne. Nii on lugudel ühelt poolt  maailma seletav, teiselt poolt meelelahutuslik ülesanne, sest inimesi huvitab ikka, kuidas vastandeid ületatakse. Vastanduste ja mütoloogilise põhjata poleks ka ühtegi „kaasaegset” lugu. Hea näide on George Lucas, kes toetus „Tähesõdu” luues teadlikult oma sõbra, vaimustava mütoloogiaprofessori Joseph Campbelli raamatutele. „Avatar” põhineb kõige ulatuslikumalt oma ja võõra opositsioonil. Just see teeb nähtavaks  ühendused lõputu rea teoste või koguni žanritega, kus eri kultuurid põrkuvad või astuvad koguni lahingusse.

Nii on „Avatar” pealispinna all äravahetamiseni sarnane vesterniga, kus indiaanlaste maale tungivad valged kolonistid. Huvitav on märgata, kuidas vesternides on põlisasukate kujutamine ajast aega muutunud, liikunud John Fordi aegsest vaenulikust indiaanlasest märksa empaatilisema, isegi pooldava suhtumiseni, kus pahade rollis on  juba valged ja kohalikul kultuuril tõeline väärtus (näiteks „Tantsib koos huntidega”). Selles mõttes on „Avatar” moodne „vestern”. Kirjanduses muidugi pole empaatia nii tõrksalt viibinud. Karl May Winnetou lugudeski, mille jutustaja küll valge, on nimikangelane pärismaalane. Ajades „Avataris” peegelduvate ideede jälgi, on põhjust vaadata veelgi ettepoole. Kujutlus õilsast, tsivilisatsioonist rikkumata metslasest sai tuule tiibadesse  Rousseau’ ja valgustuse, eriti aga romantismi aegadel, kui lääne kultuur muutis oma suhtumist. Varem peeti loodusrahvaid inimesest madalamaks, mis andis ühtlasi õigustuse neid süümetundeta maha nottida ja paigutada bestiaariumidesse loomade kõrvale. Nüüd hakati neis nägema kultuurilist „teist”, justkui enese peeglit. Tärkas huvi eksootika vastu ning võõras võis võtta positiivselt põneva varjundi. Ent nagu paljud indiaanilood hargnevad valge  mehe silmade läbi, on ka „Avataris” jäädud pidama äraproovitud mudeli juurde, millega vaatajale kõige parem „eksootikat” süstida. Võtmeks on kahe maailma piiril paiknev kangelane, kellel ühest kultuurist tulnuna avaneb võimalus vahetult teist kultuuri kogeda ja seal koguni insaideriks saada. Üks põhjus, miks romantikud põlisloodust austasid, oli nende kirg otsida kõikjalt juuri. Loodus osutus salapäraseks varakambriks, kus  terendasid inimkonna ja kultuuri mineviku jäljed, teisisõnu juured. Idee looduslikust kui loomulikust, samuti inimese vajadusest keskkonnaga harmooniliselt koos eksisteerida, on kaudselt tänapäevaste ökoideede eelkäija. Vaadata, kuidas „Avatar” paigutub ökonarratiivide raamistikku, näib praeguses kontekstis kõige asjakohasem. Kollektiivselt mantraid ümisevate Na’vide ja energiavoogudega näitab „Avatar”, et new age pole kaugeltki maha maetud. Vastupidi, Cameroni film on kujunemas selle tähtsaimaks tüvitekstiks. Taas võivad tärgata 1960. aastate lillelapsed, kes unistavad kaitsvalt magaja ümber kokku tõmbuvatest võrkkiikedest või pillavad zen-metafoore tühjade tasside kohta. Taas tõstetakse au sisse juuksed, mis ei toimi üksnes staatussümbolina – pärismaalased saavad end patsipidi linkida teiste olevuste ja koguni Emakese Maa külge. Peavad  ju rastadki oma dreadlock’e antennideks, millega saab vastu võtta positiivseid võnkeid.

Põhjalikult peegeldub „Avataris” Gaia teooria, mis on 1970. aastatest laia kõlapinna leidnud. NASA s töötanud briti teadlase James Lovelocki järgi kujutab Maa endast keerukat integreeritud süsteemi, mis oskab hoida oma füüsilist ja keemilist tasakaalu. Küberneetilise, tagasisidet arvestava mehhanismina meenutab Maa superorganismi, kelle osad  töötavad sama kooskõlastatult nagu rakud inimkehas. Kultuslik jõud Eywa, mis väljendub juurtega sõnumeid saatvates puudes, ei sarnane Gaiaga üksnes kõlapildilt. Keskkonnamure kajab ka seal, kus „Avatar” haakub laiema ulmekontekstiga. Maa lohutu tuleviku ja tänapäeva tajumise tõttu ilmuvad hõllanduslikud utoopiad neitsilikust ja rüvetamata keskkonnast. Kirjanduses on vastuoluline dinosauruste nostalgia juba  ammu läbi mängitud. Conan Doyle kirjutas džungliplatool peitunud ürgmaailmast, Obrutšev Sannikovi maast ja nõnda edasi. Kõik see annab märku, et lääne inimene ihkab ikka veel üht Uut Maailma, miljonite piisonite ja miljardite rändtuvidega – algul imetlemiseks ja siis hävitamiseks. „Avatari” läbib järjekindlalt tehnoloogia ja looduse konflikt. Tehisliku ja „loomuliku” lepitamine ning ühtesulatamine on jäänud  ulmele suureks väljakutseks. Huvitavaid lahendusi on leidnud vähesed. Nimetagem Clifford Simakit või küberpungi autoreid: viimased on teinud seda „loomuliku” tehislikkusele osutades. „Avatar” jääb selles plaanis vanamoodsaks, annab raketid ja kuulipildujad halbade, loitsud ja vibud aga heade käsutusse. Vahenditest kõnekamaks osutub siiski kasutajate loomus. Nii nagu ulmes üldiselt on ka „Avataris” tähtis hoiatav missioon: selleks, et Maal ja tema elanikel hästi läheks, peab välja saatma lollid militaarid ja kasuahned kapitalistid. Meenub, et ignorantseid võimureid kritiseeris Cameron juba „Sügavikus”. Õigupoolest ei mängi rolli, kas pidada „Avatari” vesterniks või mitte. Süvatasandil pole vahet, kas taltsutatakse lohesid või mustange, paisatakse kahvanägu initsiatsiooniriitusse Na’vide või apatšide juures. Sestap ei määra „Avatari” tõelist väärtust mitte film  ise, vaid selle vastuvõtt, vaataja võime tajuda metafoore. Alati varitseb oht, et keskendutakse liialt muinasloole, mitte selle hoiatavale sõnumile.