Oleviku loov naishäälel ümberjutustus

IDFA pakkus dokiaastast kirjut ja mitmekesist kokkuvõtet, kõrvalprogrammides leidus ka paar Eesti filmi.

KAAREL KUURMAA

Amsterdami dokumentaalfilmide festival IDFA 20. XI – 1. XIII 2019.

Novembrikuu suurim filmifestival on lõppenud ja ma ei pea siin silmas lühendi PÖFF all tegutsevat Eesti festivali, mis tõi esimest korda rekordina üle 90 000 külastuse, vaid Amsterdamis juba 32. korda toimuvat maailma suurimat dokumentaalfilmide festivali IDFA, mille vaatajaarv on ligikaudu 300 000. Hommikust öösse kestvate linastuste kõrval on seal aastatega loomulikult oma koha leidnud filmiturg, uute alles valmivate projektide turustus, noorteakadeemia, maailma dokumentalistika suundumustest head ülevaadet pakkuvad meistriklassid ja temaatilised ümarlauad alates praktikumidest kuni teoreetiliste probleemideni. Pole ka ime, et festival tõmbab ligi ühe Eesti väikelinna jagu ehk üle 3200 audiovisuaalse valdkonna professionaali, kes IDFA pakutavat kogema lähevad.

Tänavune reklaamlause oli „Peegelda reaalsust“ ehk reflect on reality. Peegelduva efektiga plakatid mõjusid linnapildis uhkelt ja silmapaistvalt ning sobisid kanalite linna suurepäraselt. Festivali direktorile, süüria päritolu Orwa Nyrabiale oli see teine juhiaasta ning programmis võis selgelt tajuda tema väljakujunevat käekirja, milles lastakse julgelt kõneleda kõigi maailmajagude kinematograafilisel keelel – IDFA võistlusprogrammides eelistatakse originaalset autorifilmi, mis ei ole igast nurgast siledaks lükatud. Justkui tõestamaks, et ajal, mil klassikalised rahastus- ja leviskeemid on aina tugevamate voogedastusplatvormide mõjul teisenemas ning suurte ringhäälingute ja telekanalite tähtsus vähenemas, on alati vajadus talendi ja ainukordse kunstnikuhääle järele.

Võib julgelt öelda, et IDFA on festival, kus viibides saab kõige parema ülevaate dokumentalistika minevikust, olevikust ja tulevikust. 11 päeva, 85 riigi 329 filmi ja uue meedia alast tööd, millest 147 olid maailma või rahvusvahelised esilinastused, andsid parima võimaluse korraks maakera peopessa haarata ja heita sellele pilk dokumentalisti silmaga.

Naiste hääl ja esindatus

Kui viimastel aastatel on kunsti- ja meelelahutustööstuses üleilmseks teemaks naiste (ala)esindatus, siis IDFA mõjus selles vallas värskendavalt hea tulemuse või vähemalt vahefinišina. Ümarlaudadest on soolise võrdsuse teema kadunud ning kiretu tõsiasjana võidi festivalil teatada, et koguni 64% võistlusprogrammide ning 47% kogu programmi filmide režissöörideks on naised. Nagu ütles Nyrabia ise, siis „naissoost filmitegijate küsimus pole enam teoreetiline arutelu, vaid reaalsus, mis on siin ja praegu“. Tema hinnangul on hoopis vaja leida tasakaal geograafilise ebavõrdsuse vahel, et ei valitseks Euroopast ja Põhja-Ameerikast peale surutud kolonialistlikus laadis filmihegemoonia, vaid et kõlada saaksid ka vaesemate ja seni alaesindatud äärealade hääled. Sinnapoole võetud teadlik suund oli täiesti tajutav ja ka tervitatav.

Festivali avas Iraani režissööri Mehrdad Oskouei maailma esilinastus „Päikeseta varjud“,1 kus jälgitakse viit Iraani naisvangi, kes istuvad kinni vägivaldse abikaasa, isa või lähisugulasest mehe tapmise eest. See on omal moel jätk tema eelmisele auhinnatud filmile „Säratud unistused“,2 mis linastus ka 2016. aasta PÖFFil. Oskouei film mõjub raskest taustsüsteemist hoolimata üllatavalt helgelt, isegi mänglevalt. See on tehtud pärsia loojutustamisele ainuomases stiilis, kus on aeg-ajalt raske mõista mängulisuse ja dokumentaalsuse piire nii nagu Abbas Kiarostami või perekond Makhmalbafi meistriteosteski. Avafilmi autor Mehrdad Oskuei lahkus Amsterdamist ka parima režissööri auhinnaga.

Eriprogrammi „Ajaloo taasväljaanne“ auhinna viis koju isikliku-esseistliku filmikunsti üks originaalsemaid autoreid Alan Berliner filmiga „Kiri toimetajale“. Berliner on 40 aastat järjest iga päev ostnud kaks New York Timesi ajalehenumbrit ning lõiganud neist välja teda kõnetavaid fotosid. Nüüd on ta neist digiteerinud 12 000 ning filmi jõudis üle 7000 pildi.

Kaader filmist

Täispikkade filmide võistluse peaauhinna võitis aga kahe eksiilis elava kuubalanna videokirjadena vormistatud film „Sosistades“.3 Heidi Hassan ja Patricia Pérez Fernández õppisid koos Havanna filmikoolis, kuid elu viis nad teineteisest lahku. Päevikulaadsete sissekannetena vormistatud videolugudega saadavad nad teineteisele teraapilisena mõjuvaid lühifilme, milles meenutavad minevikku ning kõnelevad olevikust – naiseks olemise rõõmudest ja muredest ning igatsusest aina kaugeneva kodumaa järele. Samasugustest teemadest on kantud ka tudengifilmide programmi võitja „Saudade“, mille on teinud Müncheni filmikoolis õppiv brasiillanna Denize Galiao. Filmis lahkab ta pealkirjaks olevat tõlkimatut portugalikeelset sõna ja oma suhet kaugel Brasiilias elavate vanematega. Mõlemad filmid näitavad ehedalt, kuidas sõnaraamatu sõnadest ei piisa, et väljendada kogu armastust, ja seda, et filmikunst teeb seda mitu korda täpsemalt.

Ihaldatud publikuauhinna võitis 27 812 hääletajaga võistluses kõrge keskmise hindega 9,69 samuti naisrežissööri Waad al-Kateabi debüütfilm „Samale“,4 üks tänavuse niigi tugeva dokiaasta üks eredamaid linateoseid, mis on nüüdseks kogunud üle 40 auhinna. Film on autori pöördumine oma vastsündinud tütre poole: „Sa pead mõistma, miks me su isaga tegime sääraseid valikuid.“ Al-Kateab on viie aasta jooksul jäädvustanud kaameraga Assadi-vastast ülestõusu ja Aleppo igapäevaelu, kus loomulikult juhtub palju. Autori hääl on siin justkui kirja ette lugeva ema jutustus kunagi suureks saavale ja ehk olnut mõista püüdvale lapsele. Tuleb tõdeda, et ega olegi enam isiklikumalt sõjale lähemale võimalik pääseda kui selles väga puudutavas filmis, mis seljatas publikuauhinda saades ka teised tänavuse dokiaasta tähtteosed „Salajane haigla“5 ja „Meemaa“6. Nende vahel tõotab tulla ka väga tihe rebimine Oscarile. Cannes’i ja Euroopa Filmiakadeemia parima dokfilmi auhinnad annavad „Samale“ koos lugematute publikuauhindadega igatahes kõrge koha tänavuste silmapaistvate filmide seas.

Oleviku loov ümberjutustus

Minu viis dokumentalistikat määratleda on olnud selle nimetamine oleviku loovaks ümberjutustuseks, sest üldjuhul on filmitegija kasutada kas liikuvad või liikumatud olevikus jäädvustavad pildid (kui pole tegu just animatsioonidokiga või lavastusega, kus minevikupildid tuleb siiski taasluua). Montaaži jõudes on igal juhul sellest jäädvustusest saanud minevik, mida filmilooja peab hakkama uuesti iseendale või võimalikule vaatajale oma kunstilise tunnetuse järgi ümber jutustama.

Tänavusel IDFA-l olid eraldi esile tõstetud arhiivimaterjalidele tuginevad filmid, millele oli koostatud omaette 5000eurose auhinnaga võistluskava loova arhiivikasutuse eest. Programmi pealkirja „Ajaloo taasväljaanne“ („Re-releasing History“) all toimus samateemalisi põnevaid arutelusid. Ajaloolise visuaalse materjaliga töötamise märksõnadena kerkisid esile „nostalgia“ ning „pidev vajadus ajaloo taasmõtestamiseks“. Lahtiseks jäi küsimus, kellele kuulub visuaalselt jäädvustatud ajalugu. Kas filmijale ja produtsendile või avalikkusele ja filmitavale? Missugune on pildi roll ühiskondliku mälupildi tekitamisel ja elus hoidmisel? Programmi keskse teosena pakkus palju kõneainet režissöör Sandra Beerensi originaalne mustvalge arhiivifilm „Nad kutsusid mind Babuks“,7 mis jutustab fiktiivse tegelase loo maalt linna läinud indoneesia lapsehoidjast 1930. aastate Hollandi perekonnas. Taamal ja olevikus on koloniaalretked, ees Teine maailmasõda, Jaapani okupatsioon ning iseseisva Indoneesia riigi sünd. Režissöör töötas läbi meeletu hulga arhiivimaterjale nii Hollandis, Jaapanis kui ka Indoneesias ja leidis filmidelt lapsehoidjaid kokku mõnekümne napi minuti jagu – üldjuhul kaadris pigem juhuslikult kui meelega sinna sattunuid –, kuid suutis neist ometi luua tervikliku täispika filmi, mis viib vaataja harukordsesse maailma, kus ida ja lääs põimuvad tervikuks indoneesia naise silme läbi.

Film on hea näide sellest, kuidas arhiivimaterjal suunas loo kulgemist, sest kõik visuaalsed lõigud pärinevad XX sajandi esimese poole mustvalgetelt filmilintidelt. Seega luuakse autentse materjali põhjal fiktiivne lugu, mis ometi koondab sadade kolonialistide perekondade juures teeninud lapsehoidjate toona niivõrd olmelisena tundunud lood tänapäeva vaatajat puudutavaks tervikuks. On säärane teos nüüd mängu- või dokumentaalfilm, on juba puhtalt maitseküsimus.

Tugeva eriprogrammi auhinna viis Sergei Loznitsa ja teiste režissööride ees koju aga isikliku-esseistliku filmikunsti üks originaalsemaid autoreid Alan Berliner filmiga „Kiri toimetajale“.8 Ta on filmiks vormistanud ühe oma järjekordse obsessiivse hobi. Nimelt on ta 40 aastat järjest iga päev ostnud kaks New York Timesi ajalehenumbrit ning lõiganud neist välja teda kõnetavaid fotosid. Nüüd on ta neist digiteerinud 12 000 ning filmi jõudis üle 7000 pildi. Algusest lõpuni ainult ajalehefotodele toetuv film kõneleb rohujuuretasandilt vaadatuna loo meie maailma ja meedia muutumisest – mustvalgetest piltidest värvilisteni ning lihtsast uudisest võlts- ja libauudiseks. Mingis mõttes on tegu autori armastuskirjaga päevapiltnikele ja ajakirjanikele, samuti ka mõnele tulevikuinimesele, kes võib-olla ei olegi paberlehte eales käes hoidnud ega tea näiteks, missuguseid imelisi tähendusi tekitasid trükivead ega mõista, kuidas sai kunagi paberilehel edasi anda 24 tunni jooksul maailmas toimunu.

Ei saa me läbi Eestita

Muidugi on ka meie filmitegijad märganud Amsterdami filmituru tähtsust ning IDFA-l liigub ringi üha rohkem meie produtsente ja režissööre. Põhiprogrammis oli oma koha leidnud Ksenija Ohhapkina „Surematu“,9 mis linastus Karlovy Vary võitjana sektsioonis „Best of Fests“ ning ootamatu üllatusena oli kavas ka festivali aukülalise, 77aastase tšiili veterani Patricio Guzmani lemmikute seas linastunud Dorian Supini „Arvo Pärt. 24 prelüüdi fuugale“ (2002).

Ühes vestluses programmi koostajaga selgus, et see film sai juba paar nädalat enne festivali algust IDFA korraldajate suureks hämminguks tänavuse festivali kõige esimesena välja müüdud filmiks. Ka selliselt võib 20 aastat tagasi filmisalve püütud olevik üllatada tänapäeva.

1 „Sunless Shadows“, Mehrdad Oskouei, 2019.

2 „Royahaye dame sobh“, Mehrdad Oskouei, 2016.

3 „ In a Whisper”, Heidi Hassan, Patricia Pérez Fernández, 2019.

4 „For Sama“, Waad al-Kateab, 2019.

5 „The Cave“, Feras Fayyad, 2019.

6 „Honeyland“, Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov, 2019.

7 „They Call Me Babu“, Sandra Beerens, 2019.

8 „A Letter to Editor”, Alan Berliner, 2019.

9 „Surematu”, Ksenija Ohhapkina, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht