Pärna langetamise lugu

Priit Pärna sundlahkumine EKA animatsiooniosakonnast jätab lahtiseks osakonna, tudengite ja õppejõudude tuleviku.

TRISTAN PRIIMÄGI

Eesti kunstiakadeemia ümber viimastel aastatel toimunud skandaalid ja võitlused on olnud väga demokraatliku iseloomuga, sest kõik asjaosalised on väljunud neist võrdse tulemusega – keegi ei võida ja kõik kaotavad. Juhul kui tegemist on mingit tüüpi üleminekuga, on see nahaajamine osutunud valusamaks, kui oleks osanud arvata. Kui aga tendentsiga, siis oleks põhjust muret tunda. Kui üleüldise akadeemilist maailma iseloomustava probleemiga, siis on selgusetu, miks just kunstiakadeemia on meedias sedavõrd silma jäänud. EKA maja saaga lõpptulemusena vana maja asemele parkla territooriumile kerkinud Coca-Cola punane müügipunkt viib mõtted sellele, et siis võiks ju ka Viru keskuse uuesti maha lammutada ja ennistada sinna see Nehatu burgeriputka, kui juba on suund võetud taastada see 1990ndate vaib Tallinna kesklinnas.

Viimasel nädalal on tähelepanu keskpunktis taas EKA, seoses animatsiooniosakonna professori ja osakonnajuhataja Priit Pärna läbi kukkunud tagasivalimisega 31. mail. EKA nõukogu otsus lükata tagasi Pärna kandidatuur häälte­enamusega 16 : 5 oli pehmelt öeldes üllatav kõigile, kes asjassepuutumatuna kogu intsidendist esmakordselt kuulsid. Millest selline tulemus? Ühtki teist kandidaati üles seatud ei olnud. Avalik ruum süttis väga kiiresti ja järgneva kümne päeva jooksul on kogu lugu järjest uute sündmuste ja nüansside päevavalgele tulles arenenud nagu mõni dokumentaalne krimisari. Mitte just „Mõrvari loomine“,¹ aga ehk „Pärna langetamine“. Iga päev pakub mõne uue süžeepöörde, välja tuleb ootamatuid asitõendeid ühelt või teiselt poolt rindejoont ja järjest keerulisem on rahuldada üldinimlikku soovi saada lihtne ja üheplaaniline selgitus. Võib vaid püüda välja tuua mõningaid olulisi aspekte selles juhtumis.

EKA animatsiooniosakond. Otsus animaosakonna loomise kohta Eestis tuli 2006. aastal, kui pandi ka alus Balti filmi- ja meediakoolile. Toona liikus animatsioon küll miskipärast hoopis Eesti kunstiakadeemia alla. Signe Kivi ettepanekul nõustus juba 1994. aastast Soomes Turu kunstiakadeemias animatsiooniosakonnas õpetanud Priit Pärn naasma Eestisse, et võtta enda peale siinse osakonna juhtimine. Algatati ka edukas europrojekt „Priit Pärn tagasi Eestisse“, millest osakonda ka alguses rahastati. Alguses hakati andma eestikeelset bakalaureuseõpet, alates 2007. aastast alustati ka inglisekeelse magistriõppega. Juba sellest ajast pärineb hõõrumine Pärna ja vabade kunstide dekaani Andres Tali vahel. „Ühel hetkel, vist 2007. aastal, võeti meie osakonnalt vargsi vähemaks 1,5 miljonit krooni ja jaotati see teaduskonna peale laiali. Hiljem, kui selgus, et asja taga on Tali, lubati tagasi panna, aga ei pandud“.

Pärn jätkas osakonna juhatajana kuni 2014. aastani, kuni sellesse ametisse pandi Ülo Pikkov, Pärnale jäi professori roll. See suhe aga ei kestnud kaua, pärast 2016. aasta alguses võetud vaba semestrit doktoritöö ja filmi lõpetamiseks, ei plaani Pikkov enam naasta osakonda ja on tänaseks keskendunud juba uutele eesmärkidele. Animatsiooniosakonna tulevik on aga hetkel teadmata. EKA rektori Mart Kalmu sõnul jätkuvad meediaskandaali foonil kohtumised ja läbirääkimised Priit Pärnaga: „Kuna Pärn on tudengite juhendamises väga hea, siis on mõistlik, et ta jätkab magistriõppekavaga“ kinnitab Kalm. Pärn kinnitab üsna resoluutselt: „Meil on väga kindlad nõudmised, seni on pakutud poolikuid lahendusi.“

Eritingimuste võimalikkusest Eesti vabariigis. Jään korraks siia pidama sõnapaarile „kindlad nõudmised“, sest just see tundub olevat olnud kogu konflikti keskmes animaosakonna loomisest peale. Pärn kuulub vana kooli autoritaarsete kultuuriheeroste põlvkonda, kes on rasketes tingimustes ja rasketel aegadel pidanud diplomaatiat ja ilmselt ka demagoogiat rakendades ise endale välja võitlema teatud autonoomse staatuse, mis võimaldaks tegelda loomingulise tööga nii, nagu soovitakse. Nõukogude ajal ei olnud see ilmselt lihtne ja loomulikult on iga selline inimese ja kunstniku võit süsteemi üle kiitust väärt. Tundub aga, et maailm on suuresti muutunud ja sellisele jõulisele loojanatuurile ei ole järjest enam demokratiseeruvas maailmas enam kohta. Kaasaja kunstnik peab, on see siis halb või hea, olema samaaegselt ka võimekas suhtleja, oma mõtete väljendaja, iseenda tegude turundaja ja kindlasti ka mingil määral diplomaat. Aeg paneb pitseri ka meie kultuurile, ja tundub, et järjest enam hinnatakse ühist pingutust harmoonilise kooseksisteerimise nimel. Tahes-tahtmata hakkab selline suhtumine välja sõeluma neid, kes raami enam ei mahu. Pärna juhtumi puhul on inimestel, tundub, pinnuks silmas just need ebasobivused ehk punktid, milles Pärn üldistele reeglitele alluda ei taha. Algusest peale on paljudele närvidele käinud see, et Pärn on mõne arvates ebakorrektselt surunud läbi oma abikaasa Olga Pärna ametlikku kaasamist osakonna töösse, eriti selles osas, kui Olgast sai osakonna dotsent 2014. aastal. Ühelt poolt on kuulda süüdistusi onupojapoliitikas ja Pärna maffias, mis hakkab osakonnasisest arvamust liialt mõjutama, teiselt poolt on Olga Pärn tudengite sõnul osutunud väga pädevaks õppejõuks, kelle roll tudengite aitamisel on osutunud asendamatuks. Kas on tegemist akadeemilise traditsiooni rikkumisega? Kui aga osakonna loomisel oli põhiline eesmärk Pärna tagasikutsumine, siis ei allu ju seegi mingile traditsioonile? Maailmanimega tegijal peaks ikka olema õigus omas valdkonnas teatud tingimusi seada, ja ilmselt sellega algselt ka lepiti. Siinkohal ei tohi aga unustada, et kool (ka ülikool) on oma olemuselt enamasti kahjuks repressiivorgan, mille tavalisteks toimemehhanismideks on struktuur, kord ja distsipliin ning vahendajateks bürokraatia ja administreerimine. Paratamatult üritab säherdune süsteem tasalülitada iga algatuse, mis esitab korrale väljakutse. Üheks teemaks oli ka Pärna tariifideväline töötasu, saatuslikul hääletuskoosolekul viibinud inimeste sõnul ei olnud aga Pärna juhtumi käsitlemisel ei Olga Pärna ega ta palga küsimus eriti oluline, määravaks sai suuresti hoopis Pärna saadetud üleskutse tudengitele, kus ta kutsub tudengeid üles koolist lahkuma BFMi, koos kateedriga.² Kirjast võib aga ka lugeda, et vestlus osakonna üleviimiseks filmikooli alla on kestnud juba aastaid ja info ei peaks seetõttu tulema kellelegi üllatusena. Pärn väidab kirjas, et „EKA-l on kogu animatsiooniosakonna eksistentsi vältel olnud probleeme meie tunnistamisega filmivaldkonna osana“ ja et juba alates 2014. aastast on käinud läbirääkimised BFMi minemise üle. Kirjalikul kujul selle väljaütlemine ületas aga ilmselt selle „aktsepteeritavate eritingimuste“ piiri ja süsteemi tekkis vajadus mässaja korrale kutsuda, mida ka tehti. Või andis see lihtsalt kätte vajaliku relva sündmustele õige suuna andmiseks.

Eritingimused korüfeedele ei ole aga üksnes suhtumise, vaid ka võimaluse küsimus. Kui kool tahab endale mainet ja kvaliteeti, mida saavad tagada just sellised õpetajad nagu Pärn, siis tuleb selle saavutamiseks luua tihti isepäiselt tegutsevatele talentidele vajalikud tingimused. Algselt ehk tundus see võimalik, aga ajapikku kasvasid süüdistused ebakommunikatiivsuses ning „oma rea ajamises“ (milleks ta küll minu arusaamist mööda algselt tiimi kutsuti). Ühel hetkel lõppesid ka saadud eurotoetused ja enam ei soovitud neidsamu vajalikke eritingimusi garanteerida. On täiesti arusaadav, et EKA-taoline väike kool ei kuulu sellesse kategooriasse, kes saaks endale ekstravagantsusi lubada, eriti praegusel hektilisel ajal, mille sisuks on kolimine ja ümberehitused. Ajalugu jääb siiski paratamatult mäletama omanäolisi professoreid ja nende tööd. Võtke siis kinni, kas oleks targem taluda kohati ekstravagantsena mõjuvat erikohtlemist või mängida nn jätkusuutliku, pikema ja paratamatult keskpärasema tulemuse peale.

Pärna koolkond. See toob meid järgmise, debati käigus palju kasutatud sõnani „koolkond“, täpsemalt „koolkondlikkus“, ja selle peamiselt negatiivse tähendusväljani antud kontekstis. Tõsi, Pärn on loonud oma teostega täiesti omanäolise maailma, mis on selgelt mõjutanud ka kogu Eesti animatsiooni. Eesti lühianimatsioonis on ka varasemast ajast rohkelt näiteid, et on loobutud teksti kasutamisest ja antud mõte edasi üksnes pildi abil. Kujundi- ja pildikeskse traditsiooni kinnistajaks on aga Pärn olnud küll, seades lõputöö ülesandeks teha üks nuku- ja üks joonisfilm dialoogi ja taustakõnet kasutamata. Pärna ja praeguste tudengite vahele jääva põlvkonna, Pärna endiste õpilaste Kaspar Jancise, Priit Tenderi ja Ülo Pikkovi töödes pole keeruline näha Pärna universumit iseloomustavaid tunnusjooni: allegoorilisus, absurdihuumor, füüsilise maailma ja füüsikareeglite eiramine (mis mõjub jõuliselt seetõttu, et see on näiteks mängufilmist suuresti kadunud), seksuaalne mängulisus, kohati ka rõhutatud lihalikkus (taas kontrastiks Eesti mängufilmile, kus seks on endiselt enamasti mitte elu osa, vaid millegi sümboolse representatsioon).

Peab küll kommentaariks ütlema, et Ülo Pikkovi puhul saame siinkohal rääkida pigem varastest töödest. Ta uued filmid „Keha mälu“,„The End“ ja „Tik-Tak“ on ka üksteisest absoluutselt erinevad, rääkimata mingist Pärna-järgsest koolkondlikkusest.

Ka üleeile kinos Sõprus linastunud üheksast bakalaureuse- ja magistriastme lõputööst ei kasuta teksti tegelikult mitte ükski. Küll aga on nende filmide vaatamisel tekkivad seosed märksa laiema põhjaga kui Pärna filmograafia. Yyhely Hälvini „Bouillabaisse“ meenutab mulle pigem David Shrigleyt, sama autori „Ja mina nagu linnukese …“ viltanimatsioon aga ehk hoopis „Oh, Willyt“,³ mis võitis lugematute preemiate hulgas ka Tallinna „Animated Dreams’i“ peaauhinna. Samas on loomulikult ka neid, mille Pärna-mõju on ilmsem, näiteks Heta Jäälinoja „Penelope“ kordused ja transformatsioonid tunduvad kohati selgelt meenutavat Pärna filmi „Aeg maha“ (1985). Tundub, et võib rääkida mõjust ja meetodist, vaevalt aga koolkondlikkusest.

Ehk mõistetakse kooli tasandil seda „koolkondlikkust“ laiemalt? Pärna õpe on selgelt keskendunud autorifilmidele, ta on rõhutanud aktiivselt, et tegu on filmiosakonnaga. On aga ka neid, kelle huvides oleks kutsehariduse osakaalu tõstmine animaõppes, sest animaatoreid on kuulu järgi vaja ka reklaamifirmadel, videomängude tootjatel ja teistel pigem ärivalla tegijatel. „Kui animatsiooniõpe peab üldse olema riikliku kunstiülikooli õppekavas, siis tuleb pakkuda ka kutseharidust,“ arvab loova animatsioonistuudio TOLM loovjuht Joosep Volk, kes tegeleb animatsioonilahendustega väljaspool filmiloomet. „Julgen väita, et enamikul osakonna lõpetajaist puudub piisav oskuste pagas, et omas valdkonnas tööturul läbi lüüa. Huvitaval kombel ei tööta meil ühtegi animaosakonna lõpetanut.“

Animaosakonna meister Mikk Mägi ütleb, et soov ja tahe igati olemas, aga vahel jääb asi võimaluste taha. „Niigi olematu eelarve juures (dotsent Olga Pärnale ei ole võimalik maksta põhimõtteliselt täiskohaga tudengite juhendamise eest rohkem kui 400 eurot palka) on meil osakonnas After Effectsi ja eriefektide tunnid ja töötoad, 3D ja komposiitimine. Paljud tudengid aga ei soovigi kommertsanimaatoriteks saada, ning et meie õpilased on olnud autorifilmide loojatena väga edukad.“ Mäel on täiesti õigus. Kui rääkida loomingulisest tulemuslikkusest, on Anu-Laura Tuttelbergi „Kärbeste veski“ (2011) võitnud hulgaliselt auhindu (ühtlasi on see täiesti väljaspool pärnalikku huumorit, ja välistades üsna veenvalt koolkondlikkuse-süüdistused), Kristjan Holmi filmid on samuti olnud rahvusvaheliselt väga nähtaval, uuematest tegijatest on Sander Joone debüütfilm „Velodrool“ nüüd tänavu lausa Annecy festivali tudengifilmide võistlusprogrammis, mida võiks mängufilmimaailmas põhjendatult võrrelda Cannes’i kavva pääsemisega. Mitte ainult Pärna filmid ei konkureeri edukalt maailma parimatega, vaid ka tema õpilaste omad. Tundub, et seda ei tajuta piisavalt.

„Koolkondlikkust“ võiks tinglikult tõlgendada ka kildkondlikkusena, selles küsimuses on animaosakond läinud mõneti vastuollu nii ülejäänud EKA kui ka juhatusega. „Olen püüdnud leida viisi, kuidas animatsiooniosakonna teavet ning oskusi paremini kasutada ka kunstierialade üliõpilaste kasuks – mingi erikursus animatsiooni võimaluste tutvustamiseks –, kuid siiani pole see positiivset vastukaja leidnud.“ kommenteerib vabade kunstide teaduskonna dekaan Andres Tali. „Kõik nägemused saavad tulla ainult läbi osakondadevahelise koostöö ja dialoogi, arvestades vastastikuseid huve ja ka erinevusi. Käesolevaks hetkeks puudus selline kokkupuude juba täielikult.“ Arusaadav on ka see, et kõik algsest kaugenevad kokkulepped on oma loomult Pärna kui tugeva loojanatuuri visiooni mitmekesistavad (või siis lahjendavad) lahendused. Ühtviisi põhjendatud tunduvad siin mõneti olevat nii kompromisslahenduse otsingud kui ka nendest keeldumine.

Tudengid ja kaasaegne kunst. Kogu debati vältel tundub Pärnal olevat tudengite täielik toetus, tudengkonna enda roll afääris on aga päris intrigeeriv. Pärna toetuseks nõukogule esitatud 49 tudengi allkirjaga kiri ei leidnud soovitud vastukaja, pigem süüdistati Pärna üliõpilastega manipuleerimises ja kirja koostamises. Tõsiasi, mida õpilased ise raevukalt eitavad. Otsuse avalikuks saamisel ähvardati lausa tänavarahutustega,⁴ nüüdseks on tänavapilti ilmunud Pärna toetavad pilaplakatid, tudengid lubavad kohal olla ka vabade kunstide teaduskonna dekaani valimisel 16. juunil. Uueks ametiajaks kandideerib ka Andres Tali, kelle arvatav isiklik ja pikaajaline konflikt Pärnaga on paljude meelest ka hetkel käivitunud sündmuste üks põhjusi. Pärn ise ütleb, et „Kui Andres Tali valitakse tagasi, on EKAs jätkamine väga küsitav. „Veidi absurdsena tundus ka EKA meediasse paisatud põhjendus: EKA animatsioon ei suhestu piisavalt kaasaegse kunstiga. „See on kahjuks rektori lapsus, mis on hakanud oma elu elama,“ tunnistab Tali. Huvitaval kombel ilmus meediasse Pärna mahahääletamisega samal päeval ka teade Pärna õpilase Terje Henki animainstallatsioonist Zagrebi kaasaegse kunsti muuseumi välisseinal.⁵

Jääb mulje, et erasektor tahab animaosakonnalt efektiivse kutsehariduse tähtsustamist üle kunstilise tegevuse, EKA tahab omakorda näha kaasaegse kunstiga haakuvat mittenarratiivset, ebafilmilikku, interdistsiplinaarset abstraktset animatsiooni. Üldsusele tundub Pärna õpetatud animatsioon aga harjumuspärase suurstuudiote kommertstoodangu kõrval niigi täielik avangard, kus ei saa mingist lookesksusest nende arvates juttugi olla. Nõudmised tirivad animaosakonda eri suundades, aga kuidas peaks see kõik praegusesse õppekavasse vajalikul määral ära mahtuma? Pärnale esitatud interdistsiplinaarsuse nõuet võiks kommenteerida nii, et loomulikult on kõigile õpilastele kasulik suhtlemine teiste valdkondade tudengitega, mõttevahetus, vastastikune mõjutamine, ja oluline on see, et noor õppija hoiaks oma mõtte avatud ja laseks n-ö võõral signaalil sisse tulla, et see võib-olla muudaks ta töid ja mõtteid. Sellised mõjud ei pea aga ju olema näha kunstiteoses endas või selles, kus teda füüsiliselt eksponeeritakse, galeriis või festivalil. Pigem on oluline see, et teosed oleksid informeeritud mitmest eri distsipliinist, ja tegijad mitmekülgsed inimesed, kes on võimelised looma kirevat, vastuolulist, konfliktset kunsti. Seda aga on võimatu mõõta, kuivõrd Pärna õpilasi mõjutab maailm väljaspool nende osakonda. Ja ei ole ka võimalik väita, et seda mõju ei ole. Norimata tuleks siinkohal siiski mainida, et sellise interdistsiplinaarsuse üheks põhiliseks katalüsaatoriks on ikkagi konkreetne ühine õppehoone, kus segunevad eri valdkondade loengud ja inimesed.

Soovid ja võimalused. Lõpuks jõuame tagasi selle eritingimuste võimaldamise võimalikkuse juurde. Oleks ju igati põhjendatud kõigi suundade süvaõpe: üksteisest eraldi ent kõrvuti eksisteerivad animeeritud loopõhise filmikunsti, tehnilise animatsiooni ja abstraktse galerii-animatsiooni osakonnad. Seda aga ilmselt tulemas ei ole ja kõigi funktsioonide ühte patta surumine põhjustab ebavõrdse rõhuasetuse, mille kujunemisel on alati oma osa ka osakonnajuhataja enda erialasel profiilil. Pärnade hiljutine liivaanimatsioon „Lendurid koduteel“ (2014) näitab aga seda, et ka kunstivallas katsetatakse Tallinnas väga edukalt erinevate tehnikatega.

„Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et EKA loob animatsiooniosakonna selleks, et oleks põhjust üleilmselt tunnustatud oma eriala tipp kutsuda kodumaale tagasi kunstiakadeemia haaret laiendama, ning siis hakkab talle ette heitma tema eriala sobimatust dekaani nägemusega teaduskonnast, kuhu see osakond struktuuris paigutati“, arvab doktorantide esindajana nõukogu koosolekul osalenud Ruth-Helene Melioranski. Samal meelel on ka Eesti Instituudi juht ja filmikriitik Karlo Funk: „Ühest servast käib tohutu kõrghariduse rahvusvaheline turundamine Archimedese kaudu, et tuua üliõpilasi Eestisse. Teisest servast pureb EKA antud juhul ise oma rahvusvahelisi konkurentsieeliseid.“

Soovide ja võimaluste lahknemisest tundub olevat põhjustatud ka kõnealune konflikt. Nende kahe ühildamisel aga tuleks abiks mõneti diplomaatilisem ja rahulikum lähenemine kogu teemale. Pärna juhtum pole esimene sellelaadne, kus isiklik suhtlemisvõimetus matab võime näha suuremat pilti, üldist, inimeseülest hüvangut. Selge see, et kedagi pole võimalik sundida töötama päev-päevalt tundide kaupa nende inimeste kõrval, kellega pole mitte mingisugust klappi. Selline õhkkond tapab igasuguse loomingulisuse ja kaasamõtlemisvõime mõlemalt poolt. Seejuures tuleks leida mingi tee, kuidas isiklike (või siis isiku pihta suunatud) rünnakute tulemusena ei tekiks taas see olukord, mida Pärn kommenteeris sõnadega „lõhume maha, siis sügame end siit-sealt ja tõdeme, et jah, paha lugu…“

1 „Making a Murderer“. Netflix, 2015.

2 Kirsti Vainküla. Selgus tegelik Priit Pärna konflikti põhjus: töölepingu rikkumine. Eesti Ekspress, 6. VI 2016.

3 „Oh, Willy“, Emma de Swaef ja Marc Roels, 2012.

4 Kirke Ert. Kunstiakadeemia ja Priit Pärna teed lähevad lahku. Postimees, 31. V 2016.

5 Ivar Toopan. Haapsallase Terje Henki animatsioon on Zagrebi kaasaegse kunsti muuseumi välisseintel. Läänlane, 31. V 2016.