„Pigem hüppan aknast alla ja lasen endale kuuli pähe!“

Filmis „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on kunagi problemaatilised retrožanrid sünteesitud nii, et stereotüüpide kinnistamise asemel need lausa murtakse.

STEN HALJAK

Mängufilm „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ (Eesti-Hispaania-Läti-Etioopia 2019, 82 min), režissöör-stsenarist Miguel Llansó, operaatorid Erik Põllumaa, Michal Babinec ja Israel Seoane, helilooja Bill Dixon, produtsendid Kristjan Pütsep, Meseret Argaw, Miguel Llansó, Daniel Taye Workou ja Sergio Uguet de Resayre. Osades Daniele Tadesse, Augustin Mateo, Guillermo Llansó, Gerda-Anette Allikas, Lauri Lagle jt.

„Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on film, mis astub vaimukalt vastu kommerts­filmi kombitsatele, jäädes truuks visioonile ja stiilile, mis on personaalne, individuaalne ja riskantne ning millel ei puudu sügavam ühiskondlik ja sotsiaalne mõõde. Seda filmi ei pea kino­külastaja siiski ilmtingimata analüüsima hakkama.

Siinkohal toodud filmi kohta ERRi kultuuriportaalis ilmunud Kaspar Viilupi lühiarvustuse lõigud1 on küll kontekstist välja võetud, ent annavad siiski hea aluse iseloomustamaks seesuguste filmidega kaasas käivaid mõttemalle. Need on üldlevinud ja vajavad kommenteerimist.

Üllataval kombel jõuab film isegi Eesti kinolevisse – ei kujuta päris täpselt ette, kui palju neid inimesi Eestis on, kes raha eest oleksid nõus sellist veidrust vaatama, kardetavasti mahub suurem osa neist juba sellele ainukesele PÖFFi seansile.“ Sellest lõigust jääb mulje, et Eesti kinolevi on mõeldud puhtalt peavoolufilmidele ja oleks lausa totter kujutada vähemuste ja subkultuuride filme ette kinodes, sest need ei ole orienteeritud kassale. See aga polegi ju seesuguste filmide eesmärk. Kahju, et ei mõisteta filmitegijaid, kes keelduvad kaasa mängimast kapitalistlikku mängu, kus domineerivad filmid ja režissöörid, kel pole mingit kontrolli oma filmide üle: need alluvad tihtilugu ainuüksi rahastajate tahtmistele ja kommertshuvidele. Filmitegijaid, kes on jäänud truuks oma visioonile ja stiilile mitte ainult ei mõisteta, vaid seda heidetakse neile lausa ette.

Kriitik tundub Eesti publikut alahindavat, kuid isegi ta väidete õigsuse korral ei saa sellises olukorras süüdistada filmitegijat, vaid pigem lihtsakoelisi filme pakkuvaid kinosid, kelle tõttu on lihtsakoeline ka filmivaataja maitse. Eksperimentaalfilmil ei ole tõesti nii palju vaatajaid ega too see nii suurt tulu kui „Klassikokkutuleku“ kolm osa. Need pole aga paraku filmikunst, vaid tulule orienteeritud halva maitse kultuuristamine sisseostetud formaadi kaudu, mis on suhteliselt sarnane Hollywoodi omaga. Kui sellised teosed tunnistatakse normiks ja imestatakse, et kõrval on ka teistsuguseid filme, siis on sellel filmile kunstivormina hukutav mõju.

Teema on oluline, sest elame ajal, mil Martin Scorsese, David Lynch, Alejandro Jodorowsky, Jean-Luc Godard, Nicolas Winding Refn, David Cronenberg ja Peter Greenaway on vaid mõned neist režissööridest, kes on filmikunsti surma teemal sõna võtnud. Viimase sõnul on tegemist pankrotistunud meediumiga, sest kõik potentsiaalselt huvitavad filmitegijad on siirdunud muudele erialadele.

Eriagent DT Kaganot (Daniel Tadesse) tabavad ühtaegu nii eraelulised kui tööalased probleemid.

Kaader filmist

Paavst Paulus VI mentor ja Jean Cocteau hea sõber Jacques Maritain, XX sajandi üks mõjukamaid filosoofe ja intellektuaale, toob oma raamatus „Kunstniku vastutus“ pikalt välja järgmise: “Kunstnik ei saa olla tahta halb kunstnik, tema kunstiline südametunnistus kohustab teda mitte panustama oma kunsti vastu – lihtsalt sellepärast, et see oleks kunstiliste väärtuste sfääris pahe. Eks käskige kellelgi Rouault’ või Cézanne’i sugusel muuta oma stiili ja luua “meeldivaid” pilte, st. halbu maale selle nimel, et pääseda Prantsuse Kunstnike Näitusele, teenida elatist ja kindlustada perekonna ülalpidamine, täitmaks moraalseid kohustusi naise ja laste ees. Isegi kui nende pered elaksid kõige hirmsamas viletsuses, vastaksid nad: jätke see jutt, te ei tea, millest te räägite. Sellist soovitust jälgides reedaksid nad oma kunstilise südametunnistuse. Võib-olla peab kunstnik oma perekonna toitmiseks kasvatama sigu või töötama ametnikuna (meenutagem Hawthorne’i või “Tolliametnik” Rousseau’d) või isegi loobuma kunstist, aga ta ei saa iial “hakata” halvaks kunstnikuks ja rikkuda oma loomingut.”

Selleks et täita kinosaalid, meeldida kriitikutele ja pälvida suurema seltskonna tunnustus, tuleks režissöör Miguel Llansól (ja ilmselt nii mõnelgi meeskonnaliikmel) reeta oma kunstiline südametunnistus ja teha müügiedule orienteeritud filme. Kui Viilupi arvustuse põhimõtted kanda üle aga näiteks heliloomingu valdkonda, siis tuleks meil nördimust väljendada ka Arvo Pärdi muusika pärast, sest tegemist on nišitootega, mida raadiojaamades ülearu sageli ei mängita.

Paljud kunstnikud ei pruugi seda endale sõnastada, kuid suurem osa neist tajub väga hästi, et teatud nõudmistele vastu tulles hülgavad nad oma kunstilised tõekspidamised. Filmikunst on eriti brutaalne valdkond, sest millegi isiku­pärase ja individuaalsega lagedale tulla on tänapäeval keeruline isegi legendaarsetel režissööridel.

Iseloomulik joon isikupärasemate filmide käsitlemisel on ettekirjutus loo ülesehituse osas, kui on välditud klassikalist ülesehitust: „Stsenaarium ei jõua Miguel Llansó visioonile lõpuks järgi ning pidev veiderdamine hakkab filmi viimasel pooltunnil lõpuks tüütama. Kui sul ikkagi ei ole mingit sihti silme ees, kuhu lugu välja peaks jõudma, siis vaataja kaotab huvi – kui sündmustikku veidi tihedamaks monteerida, siis võiks see samas olla ülimalt punk filmieksperiment, millega vagurat kinopublikut šokeerida.“

Esimesena turgatab pähe küsimus, mida filmitegijad siis üldse tegid umbkaudu kolm aastat kestnud tööprotsessi ajal, kui siht silme eest puudus. Kas isegi montaažiruumis ei suudetud leida ideed, kuhu lugu võiks jõuda ja lõpuks ei jäänudki üle muud, kui välja anda sihitu looga filmMilline on õigupoolest lugu (selge narratiiv?) ja kas see peab välja joonistuma ainult nii, nagu kujutab ette arvustaja, kes eelistab ilmselt peavoolufilmi standardeid?

Kasutan ise leheveerge selleks, et välja tuua filmi olemus või väärtus ning see, millisesse konteksti film asetub ja mida ütleb tänapäeva filmikunsti kohta. Kuna „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on eri kultuuride esteetika eklektiline segu, kusjuures mõnelgi juhul poliitiliselt laetud, siis saab seda filmi mõista alles siis, kui väljuda teose raamidest. Loodetavasti juhatab mu teemavalik filmi parema mõistmiseni.

Alustame blaxploitation-filmidest, kust said alguse afrokangelased, kes astusid mõjukate soul’i ja funk’i heliribade saatel lugupidamatult vastu valgetele “rassistiraibetele”, tõsi küll, kinnistades ühtlasi mustanahalistega seotud stereotüüpe, mis olid kassatulu silmas pidades valge Hollywoodi loodud. Oluline on seejuures, et osa toonaste blaxploitation-filmide vaatamise mõnust põhines sellel, et nägi midagi, mis oli toores, lihvimata, rafineerimata ja paljudel juhtudel ka lõpetamata. See tegigi need filmid lahedaks ja just seetõttu pidas Hollywood neid filme prahiks (trash), mustanahaliste meelest olid need aga aare – ühtedele maitselagedus oli teiste arvates geniaalne.
Blaxploitation-filmide muusika ja vastuolulised stereotüüpsed (ja nüüdseks mõneti hukka mõistetud) karakterid inspireerisid ka afrofuturismi ning eriti hiphopkultuuri). Murranguliseks osutuski John Coney 1974. aasta film „Space Is The Place“ ehk „Kosmos on see koht“ Sun Ra’ga peaosas. Selles on omavahel seotud blaxploitation ja hilisemalt defineeritud afrofuturism. Afrofuturism kujutab mustanahalise elu alternatiivsetes ja kujuteldavates reaalsustes, kuhu  on põimitud ka nende ajalugu ja kultuur, kusjuures keskmes on kujutlus, mis mitte ainult ei näita tulevikku, vaid ka mõjutab seda.

 

Blaxploitation’i mõjust ei pääsenud ka Nollywood ehk Nigeeria Hollywood, maailma suuruselt teine filmitööstus pärast Bollywoodi ja enne Hollywoodi. Seal toodetakse praegu üle 2000 filmi aastas, põhiliselt videoformaadis B-filme, kus on suur rõhk innovatsioonil ja väikestel tootmiskuludel (viimasel kümnendil on need küll kasvama hakanud). „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ ongi austusavaldus Nollywoodi B-filmidele: eesmärk on näidata midagi sellist, mida tavaliselt kinoekraanil ei näe, ehk olla innovaatiline. Filmi eelarve on tava­päraste Eesti filmidega võrreldes samuti väiksem. Eric Rohmeri jaoks seisneski innovatsioon eelkõige võimalikult odavas filmitegemises. “Jeesus juhatab Sind kiirteele” filmi eelarve on umbkaudu 400 000 eurot. Llansó eelmine täispikk film „Puru“ maksis umbes 200 000 eurot. Kui kõrvutada seda mõne teise rahvusvahelise Eesti filmiga, siis näiteks Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis“ (2012), mis läks maksma umbkaudu 2,7 miljonit (kõik arvud on võetud andmebaasist Imdb). Filmi „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ võiks võrrelda ka „James Bondi“, „Maatriksi“,3 Philip K. Dicki teoste, 1980ndate arvutimängude, kung fu ja superkangelaste B-filmidega, kuid võtan vaatluse alla hoopis „Viimse reliikvia“.4

Ka meie oma Gabriel võitles õigluse eest ja kurjuse vastu, täpselt nagu James Bond, Shaft või agent DT Gagano kõnealuses filmis. „Meie film kuulub keskaega, mida iseloomustavad ebausk, intriigid, reetmine ja kergekäelised mõrvad,“ on kommenteerinud „Viimset reliikviat“ filmi režissöör Grigori Kromanov. „Vaataja ise otsustagu, mida ta sellest filmist tõena võtab või mida väljamõeldiseks peab.“ Paul-Eerik Rummo on nimetanud filmi ridadevahelise režiimi­vastase sõnumiga pseudoajalooliseks seiklus-kostüümidraamaks, Filmi „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ võib aga pidada ühiskondliku ja sotsiaalse sõnumiga afrofuturistlikuks seiklus-kostüümikomöödiaks, kus ohtu kujutab samuti NSV Liit, kuid arvutiviiruse kujul, ja kus vaataja saab samuti otsustada selle üle, mis on reaalne ja mis mitte. Selleski filmis ei puudu ebausk, intriigid, reetmised ja kergekäelised mõrvad. Legendaarsete Rummo, Naissoode ja Tooma laulude asemel kõlab filmis suurepärane Bill Dixoni avangard-jazz.

Tehniliselt huvitava filmi operaatorid on Erik Põllumaa, Michal Babinec ja Israel Seoane, tootmisjuht Tiina Savi, produtsendid Kristjan Pütsep ja Liis Nimik. Kindlasti peab sellistes filmides alati esile tooma ka kunstnikutöö, mille eest vastutavad Miguel Llansó, Anna-Liisa Liiver (kostüümikunstnikuna on ta end stiilselt ilmutanud ka varasemates Eesti filmides) ning Aitor ja Fran Almuedo. Empaatilise rolli teeb Etioopia kultusnäitlejaks kujunemas Daniel Tadesse. Värskendavalt mõjuvad siinses kontekstis ka uued näod kinolinal, nagu Gerda-Anette Allikas ja Rene Köster. Tuntumatest tegijatest saab lisaks Lauri Laglele filmis näha ka kultusnäitleja Taavi Eelmaad. Meeldejäävad rollid on ka hispaanlastel Agustín Mateol ja eriti Guillermo Llansól.

Mäletatavasti on „Viimse reliikvia“ näitlejate päritolu samuti kirev: Aleksandr Goloborodko (Gabriel) Ukrainast, Ingrīda Andriņa (Agnes), Elsa Radziņa (abtiss) ja Uldis Vadziks (Siim) Lätist, Rolan Bõkov (vend Johannes) Venemaalt. Kromanovile heideti näitlejavalikut tol ajal ka ette. (Kromanovi enda näitlejakarjäär Tallinna Riiklikus Draamateatris jäi muide lühikeseks, kuna talle öeldi, et ta räägib nii vene kui ka eesti keelt aktsendiga. Seejärel sai temast ETV ja hiljem Tallinnfilmi režissöör.) Enne võtteid soovitati Kromanovil „Viimse reliikvia“ asemel parem midagi tõsist teha.

Ka filmi „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ puhul peaksid publik, kriitikud ja kinod mõistma, et kui film on ka absurdne või sürreaalne, ei tähenda see, et sel puudub sügavam mõõde. Tundlikest teemadest rääkimiseks ei pea alati tegema tõsist draamafilmi ning „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on sellekohane väga hea näide. Ajakohastatud trash-filmina on teos edukalt täitnud oma eesmärgi: kunagi stereotüüpilisuse tõttu problemaatilised retrožanrid on sünteesitud nii, et stereotüüpide kinnistamise asemel need lausa murtakse. Film on vajalik ka praeguses poliitilises õhustikus, kui vähemusi kiusatakse, mistõttu ka teatud filmižanrid uues vormis tagasi tulevad (nt blaxploitation, afrofuturism ja femmesploitation). Seejuures on kindlaks jäädud oma visioonile. Kuigi Viilup jõuab arvustuses järelduseni, et režissööril puudub siht, kuhu lugu välja peaks jõudma, jõuab lugu nagu paljud ulmefilmid lõpuks ikkagi välja küsimuseni, mille püstitas juba Platon oma koopa allegooriaga. Mis on reaalsus? Me ei tea, mis on reaalsus, enne kui me saame teada, mis ei ole reaalsus. See igivana küsimus tõe ja illusiooni vahekorrast on tänapäeval veel eriti aktuaalne.

Kinokülastajale võib lohutuseks mainida, et kõiki filme ei peagi analüüsima, sest need ei olegi selleks mõeldud. Koolis õpetatakse looma tähendust keele vahendusel, kuid eksperimentaalsemad filmid kuuluvad tihtipeale rohkem esteetilise ja tundeelamuse valdkonda. Harmony Korine’i vastus ajakirjanikule, kes palus tal analüüsida oma debüütteost ja üht viimase 25 aasta olulisemat filmi „Gummo“ (1997) oli järgnev: „Pigem hüppan aknast alla ja lasen endale kuuli pähe!“

New York Times lahterdas „Gummo“ aasta halvimaks filmiks, kuigi ennenägematut kunstidüstoopiat kiitsid ja kaitsesid avalikult nii Werner Herzog kui ka Jean-Luc Godard.

Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on kinodes alates 6. detsembrist. Hea sõnaga tuleb ka mainida Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Instituuti, kes julgesid riskantse filmi valmimist toetada, ja kinosid, kes filmi näitavad. Kiita võib ka tootmisfirmat Alasti Kino, kelle tegevusega tasub end ilmselt kursis hoida ka tulevikus. Miks mitte tutvuda ka nende seniste tegemistega, näiteks Eeva Mägi on teinud eksperimentaalsed lühidokumentaalfilmid „Lembri Uudu“ (2017) ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) sarjas „Eesti lood“.

1 Kaspar Viilup, Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollid Iisraeli spioonid, kujuteldav Hitler ja Aafrika Batman. – Kultuur.err.ee 29. XI 2019.

2 Jacques Maritain, Kunstniku vastutus. Avatud Eesti raamat, 2012.

3 „The Matrix“, vennad Wachowskid, 1999.

4 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht