Pikk õudusfilm pikast päevast

„Jaanipäev“ pakub kauni kunstilise loo paganlikust kogukonnast polaarjoonetaguses Rootsis, aga jääb toonilt mõõdetuks ja liiga pikaks, et hirmu nahka ajada.

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Jaanipäev“ („Midsommar“, USA 2019, 140 min), režissöör-stsenarist Ari Aster, operaator Paweł Pogorzelski, helilooja The Haxan Cloak. Osades Florence Pugh, Jack Reynor, Will Poulter jt.

Ari Asteri teine film „Jaanipäev“ on välja tulnud huvitaval ajal. Esiteks pole analüütikute ootused-lootused sellele suvele paika pidanud ja arvatava hitiparaadi asemel oleme sattunud läbikukkumiste miiniväljale – „Godzilla II“, „X-Mehed. Tume fööniks“ ja „Mehed mustas. Globaalne oht“¹ näitasid, et ainult tuntud frantsiiside rasva­kihil liugu laskmisest praegusel rohke audiovisuaalse materjali ülekülluse ajastul enam ei piisa. Kui film on halb, siis on rahvast raske petta. Igal suvel on paanika­momente ja kergendushetki neile, kellel miljonid mängus, aga juuni­kuu 2019 oli kinokassale üle aegade kõige nõrgem. Eduloona tuuakse välja näiteks Jordan Peele’i teine film „Meie“ – müstiline perekonnaõudukas teisikutest –, mis on saanud hea tulemuse nii kinodes kui ka kiitvaid arvustusi. Nii nagu „Meie“, on ka „Jaanipäev“ noore andeka filmitegija teine täispikk film, millelt oodatakse tulemust nii kunstiliselt kui ka rahaliselt. Kas „Jaanipäev“ õigustab talle pandud suuri ootusi?

Aasta pikim päev

Mulle on filmides alati meeldinud ebaratsionaalsed elemendid – see, mida pole päris hästi võimalik loo seisukohast põhjendada. On levinud ütlus, et kui nn žanrifilm tahab küünitada üle 90 minuti märgi, peab selleks olema väga hea põhjus – see peab siis edasi andma midagi enamat, kas sotsiaalset või poliitilist kommentaari, laiemat eksistentsiaalset plaani vms. Ebaratsionaalsed, kummalised ja loo seisukohast justkui ebavajalikud stseenid pikendavad filmi, nii ka siin. Aster on läinud „Jaanipäevas“ välja õhustiku peen­hääles­tamisele, mis võtab tal kokku aega 2 tundi ja 20 minutit. Ei saa salata, et pinge ülesehitamine tuleb tal hästi välja, kui meile avatakse kiht kihi haaval müstilist paganlikku kommuuni kusagil Rootsi polaarjoonetagustes avarustes. Filmi pikkus peegeldab justkui lõputut polaarpäeva, kus ajataju kaob. Pikendatud stseenid ja kõrvalepõiked teenivad seda atmosfääri, aga kogu formaalse ilulemise juures jääb lugu liialt tagaplaanile ja kaotab fookuse. Oleksin ma seda filmi eelistanud 90minutisena? Seda vahest mitte, sest kuigi pikkus pole siin põhjendatud, on põhiprobleem mujal. Kogu oma pikkuse juures, millest lõviosa kulub riituste kujutamisele ja selgitamisele, on karakterite arendus väga õhuke ehk siis on meil raske tunda midagi nii Rootsi paganliku kommuunirahva kui ka neile külla sattunud ameeriklaste kamba vastu.

Ari Aster on öelnud, et „Jaanipäev“ on tema panus nn folk-horror’i allžanri, mille tuntum näide on kindlasti „Ohvripidu“,² ja uuem esindaja ehk „Nõid“,³ ja mis ammutab inspiratsiooni iidsetest paganlikest uskumustest ja tavadest, mis tunduvad vastandatuna kristliku maailmapildiga metsikud, barbaarsed, iganenud. Tänu tuntud žanritroopidele on meil ju algusest peale teada, kuhu siinne lugu sõuab ja välja jõuab, mängu ilu on selles, mis vahendite ja nõksudega lõpplahenduseni jõutakse. Seda mängu on huvitav jälgida, aga see võtab filmilt metsiku kaosemomendi, mis iseloomustas Asteri esimest filmi „Pärilik“.⁴ Ja seetõttu ei ole „Jaanipäev“ ka oma eelkäija­sarnaselt ürgselt õudne.

Kurjus ja praktilisus

Kui „Päriliku“ tegi tõeliselt õudseks võimalus, et kurjus on seletamatu ja taltsutamatu ning me oleme selle käpiknukkudeks oma mõtetest ja tegudest hoolimata, sest oleme lihtsalt liiga tühised, et meiega peaks arvestatama, on „Jaanipäeva“ okultism praktiline nagu elamisõpetus. Pealtnäha metsikutel tegudel on looduslik-loomulik põhjendus ja selles peitub ühtviisi nii filmi tugevus kui ka nõrkus. Ühest küljest meeldib mulle väga ideoloogiline balanss, sest suuremat osa kommuuni teguviisist on võimalik ratsionaalselt käsitleda. Nende valitud tee on loomulik ja just meie oleme oma tehnoloogilise progressi kiirteel minetanud loomuliku suhtumise surma ja eluringi. Peaaegu on sama kerge pooldada paganaid kui filmi peategelasi, Ameerika tudengeid. Teisalt aga võtab see kalkuleeritus filmilt dramaturgilise jõu. „Jaanipäeva“ sissejuhatus on kalkuleeritud tempos ja filmis keritakse vaikselt pinget, mis lubab oodata kontrastina järgnevat metsikust, ürginstinktide vallapääsu, mida aga ei järgne. Süžeekäikude ratsionaalne kulg on rootslaslikult tüüne ja silmapaistev kunstnikutöö tagab küll selle, et ekraanil on kogu aeg midagi vaadata, aga jõudu jääb vajaka. Pinge ja selle vabanemise kontrasti filmis pole või ei tule see välja.

Kui mainisin, et paganaid on peaaegu sama kerge pooldada, siis on selle „peaaegu“ põhjuseks üks ületamatu eetiline probleem ehk inimelu võtmine ilma ohvri nõusolekuta. Seda takistust tajub ideoloogilise balansi rikkujana kindlasti ka Aster ise, sest ta on siin läinud lihtsama vastupanu teed ja andnud enam-vähem iga inimese surmale põhjuse, näidates mingi eelnenud teo läbi, et inimene oli surma mingil moel ära teeninud: eksinud jämedalt paganate au- või usukoodeksi vastu, murdnud mõnd antud lubadust jne. Selline käsitlusviis on õudusfilmides tavaline ning juhib vaataja paradoksaalsel viisil kristlikku paradigmasse, kus patule peab järgnema kas patukahetsus või karistus. Mäletate 1980ndate aastate varaseid rappereid nagu näiteks „Reede, 13“⁵? Nende filmide puhul võis olla kindel, et lihalikele himudele abieluvälises situatsioonis järeleandmine – ehk kahe koolinoore amelemine – viis kindlalt peagi järgneva karistuseni ja patustajate mõrvamiseni mingil eriti jälgil viisil. Sellega vihjatakse, et publik soovib näha moraalikoodeksist üleastujate karistamist ja ohvritele projitseeritakse oma kadedus, et ise ei saa anduda kõlvatustele. Ka siin võtab Aster moraalsest dilemmast vabanemiseks kasutusele kristliku kargu, mis paneb paganliku kommuuni liikuma liiga masinlikult juba tuttavlikke kultuuriruumi loogikaradu pidi, selle asemel et tutvustada meile süvitsi mingit teist, huvitavamat, alternatiivset elukäsitlust. Sama mõtteviisi kaja on näha siis, kui selgitatakse enesetapu vabatahtlikkust mingis vanuses, aga lähiplaanis näeme enesetapja näol ahastust ja silmis pisaraid. Kas meile tahetakse sellega öelda, et mitte kõik ei ela sellist elu seal vabatahtlikult?

Leedi Macbeth varjuteatris

Sarnaselt paljude suurte kassafilmidega on ka „Jaanipäeva“ mureks veel üks paradoks, et hoolimata pikkusest jäädakse hätta karakterite loomisega – enamik on vaid šabloonid. Mõni tegelaskuju paelub, aga saab väga napilt ekraaniaega, näiteks arengupeetusega oraakel, kellel tundub kogukonnas olevat mitu ametit. Me näeme ainult tema groteskset välimust, aga siseelu meile ei tutvustata, kuigi koletise humaniseerimine oleks pakkunud dramaturgiliselt põnevaid võimalusi. Kommuunirahva ülesanne on olla nii heatahtlik kui võimalik, et siis selle lahkuse tagant võiks osava lavastamise, muusika ja muude koodide kasutuselevõtuga hakata koitma midagi pahaendelisemat. See ka õnnestub. Filmi raskuskeskmeks on kindlasti Florence Pugh, kes on nii võrratult loomulik, et tahaks filmi uuesti vaadata ainult temale keskendudes. Pugh tegi platsi puhtaks juba Katherine’ina „Leedi Macbethis“,⁶ ja siin on tal võimalus langeda groteski, aga tal õnnestub graatsiliselt kõiki lõkse vältida ja panna meid endale kaasa elama. Samal ajal jääb tema traagiline taustalugu, mida meile ka filmi alguses tutvustatakse, justkui laokile, korralikult lahti mängimata.

Tulles tagasi algusesse: sel suvel on kinos olnud vähe vaatamisväärset ja tooni on andnud kulukas lõhkumine ja tühjad vaimukused ilma erilise sisuta. Selles valguses on „Jaanipäev“ eristuv žanrikatsetus, millel on mitu plusspunkti. Mainigem kas või heliriba kultuslikult tumemuusika artistilt The Haxan Cloak või kunstnikutööd, tänu millele on osa stseene visuaalselt unustamatud, või Asteri põhjalikku kodutööd paganlike tavade uurimisel. See kõik teeb „Jaanipäevast“ korraliku õudusfilmi (kuigi Aster käsitab seda pigem lahkuminekufilmina), küll aga mitte selle suve läbikukkumiste lunastaja, mida talt oodati.

1 „Godzilla: King of the Monsters“, Michael Dougherty, 2019; „Dark Phoenix“, Simon Kinberg, 2019; „Men in Black: International“, F. Gary Gray, 2019.

2 „The Wicker Man“, Robin Hardy, 1973.

3 „The Witch“, Robert Eggers, 2015.

4 „Hereditary“, Ari Aster, 2018.

5 „Friday the 13th“, Sean S. Cunningham, 1980.

6 „Lady Macbeth“, William Oldroyd, 2016.