Poeem vanamutiehmatajast

Harmony Korine’i uue filmi radikaalsus peitub selles, et ei jagata õpetussõnu ega taotleta midagi esteetiliselt enneolematut.

STEFAN PEETRI

Mängufilm „Rannaparm“ („The Beach Bum“, USA 2019, 95 min). Režissöör-stse­na­rist Harmony Korine, operaator Benoît Debie, helilooja John Debney. Osades Matthew McConaughey, Snoop Dogg, Isla Fisher, Stefania LaVie Owen, Zac Efron, Jonah Hill, Martin Lawrence jt.

Harmony Korine on tuntud tabusid ületavate ja ameerika kultuuri õrna kohta tabavate filmide poolest. „Gummo“ (1997) mahajäetuse ja marginaalsuse nukkerilusa poeesia või „Metsiku vaheaja“¹ Ameerika relvahulluse demonstreerimise järel on Korine teinud „Rannaparmu“ lihtsalt meelt lahutama. See film on kui ravim ja just selline spetsiifiline ajaviiteravim, mille ulatab filmi üks olulisemaid tegelasi Lingerie (Snoop Dogg). „Rannaparm“ on hedonistlik poeem ühest vanamutiehmatajast ilma pingelise süžee, lineaarse arengu ja erilise ambitsioonita, kuid paelub see-eest kireva karakterikoosluse ning värvirohke kinematograafiaga.²

„Rannaparm“ on nii Florida kireva urbanistliku neoondžungli ja 24/7 peomaailma eksponeerinud „Metsiku koolivaheaja“ jätk kui ka sellele seljapööramine. Kohavalik ja hedonismi ning tarbimiskultuuri liialdusi ülistav temaatika on justkui sama, kuid filmi poeetilis-filosoofiline rõhuasetus asub hoopis mujal. „Rannaparmus“ pole mikropoliitilist radikaalsust, mis on mind kütkestanud eelmiste Korine’i filmide puhul. Tema suurepärane oskus transformeerida tundmatu ja marginaalne millekski ülendatuks, anda filmi poeetilise arsenali abil kõige nõrgematele või mahajäetumatele sõna, on „Rannaparmus“ kadunud – ja seda juba kontseptuaalsel tasemel. Kuigi „Rannaparm“ on õnnestunud film, mis toimib suurepäraselt hea tuju filmi registris, pole siin tegu kontseptuaalse tiheduse ja uuenduslikkusega, mis on saatnud Korine’i eelmisi filme. „Rannaparm“ sobib vastu suve ideaalseks tujutekitajaks, kuid Korine’i ammuse fännina tuleb mul nentida, et see teos jätab mu täiesti ükskõikseks.

„Rannaparmu“ peategelane Moondog (Matthew McConaughey) on tuntud poeet, kelle elu kujutab endast hedonistlikku jõudemonstratsiooni. Moondogis võib näha kahe kuulsa Ameerika poeedi Richard Brautigani³ ja Charles Bukowski sünteesi. Temas on segunenud Brautigani koomiline luuleanne ja Bukowski legendaarne elupõletaja stiil, ilma seda saatnud melanhoolia ja misantroopiata. See on romantilise geeniuse kuju, kellest justkui nõrgub orgaaniliselt loomingulisust keha kaudu välja. Filmi suhe luulega on satiiriline. „Rannaparm“ pilab kuulsuse- ja loojakultust ning fetišeerimist, mis asetab indiviidi väljapoole ühiskonna norme ja igapäevast elu. Ameerika populaarkultuuri tundmatumate tegelaste seast leiame ka päris Moondogi, kuulsa tänavapoeedi, kes oli helilooja, müstikateoreetik ja filosoof. Too Kuuenda Avenüü Viiking (hüüdnime sai ta oma igapäevase viikingivormi tõttu), kes elas ja musitseeris aastatel 1940–1972 New Yorgi nimetatud tänaval, meenutab „Rannaparmu“ Moondogi vaid oma ekstsentrilise kostüümivalikuga. Muidu on need kaks vastandid: üks pürgis askeetliku ideaali, teine maksimaalse elunautimise (või -tarbimise) poole.

„Rannaparmu“ peategelast on säästetud rentslipoeedi elu miinustest. Moondog on tunnustatud poeet, kelle loometöö on jäänud intensiivse seltsielu varju. Teda saatev õnneuim on sama paratamatu kui peategelase traagiline saatus mõnes draamas: elu ilma antagonismi ja agooniata, elu kui Ameerika mägedel, kuid ilma iiveldusefektita, segatuna vastupandamatu seksapiiliga. Moon­dogil on ka tütar ja kaunis abikaasa, kelle perekonnalt päritud rikkus hoiab käigus Moondogi pillavat elustiili. Filmis pole justkui takistusi ega mingit pinget: kõik on korras ja pilt voolab ilma vastuolude ja kannatusteta. McConaughey kannab orgaanilise lõunaosariigi sarmiga osatäitmise suurepäraselt välja.

Filmi käivitab Moondogi abikaasa traagiline surm ühel randevuul. Pärast naise surma on ta priiskaval elustiilil kriips peal. Alles nüüd omandab ta tõepoolest rannaparmu staatuse, kuna abikaasa testamendi tingimus näeb ette, et enne romaani või luuleraamatu lõpetamist ei saa Moondog ligi miljonitele, mis temale jäetud. Ta ei pääse ka enam luksuslikku Miami häärberisse. Algab rannaparmu odüsseia, mille vältel kohtame Korine’i filmidele iseloomulikku plejaadi ekstsentrikuid. Näeme kaht koomilist episoodilist rolli Martin Lawrence’i ja Zac Efroni esituses. Need tegelased on hea näide Korine’i strateegiast ülendada nn halva ja/või degenereerunud maitsega seonduv millekski esteetiliselt nauditavaks ja ühtlasi humoorikaks. Lawrence’i kapten Wack on arvatavasti maailma halvim delfiinireiside giid, kes ei suuda eristada haisid delfiinidest. Ta parim sõber on kokaiinisõltlasest papagoi ning teda traumeerivad mälestuskillud Vietnami sõjast, kus ta pole osalenud. Ühel hetkel avastame seadusega pahuksis Moondogi võõrutusravilt, kust ta peagi põgeneb koos uue sõbra Flickeriga (Zac Efron), värvinuusutajast püromaaniga, kes jumaldab kristlikku hard rock’i. Oma odüsseia käigus kohtab Moondog ka Jimmy Buffettit, kes mängib iseennast ja tegi sellise rannaboheemi kuju ameerika popkultuuris tuntuks. Moondogi maailm on kirev ja Debie on oma kaameratööga selle õnnestunult tabanud. Miami ja Key Westi õhustik mõjub soojalt ja elavalt, Moondogi sinisilmne poeesia valgub stseenide kohati maksimaalseks keeratud tobedusega ühtlaselt kokku. Moondogi loomingulised luulepursked kerkivad esile peotsükli transiseisundis – spetsiifilises idüllis joobe ja kainenemise vahepeal. Paroodilisust võimendab asjaolu, et Moondog tassib endaga igale poole kaasa vana kooli trükimasinat. Ta on veendunud, et on oma kummalise saatuse tõttu välja valitud. Moondog leiab end äraspidi paranoias: tema arutlusi saadab tõdemus, et maailm otsib pidevalt võimalusi, et teda õnnelikuks teha.

Korine’i eelmisel filmil „Metsik koolivaheaeg“ on ka kriitiline tahk. Filmis kujutatud hedonistlik tarbimiskultuur ja seksuaalne emantsipatsioon on privilegeeritud kõrgema keskklassi lõbu (võib ka öelda, et valgete lõbu), seega on filmis näidatud „kevadist koolivaheaega“ kui üht spetsiifilist hiliskapitalismi ilmingut. Kuigi „Rannaparm“ näitab Moondogi seiklemas läbi Florida põhja- ja koorekihi, tuues esile ülirikaste elust võõrandunud ja üksluise elustiili (Moondog ise oskab hinnata nii ülirikast kui ka ülivaest), puudub filmis kriitikataotlus. Kriitika puudumine ja peategelase muretu minnalaskmine ning kõigi nende luksuste, perverssuste ja liialduste endale lubamine, mida tarbimisühiskond ülirikastele võimaldab, mõjub kerge paroodiana, kuid ei too välja joobunud hedonismi varjukülgi. Vaatajana oled kimbatuses, võlutud ja tunned jälestust, et Moondogi maailm on niivõrd tagajärjevaba.

Ühes intervjuus Harmony Korine’i ja Gaspar Noéga⁴ tunnistab esimene, et ei taotle oma filmidega mingit sotsiaalkriitikat, vaid on huvitatud ainult oma tegelaste eneseotsingust narkootikumide, seksi ja vägivalla toel. Selle alusel leiame „Rannaparmule“ ka koha popkultuuris. See film on kui meditatsioon stoner-filmi ja satiiri vahel, seal on parasjagu kirurgi täpsusega doseeritud klišeesid ja tasakaaluks Korine’i ootamatut huumorit. Häbenematult meelt lahutava ja vanamutiehmatajatest karaktereid täis filmi radikaalsus peitub selles, et ei jagata õpetussõnu ega taotleta midagi esteetiliselt enneolematut. „Rannaparm“ sulgub iseenese hedonismi ega hooli vaataja arvamusest ega kohalolust, vaid võlub vaatajat oma meeldivalt ükskõikse kanepiuimas reaalsusega.

1   „Spring Breakers“, Harmony Korine, 2012.

2   Filmi operaator Benoît Debie tegi ka „Metsiku vaheaja“ ja on tegev Gaspar Noé filmides.

3   Brautigani „Ilus luuletus“ on filmile omamoodi refrääniks ja selle lakoonilis-koomilise ning poisiliku sisu tõttu võinuks selle autor olla ka Moondog.

4   Les enfants terribles: Gaspar Noé versus Harmony Korine.